Vahets ma mõtlen, et miks elu on selline. Kuidas ma peaksin üldse teadma, et ma eksisteerin? Kes tõestab, et ma siin praegu seda blogi kirjutan? Äkki ma istun hoopis oma köögis ja joon kohvi? Küsimused millele ma kunagi vastust ei saa ja võib olla ei tahagi. Retoorilised küsimused…. Heh, Kõik kaob…. aeg, elu, inimesed…. ma lihtsalt mõtlen, et kas see kui ma ennast nende küsimustega pidevalt piinan on õige tegu ? võib olla peaks lihtsalt elama, tegema kõike spontaalselt ja olema õnnelik selle üle mis mulle antud on, mitte viriseme selle üle mis mul puudu on? Raske on, kui kõik ümberringi kaob ja hajub. Inimesed on muutunud veelgi ükskõiksemaks, kedagi ei huvita, mis sa oma matemaatika kontroltöö hindeks said või kuidas sul üldse läheb. Kui keegi küsib kuidas sul läheb, vasta alati et hästi, sest kui sa vastad et halvasti, naudib seda teine inimene. Ta hakkab uurima et oh, mis juhtus mis siis ikka nii kuradi halvasti on. Aga kui tihti me kohtame seda, et vastusele” Hästi ” järgneb lause, oi kui tore, mul on nii hea meel, äkki jagad minuga ka oma positiivseid elamusi. Kui tihti me näeme seda ? hah, 1 % inimkonnast võib olla küsib seda. Võib olla, sina lugeja arvad nüüd, et olen hale luuser kes püüab midagi muuta, või arvab et maailm keerleb tagurpidi ja kõik ongi hästi. Ei, kõik ei ole hästi. Kui kaotad oma elus kellegi, millegi väärtusliku, siis, alles siis saad sa aru kui vajalik ta/ see oli. Kuradi jobud inimesed.
Tänane päevalause oli : Palu vahest ka vabandust, see ei ole ju nii rakse! Palun ja vabandust kõlvad palju paremini kui sorry! Mõtle selle peale 