It’s over, SO OVER !

Eile….Ma panin kleidi selga, olin naiselik. Saime härra MacDreamyga kokku, jõime. Ma tulin koju ja olin pahane, et ta isegi saatma ei tulnud. Kui koju jõudsin, siis helistas MacCount ja rääkis minuga, aga siis jäi magama, just selle kohapeal, kui mina ütlesin et ma pean MacDreamyst üle saama ja avastasin et räägingi temaga nagu.

Saime kokku, läksime tema juurde ja hakkasime oma asju lahendama. Me pole kunagi vist nii palju rääkinud. Ta ütles mulle, et kui ta mind esimest korda nägi, siis ta arvas et ma olen lihtne maatüdruk. Ta ütles et tal on kõigist meie linna elanikest pohui, aga ma ei tundnud ennast puudutatuna, sest ma ei ela siin linnas. Ta ütles, et kui ma eemal olin, siis ta ei mõelnud minu peale, ainult korra tulin meelde talle. Ta ütles, et kleit ei sobi mulle, ta sai aru, miks ma pükse kannan. Ta ütles, et ma ei saa tema pärast muutuda. Ta ütles, et kui ma annaksin talle miljon eurot, siis tuleks meie vahel midagi. Tema jaoks on number üks raha. Saate aru, raha….raha….raha….

Ta ei lubanud mul koju minna, kuigi ta sõber seal magas, ta ei tahtnud et ma lähen, sellepärast et ta ei taha olla üksi. Ei taha lihtsalt olla üksi. Ma jäin. Me magasime koos, ühes voodis. Hommik oli ilus. Me oleme sõbrad, talle meeldib et me läbi saame. Iga asja peale ta ütles mulle, et sul oleks olnud lootust, kui, kui, kui…. ja siis ütles iga asja peale, et noh kui veel oli midagi, siis nüüd enam küll ei ole. Ta palus, et mu lootused ei läheks ülesse, sellepärast, et ta mind enda kõrvale tahtis. Ta ütles ära kaota lootust.  Me naersime, me nutsime, me rääkisime suud puhtaks.

Ta ütles et tal on raske magada minu kõrval, mitte et oleks mingi tõmme, aga ikkagi, ta olevat noor mees ja teda mõjutab kui neiu kõrval magab. Ta ütles, et ma ei oska süüa teha.  Ta ütles et kõik, kõik on läbi. It’s over. So over. Game over. Ta ütles et ma saan üle, ma pean üle saama. Ta ei tunnistanud, et tegelikult ta ei saa ise ka aru mida ta tahab. Ta rääkis oma lastest, mis tal kunagi võib-olla olema saavad.

Mis kõige naljakam on, et ma pole nädalaid magada saanud ja ainuke koht kus ma nüüd olen kaks korda magada saanud on tema juures, tema kõrval.  Ma saan aru et kõik on läbi, ma saan aru et mul pole lootust, aga ma ei taha, et me jääks võõraks, sest ma ei taha kaotada lootust, ma ei taha…..

Ma tahan leppida selle vähesega, mis ta mulle pakub. Ma tahan lihtsalt olla tema üksinduse peletaja, tema igavuse peletaja, ma tahan olla ka rohkemat ja ma isegi ütlesin talle seda, aga tema ta ei taha seda.

Tema  mind aga ei taha….ja mina, mina pean sellega leppima.

Kõik on sassis, miski pole enam nii nagu see oli….miks ma pidin teda kohtama….

Ja siiski on kõige valusam ärgata inimese juures, kes sind ei taha, ei vaja…..