Ammu…

Ma pole väga kaua kirjutanud oma segaseid mõtteid. Nüüd öösel kell 1 mõtlesin seda teha. Arukas eks. Oh jah…. Kõige hullem on siiski istuda inimese kõrval ja teada, et sa kunagi teda enale ei saa. Enda kaissu, enda kätt hoidma ja jagama oma muresid. Lihtsalt ei saa….

Avastus number 2. Enne kui hakkad oma sõpraede untsu läinud elu parandama, tee enda oma kõige pealt korda. Olen hetkel ühe sõbranna kuti tugiisik, sest tal pole kedagi, kes aitaks tal mahajääetuse tundega võidelda. Pakkusin enda abi ja sain veel ühe sõbra, kes samuti minu abi palus, et üle saada. Kuid nüüd saan aru, et mu elu on ikka täiega tuksis ja kuigi tahaks alla anda, siis ma ei saa seda, sest minu kanda on veel kaks elu. Niiet moraal, enne kui hakkad maailma parandama, paranda enda hinge.

Õppetund number 3. Ära luba midagi, mida sa täita ei suuda. Ma olen ennast lõhki lubanud. Lubasin, et ei suhtle selle seltskonnaga, kes mu kaelas lihtsalt elavad, kuid teen seda siiski, igala jumala fucking päev. Ja ma tunnen, et kui see enne poleks nii raske olnud, siis peale seda endale antud lubadust on seal käimine veel raske, ja veel valusam. Niiet, luba seda mida täitsa suudad.

Järeldus number 4. Ära hakka blogima, kui sa seda nädalas vähemallt ühe korra ei tee, sest lugejad, kellele su päevik meeldib, solvuvad. Siinkohal siirad vabandused, selle blogi lugejate ees. Siin on üks postitus, millal järgmine tuleb….Ma ei hakka lubama, vaata õppetund number 3.

Seekord siis nii, aind mingid tarkused, mida kõik nagu nii ammu teavad. Olegu musid