See kaua oodatud suvi
See oli tema esimene suvepuhkus, mille ta veetis perest eraldi teises riigis. Ta oli seda suve kaua oodanud ja nüüd lõpuks see saabus. Ta oli hoolega valinud kuhu reisida tahab, selleks oli läinud päevi. Ja kui ta lõpuks oli valinud, kuhu minna tahab, ei tahtnud ta vanemad teda just sellesse riiki lasta tuues erinevaid ettekäändeid. Kuid ta jäi enesele kindlaks ja alustas päev tagasi lendu Korea poole. Nüüd, pärast lõputut lendu, pärast mõningaid ümberistumisi, astus ta Korea pinnale. Tüdruk asetas kohvri omale jalge ette, sulges silmad ja kuulas. Lärm, puhas lärm, aga tema naeratas. Ta ei saanud küll sõnakestki aru, aga see meeldis talle. Uues väljakutsed. Ta avas silmad, võttis kohvrist kinni ja kutsus takso.
Järgmisel päeval. Kohalikus suppelrannas. Kamp poisse jalutasid rõõmsas tujus ja naljatades rannas. Korraga hakkas üks poistest üht kambas kiusama. Kiusatav oli blondi peaga ja väga lärmakas. Too hüppas teistest ette ja jooksis teistest eemale. “Hei, GD, ettevaatust!”hüüdis üks poistest blondi peaga poisile, kes pöördus, et ühele rannas päevitavale tütarlapsele otsa kukkuda. Too tüdruk avas silmad ja karjatas ehmunult. GD vaatas tüdrukule otsa ja lausus:”Vabandust.” Seda muidugi korea keeles. Tüdruk pilgutas silmis ja lausus, kui poiss oli püsti tõusnud:”Vabandust, aga ma ei saanud aru.” GD naeratas ja lausus seekord juba inglise keeles:”Vabandust, et ma sulle peale kukkusin, aga ma ei märganud sind.” Ka tüdruk tõusis püsti, vaatas GD’le silma ja lausus sammuti naeratades:”Pole midagi, eks elab üle.” Vaevalt oli ta jõudnud seda öelda, kui kohale jõudis ülejäänud kamp, kellest üks küsis:”On teiega kõik korras?” Mõlemad noogutasid ja GD lausus:”Mina olen Ji-Yong, aga kutsu mind G-Dragoniks, lühidalt GD’ks. Nemad on minu sõbrad SOL, T.O.P, D-Lite ja V.I. ehk Viktory.” Tüdruk noogutas ja lausus:”Meeldiv tutvuda, mina olen Kairi.”
Järgmisel hommikul ärkas Kairi kuidagi vara. Ta vaatas aknast välja ja kõik oli valge, päike oli juba tõusnus, aga kui ta kella vaatas näitas see varasemat aega, kui Kairi tavaliselt ärganud oli. Imelikul kombel ta aga ei olnud väsinud, lausa vastupidi, täiesti välja puhanud ja rõõmus. Tüdruk oli hiliseööni linna peal ringi käinud, jätnud meelde suuremad poed ja ostis ühed kontserdi piletid. Mis mõttega ta Koreasse läks, kui vähemalt ühel kontserdil ei ole käinud. Õhtu lõpetas ta aga hotelli ööklubis. Taaskord kella vaadates meenus talle, et on aeg voodist välja ronida ja vannituppa minna.
GD jooksis mööda tänavat ja püüdis oma koera, kes ta eest lustikult põgenes. “GaHo, seis!”hüüdis ta ja jooksis koera haugatustele järgi. Korraga GaHo vaikis ja GD kartis, et oli koera kaodanud. Aga ei. Tunginud rahvamassist läbi nägi ta oma koera kangestunud Kairi ees istumas. GD peatus hingeldades koera selja taga ja lausus inglise keeles:”Jumal tänatud, et sa GaHo kinni pidasid.” Kairi vaatas ehmunutl koera ja lausus:”Mina teda kinni ei pidanud, tema pidas minu kinni.” Poiss lähenes koerale, kuid too urises ja Kairi kiljatas, GD kangestus paigale ning vaatas hirmunud tüdrukule otsa. Kairi aga ei näinud teda vaid vaatas hirmunult koera. GD möödus kaarega GaHo’st, seisis Kairi kõrvale ja võttis tüdruku käe alt kinni. Koer ei urisenud. Poiss tõmbas Kairit veidike enda poole ja koer järgnes. GD, teades, et koer järgneb, võttis Kairi sülle ja jooksis, koer järgnes. Kairi aga minestas.
Kes teab millal. Igatahes õhtul või öösel kusagil võõras kohas. Kairi avas silmad ja vaatas lakke. Kus ta oli? Kuulda oli vaikset muusikat ja tasast hingamist. Oma hotellitoas ta kohe kindlasti ei olnud. Niisiis tõusis tüdruk istuli ja avastas muusika ning tasase hingamise allika. Muusika tuli arvustist ja selle ees toolil magas poiss. Kairi viskas teki pealt, väljus voodist, läks magava poisi juurde ja lausus:”GD, ärka üles.” GD avas silmad, ringutas, haigutas ja vaatas küsivalt Kairile otsa. Kairi ristas käed rinnal ja küsis:”Mis ma siin teed?” “GaHo ehmatas su ära ja sa minestasid, niisiis tõin ma su siia,”Vastas GD haigutades. Tüdruk vaatas toas ringi ja küsis:”Kus ta siis on?” GD vastas pärast järjekordset haigutust Kairi küsimusele:”Viisin ta T.O.P-i ja V.I. tuppa. Tule, ähme kööki, muidu jään ma veel magama.” Kairi järgnes poisile kööki ja istus laua taha. “Võin ma sulle teed pakkuda?”küsis GD kappides tuulates. Kairi ohkas ja lausus:”Jah, võib küll. Niikuinii ei saa ma praegu siit kuhugi.” Poiss noogutas tüdrukule, ulatas talle tassi teega ja lausus sammuti tassiga laua taha istudes:”Nojah, seda küll. Aga räägime õige juttu. Kust sa tuled?” Ja nii nad alustasidki juttu, mis kestis hommikuni, mil unine SOL kööki komberdas.
Kuu aega hiljem. Õhtu enne Kairi koju lendu. Tüdruk heitis voodisse pikali, kustutas tule ja oli valmis magama jääma, kui ta telefon helises. Koheselt pani ta tule põlema, haaras telefoni ja vastas:”Kuulen.” See oli GD, kes helistas. “Kairi, ega sa just magama heitmas ei olnud?”küsis poiss. Kairi naeratas endamisi ja vastas:”Ei olnud, mis siis?” Telefonis aga oli vaikus, kuid pärast seda GD siiski lausus:”Kas me saaksime kokku?” Tüdruk ronis voodist välja, suundus kokku pakitud kohvri juurde ja vastas:”Ikka, aga kus?” “Ma tulen su hotelli ette,”oli poisi vastus enne kõne katkestamist. Kairi ohkas õnnelikult, avas kohvri ja riietus ümber. Terve õhtu veetsid nad koos kordagi teineteisele mainides, et nad teineteisele meeldivad. Teadmata, et tunded olid vastastikulised.
Aastaid hiljem. Kairi lõpetas edukalt ülikooli ja astus iseseisvasse ellu. Kogu see aeg, kui ta Koreast tagasi Eestisse tuli, igatses ta GD’d ja ka GaHo’d. Iga päev jälgis ta Big Bang’i tegevust ja nende saavutusi. Ta kogus ka raha, et sinna lennata. Ta pidi tagasi minema, lihtsalt pidi. Kairi oli lootnud, et aastatega ta unustab GD, kuid pelgalt meeldimine oli muutunud armastuseks. Ta oli proovinud kõike, et GD unustaa, kuid ta ei suutnud seda sellegi poolest. Niisiis pakkis ta taas kohvri, istus Tallinnas lennuki peale ja lendas mõningate vahepeatustega Koreasse. Ta teadis, et GD ei pruukinud sama tunda, kuid ta pidi teda veel kord nägema. Kairi väljus lennukist, võttis kohvri, kutsus takso ja sõitis hotelli.
Järgmisel päeval läks ta linna peale ja jalutas lihtsalt ringi. Ta meenutas aegu, kui ta esimest korda Koreas käis. Rand oli see, kus nad esimest korda GD’ga kohtusid ja vägisi viisid ta jalad ta randa. Kairi jalanõud näppu ja kõndis veepiirini. Ta sulges silmad ja kuulas ning lasi tuulel oma juukseid sasida. Korraga aga koperdati talle otsa ja nad kukkusid vette. Kairi vaatas otsa ei kellelegi muule, kui GD’le. “On sinuga kõik korras?”küsis mees korea keeles. “Jah,”vastas Kairi ja lasi end püsti tõmmata. GD oli ta unustanud, oli Kairi mõtetes. Ta pöördus, naeratas teistele poistele ja lahkus rannast. Pisarad tahtsid vägisi valla pääseda, kuid enne pidi ta poiste silmapiirilt kaduma. Võib-olla ei olnudki Koreasse tagasi tulek nii hea mõte. Kuid nii lihtsalt ta sealt minema ka ei saanud. See oli GaHo, kes ta peatas. Kairi naeratas koerale, kükitas ja tegi talle pai. “Sa oled muutunud, Kairi,”lausuti ta seilja taga. Kairi naeratas ja vastas püsti tõusmata:”Kõik muutuvad, Ji-Yong.” Ja tõusis püsti, et oma selja taga seisvale mehele otsa vaadata. GD vaatas naisele liikumatult otsa ja lausus:”Hea, et sa tagasi tulid.” Ning suudles naist. Kairi suudles teda vastu. Ei olnud GD teda sugugi unustanud.
The End