Võta mind pihlapuu rüppe….

Suudlusest mulle ei piisa, neid ihkan ma miljoneid, surnuks sind suudleks mu peig, kui laip ei reedaks meid.

No kurat milline igatust, milline tung on mul sinu järgi. Kui õudne…

Nv-e olingi muide kodus. Täitsa mönus oli…

Pühapäeval käisin sõbrannaga ja tema poisiga, võrumaal, selle poisi kodus. Mönus oli lihtsalt olla, jutustada ja olla…

Täna siis otsustas Vi ära, et ta läheb sõjaväke ja punkt. Naljakas, mul pole midagi oodata, aga ma olen nõus teda ootama, kuigi ma ei poolda sinna minekut, sest sõjavägi on nii imelik koht, ses suhtes, et üks söber kes seal käis, tuli tagasi ja oli teine mees, nii muutunud, nii külm, sarkastiline ja teistmoodi, muutunud noh. Ma kardan et Vi-ga läheb samamoodi, aga see sinna minek on tema otsus, ja mina seda muuta ei saa, ja isegi kui saaks, ma ei muudaks. Ma ei hakka tema elu elama.

Leidsin Vi-st ühe nunnuka pildi. Või noh ma ei leidnud, ma googeldasin, stalker nagu ma olen eksole.

Mingi suvelaagris tehtud…nii nunnnu.

10 juuli saab pool aastat, seda temasse armunud olemise aega. Pool aastat, olen teda oodanud, tema järel jooksunud…usukumatu ju. Aga ma ei kahetse ühtegi minutit sellest ajast. Ja ma ikka ei anna alla ka… Ma ei tea, nagu uus tahtejõud temaga proovida, tuli peale, et äkki ta ikka tunneb midagi mu vastu…äkki hakkab tundma… aga sellega on ka risk…

Riskiks pole see et ma kardan haiget saada, ma olen sellega arvestanud, seega seda ma ei karda. Ma kardan härra priipalu efekti, et ootan mitu mitu aastat…see oleks nöme….sest praegu ma olen täpselt samas seisus põhimötteliselt….et noh kuskil ei käi, olen kodus ja rahus ja siis kui väsin ootamisest lähen ja teen kõike hooga ja tagantjärgi ja korraga, ja siis joon jälle mitu nädalat jutti vat see oleks sitasti.

…aga tema naer, tema naljad, tema sarkasm, iroonia, lahkus, siirus, kutsusilmad, tema imelik lähenemine probleemdidele, tema tugevus, mitte füüsiline, vaid vaimne, tema oskus olla toeks, olla mõistev, kuigi ta ei mõista….

Vahest on lihtsalt tahtmine tema juurde sõita, ta välja kutsuda ja teda kallistada ja siis tagasi sõita….sest tema kallistused, nii tugevad, nii hellad ja nii soojad….oehh….see oli ikka ülim nunnu eelmine nv, kui ma auto poole pürstisin, ta mind hõikas ma ei peatnud, ta hõikas uuesti ja jooksis mulle järgi, ma peatusin, pööörasin ja siis ta tuli käed kallistuseks valmis……see oli niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii möööööönus…..et ma ei suuda seda unustada….

Ah mis ma ikka siin tühja plaman, tahtsin lihtsalt öelda, et ma olingi nv-l kodus, heegeldasin ja vedelesin voodis, v.a pühapäev ja siis seda tahtsin ka öelda et 6. Töönädal hakkas…..wiiiiii

This entry was posted in Määratlemata. Bookmark the permalink.