Kirjutan kui tuleb isu…

Täna mul on isu kirjutada. Lihtsalt tahan kõik oma seest  tühjaks kirjutada. Kõik mis mind rõhub, Sina ja tema ja kõik see, mis ümber toimub on nii raske.

Olen tööl ja siin üks isa mängib oma tütrega. Ta hoiab teda ja lõbustab ja mängib temaga. Mina pole seda kunagi tunda saanud, noh olen aga suure vingumise peale : ” issi mängime, palun issi” jne jne pool tundi, kuni tal lõpuks kopa ette viskas ja ta sellega nõustus. Nii armas on seda vaadata ja kadestada. Noh see kadestamise pool pole küll väga armas aga noh ikkagi, see pole ka minu süü, et mu issi nii ükskõikne ja laisk on.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Pigem sellest et mis torm mu hinges ja südames hetkel on.  ( kellel suurem huvi on siis kirjad sulle lehed, räägivad oma juttu )

Elu tundub selline raske ja rõhuv. Kõik oleks nagu nii vääras, ma nagu polekski selles, vaid kuskil marsil. Samas ma ei saa kurta, et mul läheks halvasti. Ei, seda ma ei saa. Aga, midagi on puudu, Tema… ma tean et asi on selles. Asi on selles, et mul pole tegelikult kedagi, kes mind hoiaks ja armastaks. Jaa mul on pere ja mõned sõbrad…. aga See härra õige on nagu puudu ja mida päev edasi seda raskemaks Tema puudumine on.  oh tuleks ta juba kiiremini, see prints valgel hobusel… aga ei, las see Mullike ootab, kunas ta tuleb, las ootab ja mõtleb, et ma on siia maailma üksikuks sündinud.

Ma ei teagi rohkem, nüüd vist olen tühi…midagi positiivset jällegi pole.

Tänase päeva lause: ” Kui oled üksik, siis jääb sul veel ainult loota, et su prints valgel hobusel, ei jäta sind kauaks ootama. Ja et sa enne tema tulekut ära ei sure. Karm aga tõsi, tõsi aga karm “

This entry was posted in Määratlemata. Bookmark the permalink.