Ma tean ma pole ammu kirjutanud, aga see meeltu segadus ja kiirus ja see elu on mind lämmatama hakanud.
Ma arvan et ma olen muutnud…Miski ei tundu endine, kõik on kuidagi nii raske, kool, Tallinn, sõbrad, pere.
No koolis olen end ma täielikult käest lasknud, ei käigi seal põhimõtteliselt, sest ma ei suuda seal keskenduda, noh mitte et ma kodus, väljas, ükskõik kus suudaks aga seal on vapsee hullumaja.
Tallinnal on mingi 4-5 kuud tegelikult kogu aeg tüdruk olemas olnud. Sain sellest mingi eile teada. Tunnen end nii pahasti, et olen kellegile haiget teinud, aga samas ma ju ei teadnud seda.
Sõbrad on kuidagi kaugeks muutunud…Härra P-ga ma üldse ei suhtle, sest ta isegi viskas mind end juurest välja. Tõi kõik mu asjad enda juurest ära. Mu ainus isik, kellele absoluutselt kõike rääkida sain hülgas mu.
Perega on ja ei ole ka. Vend tegi haiget, sest ta ei rääkinud mulle Tallinna tüdrukust. Väike pettumus. Olgu ta ei tahtnud mulle haiget teha nagu ta väidab, aga nüüd olen veel rohkem endast väljas.
Suhtlen nüüd ka ühe poisiga, aga temaga on ka viimasel ajal asjad raskeks läinud, sest tuli välja et tal on ka mingi tüduk. Mitte et ta meeldiks mulle, aga ma kardan et see tüdruk võtab minult minu sõbra ära. Nii nagu kõkide sõbrannade poisid on tähtsamaks muutnud jne….
Mul oli sünnipäev. Olen nüüd pm nädal aega joonud selle puhul. Me like it.
Ühesõnaga ma olen elus ja segaduses.