mopsiku raamatublogi

Romaan, mis räägib 40 aastadest mehest, kes on ajaloo õpetaja. Martin Justus on abileus ja tütre isa. Suvi on ukse taga ja kooli on lõppenud. Ees ootab ilus pikka suvi. Martin Justuse naine koos lapsega lähevad Narva – Jõesuu puhkama ja Martin jääb linna, et alustada kirjutamist oma raamtut Sokratesest. Naisega läbi saamine ei olnud nii hea. Juba ammust aega elasid nad eraldi tubades. Pärast tütre sündi hakkas ema kasvatma last nii, et ta isast võõrduks. Enamust ajst oligi laps emaga, sest isa (Martin Justus ) õppis ja lõpuks õpetajaks saades tegeles oma kooli tööga. Kuid oma last ta armastas. Ja ka oma naist, mis sest, et naine nii käitus.

Raamt Sokratesest  valmis ei jõudnud, kuna kohtas naist nimega Isebel. Nad said oma vahel väga hästi ja neil oli millest rääkida. Isebel oli 20 aastane noor neiu. Ühest kohtumisest sai terve suur seiklus, mis lõppes Isebel enesetappuga. Martin Justus ehmatas ära, kui kuulis järgmine päev, peale Isebelle lahkumist tema juurest, et Isebel tegi enesetappu. Ta kujutas ette, et tema oli selles süüdi, kuid tegelikku põhjust polegi teada, kuna ka emaga polnud tal väga head suhted. Peale seda kohutavat sündmust ühel hommikul tuli talle kiri, kus naine küsis Isebelle kohta ja tüter kirjutas talle, et oli hästi läbi hakkanud saama Boris Männiga. Martin Justus ehmus, kuna Boris oli neid Isebellega kord koos näinud. Ta arvas, et kindlasti rääkis ta ka sellest tema tütrele. Ta pakkis asjad ja sõitis Narva – Jõesuu. Kohe sinna jõudes kutsus ta jalutama oma tütre, et välja uurida kas ta teab midagi sellest. Tütar ei teadnud aga isa (Martin Justus) rääkis talle kõik ära. Tütar ehmus ja tõrjus teda peale seda kuultut. Kuid siiski andestas talle ja nad jalutasid õnnelikult koos teiste juurde tagasi.