P-f-f-f-f-f

Niii…

Nädal on möödunu koduste tegevuste juures.

Õpida õpida õpida….

Ja ongi reede käes, kui õudne. Esmaspäevast neljapäevani ei rääkinud Vi-ga, ootasin et ise rääkima hakkaks, ta ei teinud seda ja alustasin ise juttu. Ei suutnud end tagasi hoida, sest igatsesin teda ikka mönusalt. Need vanad pikad jutud, kõik jutud.

Kodune olla polegi nii paha kusjuures. Saab mõelda kõik asjad selgeks endajaoks, nagu ma oleks midagi tarka mõelnud pff ei, aga ikkagi.

Vahest on tunne et tahaks talle kõik näkku karjuda, karjuda kuidas ta meeldib mulle, karjuda kuidas ma õhtuti nutan tema pärast, karjuda kuidas imetelen oma desktopi sest ta pilt on seal, kuidas ma mõtlen ta peale kogu aeg, lihtsalt talle see näkku karjuda, aga ma tean et kui see hetk käes oleks siis ma ei teeks seda, sest ma ei taha talle haiget teha, sest ma vahest ei julge talle kirjutada sest ma kardan et ma segan teda enda olemasoluga.

Nagu varemgi öeldud, Vi ja teised kaks ehks siis Va ja Ma on mulle praegu ülimalt olulised ja ma ei taha seda perse keerata. Ma ei muuda end nende pärast võib-olla hoian rohkem tagasi, et ei närva iga asja peale ja ei solvu iga asja peale. Muud nagu midagi.  Kunagi varem pole olnud siukest tunnet et võiks kellegi pärast sõtta astuda, aga noh nende eest olen ma küll vist nagu emalõvi väljas. Nendele ei tohi keegi paha teha, sest no ma ausalt ei vastuta siis oma tegude eest….

Aga põhimõteliselt ma ei anna alla, ma püüan edasi.

Ootan kuni teda näen, ja ütlen et ta meeldib mulle. Seekord kavatsen seda näost näkku teha, first time in my live, sest ma olen alati selliseid asju läbi kirjade öelnud, aga seekord ma lendan live-i ja julgelt peale.  Nii saan ta reaktsiooni ka kohe näha ja värki. Loodan et sõprust perse ei keera, sest seda ma üle ei elaks vist ja ma ei usu et ta seda teeb ka, sest ma tean, ma loodan et ka mina olen talle oluline.

Nii aga nüüd ma üritan uinuda, sest reede õhtuks peab end välja magama, sest ajalugu on näidanud, et reedeti mul kodus istuda ei õnnestu, tee mis sa teed….

Aga palju päikest teile nende nõmedate vihmade vahele =)

P.S tegelt oli üks päev mõnus sooja vihma käes jalutada ja istuda ja omi mõtteid mõelda. I love walking in the rain, because then no one knows that I’m actually crying =)

This entry was posted in Määratlemata. Bookmark the permalink.