Kurat, nagu needus oleks peal. Igakord kui kirjutan siia, et enam Vi-ga kokkupuuteid ei tee, laksti teen.
Eile siis helistas üks söber, et a’la lähme Vi,Ma ja Va juurde, muidugi ma läksin ja muidugi olin ma Vi-ga koos. Talle meeldis mu kingitus. Õujeahhh, tänas jne jne jne….
Oli suht mõtlik, kui küsisin et miks nii kurb, vastas tema et mõtleb, mis edasi saab ja mis suhetega saab jne jne ….
Oeh…miks ta mu elu nii raskeks teeb…igatahes ma naudin oma nõrkust, nõrkust et ei suuda talle ei öelda, sest ma ei pea seda kunagi kahetsema. Fun fun fun oli ja kaine oli ka tore olla. Täna veel mõtlen kas jään kaineks või siis joon…Õhtu on veel noor ja noh välja tahaks küll minna, sõnajalaõit otsima, muahhhahhhaaa