Juunikuu – imeline aeg!!! Õhtud on nii pikad ja ööd nii valged. Homme on kooli viimane päev – lapsed laulavad koolitrepil suviseid laulukesi ja siis ongi suvevaheaeg kuni augusti keskpaigani. Siin on kombeks kooli viimasel päeval valgetes või vähemalt heledates riietes kooli minna. Sain seda alles eelmisel kevadel teada, kui mu suurem plika esimese klassi lõpetas. Vaidlesime sel päeval riiete pärast – tahtsin talle ju ilusad riided selga panna ja pärast selgus, et olime mõlemad mööda pannud – pliks oli ainuke värvikirev olend valgete koolikaaslaste hulgas. Nüüd siis tean. Jama ainult selles, et homseks lubab vihma. Olen terve aasta valgeid riideid varunud ja ta valis välja meremehestiilis pika valge kleidi. Ja mis siis vihmaga jalga tuleb panna – punased kummikud?

Lumeuputuses valitseb pea eriolukord aga rootslased virisevad ja nõuavad. Kaevatakse ja õiendatakse, et öised lehevedajad pole piisavalt tublid ja kiired ning lumerookijad lüüakse lausa oimetuks. Päriselt ka – 25-aastane mees läks majade vahelt lund rookima. Kõige pealt tuli majaelanikke lausa karjadena välja õiendama ja lõpuks lõi üks meesterahvas vaese lumerookija teadvusetuks.
Selle asemel, et labidad haarata ja kaasa aidata nõuavad ja virisevad. Kurb!

Miks küll on eestlased sellised salatsejad? Ma ei tea küll kas see on mingi üldine nähtus aga minu tutvusringkonnas käib üks meeletu salatsemine. Miks ei või õde teada, kuidas ta venna lastel kooli läheb, miks häbenetakse, et vennanaisel on vähk jne. Miks ei julgeta mainida, et tütar on lahutanud või poeg ei ela ena selle naisega? Loomulikult ei ole need asjad põhjuseks, et haarata telefonitoru ja kõigile tuttavatele teatada aga kui niikuinii juba lobisetakse… Ja siis pärast, kui keegi on kuskilt miskit välja nuhkinud, siis sosistatakse selja taga ja asi tuleb ikka välja.

Mina isiklikult olen alati üks lobamokk olnud ja ei näe ka põhjust, miks oma siiski üsna lähedaste inimeste eest varjata asju, mida võiks koos harutada ja vajadusel tuge paluda. Kas selles ongi põhjus, et ei julgeta näida nõrgana – inimlikuna? Hoitakse maski, et meie peres on kõik täiuslik? Aga kellelgi pole ju kõik täiuslik!!!

Hakkab juba päris selgeks saama see arvuti teel ülikoolis käimine. Siiani olen õppinud vaid üksikutel kursustel aga sügiseks kavas pürgida juba täis programmi kallale. Igal ülikoolil on oma ülesehitus, kuidas kursused kavandatud. Ainuke asi, mis kõige jamam on, on see et kõik raamatud tuleb ise kalli raha eest osta. Selle poolaasta õppevahendite arve oli üle 1000 SEKi kuigi ma osa välja praakisin ja ilma soome keele hääldusplaatideta hakkama kavatsen saada.Teine kulutus, mis siiani kohustuslik on üliõpilasseltsi liikmesmaks – ilma selleta ei saa õppejõud arvestusi sisse kanda.
Aga päris lahe on nii omas tempos vabalt valitud ajal õppida – teen oma arvestused ja referaadid ära ja saan arvestatud. Kui kohe ei saa, proovin uuesti. Ja selle eest saab riigilt toetust ja lisatoetust selle eest, et mul 3 last on. Kui vaja saaks ka õppelaenu.

No nii, puhkus hakkab läbi saama, aga nii palju on veel tegemata. Koristamine pooleli, lõbustusparki vaja veel jõuda korra, massaazi tahtsin ka minna saama… Nimekiri on lõputu aga puhkus mitte.
Täna oli õnneks mõnus vaheldus – käisime sõbrannaga shoppamas!!! Ja seekord ei ostnudki ma riideid ainult lastele nagu tavaliselt vaid endale!!! Ja kuna leidsin tõeliselt soodsaid ja ilusaid asju, ei tekkinud hiljem ka tavapäraseid süümekaid

Homseks lubatakse päikesepaistet ja siis ei edene vist mu koristamine ka eriti. Kui päike väljas ja temperatuur ka enam-vähem, lesin oma uutes lahedates bikiinides päevitustoolis ja vaatan kuis väike Liina ringi kakerdab. Polegi see elu vist nii hull

Oehh… Ohkama võtab. Kuna meid peres juba 5 inimest, oleks meil hädasti uut ja suuremat kodu vaja. Siiani elame suures 3-toalises ridaelamus kenas kohas, aga no ikka liiga kitsas on – lastele on oma tube vaja. Oleme juba vähemalt 15 maja vaatamas käinud aga ju vist on hirmus elamispindade puudus – tahtjaid on alati nii palju ja hinnad kipuvad lakke. Kuna meil just rahapuud kusagil kasvamas pole ja peret imesuure laenukoorma alla matta ei taha, siis pole me julgenud liiga kallist maja osta. Kuni elamulaenu intressid siin imemadalad on, on majaostjaid ka kole palju. Millegi pärast ütlevad kõik ümberringi: “Oi nüüd on õige aeg maja osta, laenud on ju nii odavad!” Mis sellest kasu, et laenu intress täna alla 2% on, maja maksan ju 30-50 aastat ja selle aja jooksul jõuab see intress veel palju kurve üles ja alla teha.
Mis meil muud ikka üle jääb kui edasi oodata ja otsida ja heale õnnele loota.

Vaatasin siin eelmise aasta fotosid ja meenus üks ülimalt soe ja õnnelik hetk:

Olin öösel 01.52 sünnitanud meie kolmanda tütre. Peale sünnitust olin maganud vaid mõned hetked. Päeval tuli mees koos kahe vanema tütrega meile haiglasse järele ja sõitsime koju. Ees oli ootamas vanaema. Nii mõnus tunne oli tulla koju uue ilmakodanikuga. Haiglas sai käidud vaid sünnitamas, ei pidanud seal ööbima segatult teistest peredest ja ootekella pirinast. Tulin oma koju oma laste juurde. Sõin kõhu head ja paremat täis ja siis saabus see õnnehetk – panin pisikese oma hälli magama ja keerasin oma voodisse tuttu! Nii vähe on õnneks vaja. Hinges meeletu rahu ja õnn ja uhkus olla kolme lapse ema uinus omas kodus kuulates teiste laste kilkeid teisest toast kostmas…

Me 6-aastasel plikal on liiga vähe sõpru. Üks neist on minu sõbranna tütar, keda ta kohtab paar korda kuus ja teine on ta klassiõde, kellega varem tihti mängis. Nüüd on see klassiõde endale hulga teisi sõpru hankinud ja minu pliksiga mängimiseks enam tihti aega ei jää…

Kas tõesti peavad vanemad pingutama ja iga nädal klassikaaslaste vanematele helistama ja mänguvõimalusi hankima. Meil ju kaks pisemat last ka veel, väikseim neist vaid 8-kuune. Ma ei jaksa!

Koolipäevad on 0-klassis lühiksesed ja vahetunndi veelgi lühemad, nii et koolis ta eriti mängida ei jõua. Kodus mängib väiksema õega küll aga vaja ju omavanustega ka mängida.

Eks ma vist pean ikka telefoninumbrid välja otsima ja hakkama uurima, kes millal mängida saab. Kui vähe suuremaks saab siis ehk oskab omale ise mängukaaslased organiseerida… Aga praegu küll lapsest nati kahju ja millegipärast ei helista keegi teine meile, vaid mina pean kontakti võtma.

Rootsis on viimaseks moeröögatuseks tuunikad. Juba tükk aega on need pikemad alt laienevad topid siin ilma teinud ja ei paista veel kaduvat. Eestis neid vist eriti ei kanta aga siinsetele naistele sobivad ideaalselt. Keskmise rootsi naise keha on tuunikatele ju lausa loodud (või vastupidi)- ülemine kehapool on neil üsna kopsakas ja naiseliku keskkota asemel on rasvased “käepidemed” aga jalad on peened ja kenad. Nii käivadki paljud retuuside ja tuunikatega. Eesti peened neiud ei pea oma keskkohta peitma. Ootan juba kärsitult, et ka siin see “raseda-mood” juba millegi naiselikumaga asenduks.

Eile sain vastuse oma küsimusele, miks paljud rootslased nii ebaviisakad on.  Selle tõe avalikustas siinse miljoni-saate saatejuht: Liigne viisakus võib tappa. Kuidas? Miks oli Titanicu hukkunute hulgas nii palju inglise gentlemene? Nad olid liiga viisakad: After you.. after you… after you… Ja neile ei jätkunudki kohti päästepaatides.

Järelikult kardavad rootslased sama karmi saatust ja jooksevad igaks juhuks esimesena uksest sisse, naistele ja lastele eelisõigust jätmata.