Nüüd siis on viimased tulemused käes, ja lõpupidu peetud. Vi, Va ja Ma tõid lilli. Heh, Vi viskas mulle lilled korra kallistas ja jooksis minema, neil olevat kiire vms… parem oleks kui ta üldse tulnud poleks. Tuju oli juba kolmapäeva õhtust saadik sant, seega lõpupeol oli sama moodi suht tuim nägu ees.
Kohale tulid tegelt kõik keda ootasin. Suured tänud veelkord et meeles pidasite.
Täna, reedel, oli Vi lõpetamine. Viisin talle 3roosi, ja kingituse, et siis see nagu viimane asi ja punkt. Kingitus siis : Pudel viina, pakk suitsu, tikud, tšäks, raamat: „ tänan sind kõige eest“ saaästu makaronid, kondoomid ja kaart, kus kirjas, kõik mis ühika eluks vaja läheb. Ta oli suht üllatunud näoga kui talle kingituse ka andsin. Vaatas imelikult, aga samas ma tegin talle tagasi suht panin lilled, viskasin kingituse, õrn kallistus ja minekut.
Autos siis pisarate vool ja kinnitasin endale et nüüd ma ise küll kontakti ei otsi ja kui kutsub kuskile püüan keelduda. Ma ei luba et teen seda kindlalt aga ma proovin. Ma tahaks seda suuda väga.
Rääkisin Ma-le kõik Vi kohta ära. Ta ütles et Vi vast unustanud et ta selle kirja üldse sai, et ta oskab neist asjust mööda vaadata, aga kui tema oleks Vi asemel, siis ta küll jookseks. Muidugi see jutt tegi olemise kohe eriti heaks, ja nüüd veelrohkem tegelt kahetsen et Vi-le ültse kunagi midagi ütlesin.
Nädalavahetuse ehk jaanipäeva püüan kodus olla. Tahaks puhata või nii, raske töö nädal ka selja taga, nii palju mõõteid ja sahmimist. Homme küll auvalvesse aga see on lebo, usun et mul tuleb kodune rahulik nädalaavhetus ja see om häää…
Vi kohapealt veel niipalju, et sättisin ta Fb-s ka silma alt ära, et siis ei näe kui ta sees on ja ei teki tahtmist kirjutada. Meie vanu tekste loen ma ikka ja jälle ja jälle edasi….
Täna tema aktuse ajal sain aru, et ta on ikka oma kooli ilusaim lõpetaja (A) aga mis seal ikka…püüan magama ära minna, pea nii valutab viimasel ajal, ei tea mis häda om….