Nii. Teisipäev 20.03.2012
Põgenesin tsivilisatsioonist nahui. Lihtsalt…Ma arvasin et suudan selle kõigega hakkama saada, aga ilmselgelt ma eksisin. Kõik kasvas ühehetkega üle pea. Anna andeks K, kes sa tahtsid minuga tartu minna, anna andeks B, et ka sinu üle lasin. Ilmselgelt olete mu peale sitaks vihased, kui seda loete, aga mul on selleks kõigeks põhjus.
Ma olen väisnud olemast see kes alati naeratab, kes alati tahab möllu panna, kes alati leiab võimalused millekski, see kelle juurde enamus tuleb kui neil jama kaelas, ausalt ma olen väsinud kõigest sellest. Ma lihtsalt pidin ära jooksma…ega ma ei tunne end praegu eriti hästi sellepärast, et vedasin alt inimesi, kellest tegelikult hoolin .Aga mul on vaja aega et olla endale.
Ma olen segaduses, ma ei tea enam kes ma olen, millest hoolin, mida väärtustan mida tahan. Ma ausalt ei tea enam midagi.
Andke veel kord andeks…..
Niisiis, tulin siia, kus ma olen. Esimese asjana kummarid jalga, vanad riided selga ja metsa….Oma puu juurde. Olin seal vist oma tunni, paar. Värske õhk, linnu laul, imelikud hääled…tuul mu kõrvus, see imelik järsult vabanemise tunne….mmm kui hea….
Kui tagasi tulin, oli mul oma kümmekond vastmata kõnet. Tahaks selle asjanduse üldse välja lükkata, aga ma ei saa, sest mul on mõned inimesed ( ema, isa, vend, vanaema) keda ma ei saa vältida….ja nende kõnedele ma lihtsalt pean vastama.
Siis hakkasin süüa tegema ja traali-vaali asju. Vahtisin filmi ja olin niisama. Nüüd kirjutan seda siin. Luban et kirjutan igapäev, et lõpuks kui selle ülesse postitan saate lugeda mis tegin.
Tegelikult on mul hea hea meel, et mul on kohti kuhu põgeneda, kus lihtsalt olla. Kavatsen siin olla neljapäevani või reedeni.
Homme siis vara äratus ja siis metsa. Hommikune mets on kõige praem, ilusam ja värskem. Kahju et suvi pole, muidu saaks metsaande ka korjata. Mmmm mustikamoos, vaarikad, metsmaasikad…pannkoogid ja maapiim. Parim….Kaua ma metsas olla ei saa, sest pean ilmselgelt ka õppima. Aga olgu. Nüüd magama, sest ega siin muud tarka teha pole….
Kolmapäev 21,03,2012
Öö oli ppäris hirmus. Kuulsin et nagu hundid oleks ulunud. Magasin küll, aga noh hirm oli sees. Täna ma mingi kolasin päev otsa mestsas ringi. Kindlasti ikka päris mitu head kilmomeetrit. Ilm oli siuke sombune aga õhtul tuli päike isegi välja.
Vanad majad on ikka päris hirmsad, kuidagi nii tühjad, aga samas nii täis. See vana maja lõhn on ka selline hää…
Metsas on ka hea olla.
Saatsin teile ka täna smsid, et minuga on kõik ok ja tegelt ka on. Tunnen ennast veidi nõrgana, sest söögiks on mul siin ainult nuudlid ja võileivad, aga samas minu füüsiline tegevus nõuaks rohkem. Ja samas köha ja nohu on ka küljes no fakk….see ilm siuke niiske ka veel.
Mõtteid on palju olnud, aga midagi mõistlikut ma mõelnud pole. Kell on palju…Katsun nüüd und saada.
Neljapäev 22,03,2012
Päris hirmus öö oli. Mingi ulgumine oli jälle. Paanikas saatsin eile mõned smsid ja uurisin kas siin võib hunte olla. Vastus oli pärias lohutav….Nimelt siin kandis pidi mingi hunikari ringi liikuma. Enam ma und ei saanudki. Ja siia ma jääda ka ei taha. Liiga hirmus. Täna õhtul sõidan valka, aga enne veel kolan metsas ja siis pakin asjad. Loodan et ma kellegi eineks ei satu kui siin metsas olen. Deem, ma ei karda sellisiseid asju tavaliselt, aga noo hundid…
Samas oli eile hea tunne kellegiga kasvõi smside teel veidi rohkem suhelda, eriti selle inimesega. Tundsin et ma polegi päris üksi. Aga olgu ma nüüd metsa kolama, kell niigi juba 8. Ja aku saab ka kohe kohe tühjaks.
Nüüdsiis õnnelikult kodus….ja kõik on ok. Ärge pika viha pidage J