Lasin oma MacDramyl minna. Oi kui valus mul on, kõik sees keerab ja tahaks ennast lihtsalt maailmast välja lõigata. Ma olen küll teoorias elus, ma hingan, liigun ja söön, aga minu sisemus, see on surnud, ning ma ei usu, et ma kuangi enam ellu ärka, ma lihtsalt ei tahagi seda.
Ta tegi haiget ja see valu, kurat….ma pole kunagi vist nii nii haiget saanud. Mõtlen, et mis oleks siis, kui ma poleks teda jalaga toginud. Jah, ma togisin teda üks päeva jalaga ja nüüd ta ütles et tal pole vaja enda kõrvale inimest, kes teda togib. Saate aru….Jalaga togimine. Väga vale ettekääne. Nagu eelmine kord oli vale aeg tema ettekäändeks.
Ma mõtlen, et ta võiks lihtsalt öelda, et ta ei ole huvitatud, pole vist kunagi olnudki, aga ei ta ei tee sedam sest on arg. JA ma küsin endalt sama küsimuse, mille küsis minult üks sõber.. Mis ma leitsin temas. Ja ikka ma vastan ma ei tea. Ainus mida ma tean on see et ma olen temasse ära armunud ja seda pööraselt ja meeletult ja lõplikult. Tema jääb selleks viimaseks nagu ma juba korduvalt öelnud olen, et aitab meestest minu elus, lihtsalt aitab.
Õnneks ma siiski ei pea välja kolima, aga noh võib-olla oleks parem olnud siiski kolida, aga ma lihtsalt ei suuda enam isegi sellega tegeleda. Mitte midagi ei suuda enam teha. Vahin lihtsalt sujuvalt tühja ja mõtlen mis kurat mul viga on. Miks, miks, miks.
Võib-olla ma veel kunagi suudan naerda ja armastada…. kes teab, aga mina enam ei usu seda, lihtsalt ei usu.
Kuidagi tuttav tunne..aga usun, et niisamuti nagu minul, läheb see ka sinul mööda…”aeg parandab kõik haavad”.
Pea vastu, elu on ilus
Nii hea meel on, et keegigi nagu usub et asi möödub, sest mina olen oma usu kaotanud ja arvan et see ei lähe mööda, ka mu sõbrad arvavad, et seekord ma üle ei saa….
Aitäh sulle