Üks unenägu

Mind puututai õlast. Tõstsin pilgu raamatult. Minu kõrval bussis seisi noor mees, kel oli märkamatult sisenenud. Tundsin ta muidugi kohe ära. Ta oli minu surm.  Viimased viis aastat olin teda ikka ja jälle erinevates paikades kohanud. Lõpuks olime hakanud teineteisele noogutama, viimaks mõne sõna vahetanud. Kahvatu, nukker, nurgeline nägu, silmis igavene nälg. Ikka oln leidnud mõne ettekäände, et tema lähenedes kahetsevalt naeratades minema lipsata. Mida nüüd ?

On aeg, lausus ta. Nüüd on aeg.

Püüdsin mossitada nagu laps, kes ei taha veel magama minna. Kannatlikult, kategooriliselt, pehmel häälel kordas ta aeg. Mida, mida talle öelda ? Ma saan sinust aru, alustasin. Aga palun saa ka minust aru. Ja vakatasin samas. Need sõnad olid valed, neis polnud mõistmist. see oli kaupleja jutt.

Märkasin alles nüüd, millise lõpmatu armastusega ta mind silmitses. nagu hõrku kauaoodatud rooga, mida ei raatsi veel alustada. Kuu aega, ümises ta pooleldi enesele. Mulle jätkuks sinust kuuks ajaks. Kuu aega naudingut. Sinus on nii palju elu.

Nälg elas ta pilgus, nälh ja nukrus. Korraga mõistsin, mis tähendab olla surm. Oodata kannatlikult, kuni see, keda sa armastad, nõustub sinu omaks saama. Ja siis edasi elada temast, otsekui pimeduses hoides küünlaleeki, paratamatut kustumiseni. Ja uuesti nälg, uuesti kosmiline ootus.

Mitte keegi ei armasta elu nii sügavalt, nii põhjatu mõistmisega kui surm. Mitte keegi polnud mulle järgnenud nii kannatlikult kõikidesse pimedaisse käikudesse, jälginud mu kõikumist kuristiku kohal, visklemist voogudes, võpatamist põletusest. Ta oli alati seal, valmis mind oma embusse püüdma, ometi varju jäädes, peenetundeliselt oodates, tahtmata mulle oma tahet peale suruda. Ja otsekui jonnkas laps olin keeldunud nägemast tema lõpmatut andumust. Elu on isekas, elu tahab lõputult jätkuda, kasvada, paljukordistuda, ükskõik mis hinna eest. Elu on pime ja janunev, põgenev valu eest, püüdlev naudingu poole. Surm armastab elu, sest ta elab temast. Elu ei taha surmast teadagi, elu ei taha tunnistada piire.

Mul ei ole raamat veel läbu, tuli mul kooraga pähe.

Surm kummardas ja vaatas kaant.

Doris Kareva teks ” Üks unenägu”

Ohh, see meenutab mulle minu armastust, minu elu, kes ei taha minust midagi kuulda ega teada. Ta ei taha surra, sest minuga koos olemine oleks tema surm. Need pilkamised ja ütlesimise. Ta ei jaksaks sellega toime tulla, sellepärast olengi mina tema surm, kes järgneb talle igasse pimedasse nurka, ilma et selle eest suurt tähele panu nõuaksin. Aga tema ei märka seda, ta ei taha seda märgata.

MA ARMASTAN SIND TOHUTULT JA IGAVESTI MU ELU!

Tänane päevalause: ” Võib-olla surm polegi nii jube kui tundu? Ei ära kiirusta nüüd enesetappu tegema, vaid mõtle, mis saab siis kui sa sured ?”

This entry was posted in Määratlemata. Bookmark the permalink.