Omalooming

See on üks Blogi.ee blogi

Uni

Postitatud kategoorias 2005-2006 3 August, 2009


Ühes üsna väikeses katusealuses toas istub blondi peaga tütarlaps kirjutuslaua taga ja pakib veel viimaseid kooliõpikuid kokku. Ta silmab korraks öökapil olevat kella, mis näitab, et kohe on käes südaöö. Ta teab suurepäraselt, et peaks ära magama minema, aga tal pole und. Pärast pikka mõttetööd ja kaalumist otsustab Sille siiski proovida. Ta asetab oma kandiliste klaasidega prillid öökapile ja heidab teki alla. Ta ei suuda veel uinuda. Mitukümmend minutit vahtis neiu mõttetult lakke, enne kui suutis viimaks magama jääda.

Siis tunneb Sille justkui läbi une, kuidas ta lendab. Lendab kusagile kaugele ära, eemale reaalsusest ja praegusest hetkest. Ta tunneb ennast nii kerge ja lendlevana kui udusulg. Justkui ei lamakski ta enam omaenda mugavas voodis, vaid hoopis lendleks läbi pimeduse, läbi õhu. Lõpuks tundub, et ta maandub kusagile. Ta toibub mõne hetke ja märkab siis, et on kummalises tühjas ruumis. Tema selja taga paiknevas kaminas praksus vaikselt tuli ning toas kumab hämar valgus. Sille uuris nüüd väga hoolikalt seda müstilist ruumi. Maas asetses suur tumepunane vaip ning toas oli ka vanaaegsete nikerdustega kamin. Kummaline oli see, et peale vaiba ja kamina polnud toas mitte ühtegi teist eset ega mööblitükki. Samuti polnud seal peale Sille ka mitte ühtegi inimest. Kus kurat ta üldse oli praegu? Mitte ei saa aru. Nõrga valguse taustal märkas tüdruk toa teises otsas ust. Seda märgates muutus ta kohe rõõmsamaks, sest ta lootis, et selle ukse kaudu pääseb ta siit kummalisest paigast. Pikkade sammudega kõndis ta selle ukse poole ning pärale jõudes katsus linki. Tema õnneks oli uks lahti.

Ta avas selle ettevaatlikult ja astus pikka pimedasse koridori. Vähemalt tüdruk eeldas, et see on koridor, kuna liikudes sai talle selgeks, et laiuspidi ei ole väga palju ruumi liikuda. Aga Sille ees, koridori lõpus, oli veel üks uks, mis oli seekord pärani lahti ja sealt paistis eredat valgust. Tüdruk tundis enda sisemuses uut õnnejoovastust. Ta küll ei teadnud, kuhu ta tahab välja jõuda või kuhu ta ka välja jõuab, aga ta tundis ennast lihtsalt meeletult õnnelikuna. Tüdruk kiirendas sammu, kuni hakkas suisa jooksma. Õige pea oli ta ukseavale juba suhteliselt lähedal ning ta seisatas. Aga seda tegi ta kõigest hetkeks, sest kuuldes ruumist tulevaid tumedaid meestehääli, tärkas temas suurem uudishimu kui eales varem.

Tema suureks üllatuseks, mis tüdrukut ka mingil määral hirmutas, mõistis Sille õige pea, et mehed eesolevas toas räägivad mingis võõras keeles. Ta polnud sellist keelt kunagi varem kuulnud ka mitte. Hetkeks kaalus tüdruk võimalust, et kas mitte tagasi pöörduda ja mingi muu väljapääs leida. Madalad meeshääled olid teda tõepoolest hirmutanud ja eriti veel seetõttu, et neiu ei mõistnud sõnagi nende jutust. Siiski osutus Sille uudishimu olema suurem kui hirm. Ta astus need mõned sammud veel valguse poole, mis lahutasid tüdrukut uksest. Seal ukseava juures seistes piilus ta sisse ja nägi üsna sarnast tuba eelmisele, kus ta ise ennist viibis. Ainus vahe oli selles, et toas, mida ta nüüd enese ees nägi, oli ka natuke mööbit.

Õige kamina lähedal vaibal asus klaasist laud, mille peale oli asetatud kandik kohvikannu, suhkrutoosi ja neja tassiga. Laua ümber asusid neli nahast tugitooli. Ühel neist istus suur ja raske härrasmees, kes silmitses ainiti kaminatuld ning rääkis võõras keeles ilmselt selle pika ja kõhna härrasmehega, kes närviliselt tema selja taga edasi-tagasi tammus. Ruumis oli veel kaks meest, kuid neid Sille ei näinud, sest nemad istusid tüdruku poole seljaga ja tugitoolide varjus. Sille jõudis ka märgata, et toa seinad olid kaetud suurte vanaaegsete maalide ja vaipadega, mida ta arvas välimuse järgi väga hinnalised olema.

Neiu muutus toa sisustust silmitsedes õige julgeks nii, et endalegi teadmata oli ta üle ukseläve astunud. Tema õnnetuseks märkas tüdrukut too närvilielt ringikõndiv mees, kes Sillet nähes jäi seisma ning vahtis ainiti tüdrukut. Olgu mainitud veel see, et mõlemad mehed olid riietatud ühesugustesse mutadesse ülikondadese.

Sille tundis kõhnema mehe vihast ja raevunud pilku endal. Mõne hetke pärast kogus tüdruk julgust ja vaatas mehele otse silma. Ka paksem ja ilmelgelt vanem härrasmees oli ennast tugitoolilt üles upitanud ja pööras ennast näoga uksel seisva neiu poole ning siis vahti ainuüksi tüdrukut oma kalgi ja ükskõikse pilguga. Kõhnem mees läks aga iga hetkega aina närvilisemaks ning Sillele tundus, nagu see mees võiks iga hetk vihast plahvatada. See vaatepilt hirmutas teda kohutavalt. Ta ei mõistnud, mida ta oli valesti teinud, et nii vihase reaktsiooni osaliseks sai. Üleüldse kus kohas ta on ja kuidas ta siia oli sattunud?

„Oi oi, millesse ma ennast nüüd seganud olen?“ mõtles ta. Siis aga juhtus midagi täiesti ootamatut. Vanem härra ütles nooremale midagi selles tundmatus keeles, mis tahes tahtmata kõlasid Sillele lühikeste konkreetsete karmide käsklustena. Kui vanem mees lõpuks vaikis, hakkas noorem – see närviline – järku Sille poole jooksma. Poolel teel tüdrukuni haaras ta ka vöölt revolvri, millega ta üritas Sillet sihtida. Hirmust ja kindlasti ka alalhoiuinstinktist tingituna hakkas tüdruk mööda pimedat koridori eest ära jooksma. Vahepeal põrkus ta küljega vastu seina. Sille oli surmahirmus ning tema mõte töötas palavikuliselt. Ta ei teadnud enam, mida teha. Olukord tundus lootusetu. Pimeduse tõttu ta küll ei näinud midagi, kuid kuulis suurepäraselt teda tagaajava noormehe jooksusamme ning ta teadis, et too sihib teda külma revolvritoruga. Nii nad jooksid ikka veel mööda koridori. Sille mõtles, mis küll edasi võib toimuda. Mis küll asub teisel pool koridori? Kas sellel üldse ongi lõppu? Järsku tundis ta nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt rusuvat väsimust.

„No mida? Mida tähendab see kõik? Mis mõttega ma siin üldse jooksen?“ mõtles tüdruk.

Ühtegi mõtet enam edasi mõtlemata jäi Sille lihtsalt seisma ning pöördus näoga sinnapoole, kustpoolt arvatav tagaajaja tuli. Sellest suunast kostis ikka veel tagaajaja jooksvaid samme. Sillel oli tohutult kõrini sellest kõigest. Ta vahtis pimedusse, sinna, kust kostsid sammud ning karjus täiest kõrist: „EKS SA SIIS TULISTA!“ Järgmisel hetkel käiski kõva pauk ning Sille tundis, kuidas midagi väikest ja külma ta ribide vahele sööstis. Neiu mõtles, mis nüüd edasi saab.

„Ongi kõik? Olen ma surnud? Eiei, see ei tundu küll õige,“ mõtles ta.

Järgmisel hetkel avas ta oma silmad ning avastas, et lamab siiski omas voodis. Ta oli kõik see aeg olnud tegelikult oma toas, omas turvalises voodis. Sille oli hämmingus. Kuidas see võimalik oli? Kogu olukord oli ometigi ju nii reaalne tundunud: need ruumid, pime koridor, kurjad mehed. Sille pööras pead ning nägi, et kell on alles kolm. Ta ohkas nii sügavalt, nagu ta seda eales veel polnud teinud. Kõik see, mis juhtus, oli olnud vaid halb unenägu. See võttis veel vähemalt tunnikese enne, kui Sille suutis rahuneda ning uuesti uinuda. Ta pööras uinudes teise külje ning ennast liigutades tundis ta teravat pitsitavat valu oma ribide vahel.

Kurb mälestus ehk see saatulik suvi…

Postitatud kategoorias 2005-2006 3 August, 2009

Oli pimenemas. Varsti ongi täiesti pime. Triinu istus üksinda väikesel valgel pingil. Ta istus ja mõtles – nimelt oma pisiõest. Ta mõtles ja meenutas vanu aegu, mis ta oli koos oma õe, Liisuga, koos veetnud. Tema silme ette kerkis üha uusi mälupilte hetkedest, mil nad koos aina uusi lollusi välja mõtlesid ning igasugustesse naljakatesse juhtumitesse sattusid. Nad olid õnnelikud, sest nad oli teineteise jaoks alati olemas. Triinu meenutas, kuidas ta tundis siis, et enam paremaks inna ei saakski. Aga kui ei saa minna paremaks, saab alati minna halvemaks. Kuigi Triinu pidas sellist asja võimatuks, juhtus see siiski. Juhtus just siis, kui tüdruk seda kõige vähem oodata oskas. Ta tundis ennast järsku nii kohutavalt üksi. Talle meenus eelmine aasta…

See oli soe ja ilus suvi. Absoluutselt kõik tundus siis lihtsalt ideaalne, liiga suurepärane ja hea, et olla tõsi. Triinu ja Liisu olid parasjagu vanematega suvilas puhkamas. Maja asus väikese metsatuka sees ja lähedal asus järv, kus nad igal suvel ujumas armastasid käia. Tüdrukud selle sama järve ääres nüüd olidki.

Parasjagu oli käimas peitusemäng. Oli Liisu kord end peita ja Triinu kord oma õeraas jällegi üles leida. Järve ääres paiknes ka suur ja paks tammepuu, mis oli aastatega tüdrukutele eriti armsaks saanud. Nad olid selle otsas lugematu arv kordi roninud ja selle ümber joostes kulligi mänginud. Nüüd luges Triinu aeglaselt kümneni selle vana armsa tamme vastas. Ta tundis end tõeliselt õnnelikuna sel hetkel. Kui lugemine oli lõpetatud pööras ta end ringi ning uuris hoolikalt ümbrust. Õekesest polnud jälgegi.

„Ta muutub peitmises ikka kord korralt aina paremaks,“ mõtles Triinu endamisi. Tavaliselt oli ikka kusagilt puu tagant kosta vaikset kihistamist või võis näha Liisu kullakarva juuksekiharaid lehvimas. Nüüd aga polnud teda kuskilt näha. Triinu alustas otsimist. Ta kõndis alguses natuke aega ümber järve ja vaatas suuremate puude taha. Õekest ei olnud kusagil.

„Küllap ta peitis end sügavamale metsa,“ mõtles ta ja jooksis sügavamale metsatukka. Vahepeal ta koguni hõikas Liisut kavala häälega lootes, et ehk nii õeke enda peidukohta natukenegi reedab. Teda polnud ikka mitte kuskil. Ükskõik kust Triinu ka ei otsinud, ei olnud õest jälgegi.

„Nii hästi pole ta end veel kunagi ära peitnud,“ arvas Triinu. Ta hetkeks kartis juba, et õeke oli ära jooksnud, ära läinud – põgenenud tema eest. Aga Triinu ei tahtnud uskuda, et Liisu ta nii lollisti metsa üksi otsima jätaks. Ega ta ei uskunudki sellist jaburat mõtet. See poleks olnud sugugi tema õe moodi – mitte selle Liisu moodi, keda tema tunneb.

Ta oli rõõmus ja õnnelik hoolimata sellest, et ta õekest kusagil ei näinud. Ta oli rõõmus, sest ta teadis, et Liisu on ikka ja alati tema jaoks olemas – sealsamas, tema kõrval. Triinu kõndis nii tükk aega ühele poole ja siis teisele poole. Lõpuks jõudis ta juba päris sügavale metsa, kui taipas lõpuks järve ja tamme juurde tagasi pöörduda. Kui ta Liisut enam tükil ajal ei otsi, siis tuleb ta ju ikka tagasi järve juurde – sinna, kus nad oma mängu alustasid. Ta kõndis järve poole.

Äkitelt märkas tüdruk, et eemalt järveveest paistab, nagu justkui oleks seal midagi. Seda miskit seal siis küll polnud, kui ta puu juures lugemise lõpetas – selles oli tüdruk veendunud. Ta tundis suurt elevust ja kiirendas sammu. Päris järve äärde jõudes märkas ta, et see on inimese keha, mis vabalt vee peal hulbib. Ta tundis järsku, nagu oleks hiigelsuur klomp talle kurku kinni jäänud. Triinu hakkas jooksma, Ta oli jõudnud juba päris lähedale järvele.

Ta vaatas seda väikest valget keha, kes nüüd elutult vee peal liugleb. Ta ju…Aga ta ju tundis selle keha ära! Teadis väga hästi neid pikki kullakarva juukseid, keda peenikest ja habrast keha, mis veel oli. See oli ju…Ta ei suutnud, ei võinud oma silmi uskuda. Tüdruku süda suisa hüppas rinnus, jättes lööke vahele. Õhk, mida ta sisse hingas, justkui kõrvetas kogu sisemust ja raske oli hingata. See väike valge keha seal veel oli ju tema Liisu.

Triinu puhkes nutma ja jooksis mõtlemata millelegi vette. Vesi oli talle kõhuni ja põhi mudane. Jalad jäid pidevalt porri kinni, kuid sel hetkel oli see viimane, mis teda huvitas. Lõpuks jõudis ta õe elutu keha juurde ja tiris selle kaldale muru peale. Seejärel võttis ta Liisu elutu käekese oma pihku. See ei võinud tõsi olla, mis ta nägi – lihtsalt võimatu! Kuidas selline asi üldse juhtuda võis? See pidi olema õudusunenägu, mitte reaalsus. Nuttes Triinu suisa röökis üritades justkui kutsuda Liisut tagasi teadvusele tulema.

„Liisu! Liisu! See ei või olla sina! See ei TOHI olla sina! Ära jäta mind, palun! Kuuled? Sa ei tohi mind niiviisi jätta!“ Eneselegi teadmata Triinu röökis kõike seda täiest kõrist. Need sõnad, see valu ja masendus lihtsalt pulbitses temast välja ning ta lai emotsioonidel end kontrollida.

Veel praegugi, aasta hiljem, tunneb ta nendele momentidele tagasi mõeldes rinnus tohutult valu.

„Sa ju teadsid, kui väga ma sind armastan, sind vajan! Miks pidid siis nii järsku minema?“ Veel nüüdki keerlesid peas sarnased mõtted kui siis. Igatsus, kurbus ja üksindustunne pole siiani kusagile kadunud. Vaevalt, et see üldse kunagi kaob… See kõik tundub sama värske olevat, nagu oleks õde surnud alles eile.

Seal jõekaldal niiviisi röökides kuulis ta eemalt ema-isa hõikeid, kuid hetkel need teda ei vaigistanud, pigem vastupidi.

„Ma tahan sind tagasi, Liisu! Tule kohe tagasi!“ Triinu oli vihane. Ta oli lausa marus, sest ta hoidis käte vahel selle inimese surnukeha, kellest ta siin ilmas kõige rohkem hoolis. Ema ja isa tulid joostes ja olid leebelt öeldes šokis, kui nägid Liisu surnukeha murul lamamas ja röökivat Triinut tema kohal nutmas ning õe elutut kätt tugevalt pigistamas, nagu see viimases lootuses võiks õde veel ellu äratada. Ema oleks äärepealt minestanud ning langes sinnasamasse Triinu kõrvale maha ning nuttis, suisa röökis, sarnaselt Triinule. Isa haarast Triinust kõvasti ümbert kinni ning tiris ta surnud õe kehast eemale. Aga Triinu ei tahtnud seda: ta puikles ja siples nii, kuis jaksas ning nuttis ja karjus veelgi kõvemini kui enne.

„Ei! EI EI EI EIIII! Ma ei tahaaaa!“

Isa osutus siiski temast tugevamaks.

„Nad lahutasid meid – igaveseks“ mõtles ta. See oli viimane hetk, mida ta nendest jubedatest päevadest mäletas. Isegi matusetalitlust ta enam õieti ei mäletanud suure depressiooni tõttu, mis siis maad võttis.

„Nüüd oled sa jäädavalt läinud ja ei tule enam kunagi tagasi. Mitte kunagi enam ei jookse sa mulle uksele vastu, kui koolist tulen, ja mitte kunagi enam ei tule sa minu juurde oma muresid kurtma ja lohutust otsima. Miks ma ometi lasin sul minna? Ma ju lubasin sulle, et olen alati su kõrval, kui mind vajad. Mäletad? Ma ju lubasin sulle, et kaitsen sind alati kõige kurja eest. Miks ma siis seda ei teinud? Ja ma lubasin, et armastan sind igavesti. Ja ma armastangi!“ Nii mõtles Triinu praegu, istudes juba pilkases pimeduses. Nüüd, aasta hiljem, tundis ta oma südames vaid suurt tühimikku. Nii ta istub nüüd siin pimedas Liisu haual. Istub sellel külmal kulunud valgel väikesel pingil, mis asetseb täpselt hauakivi vastas. Kivil on graveerituna paksude tähtedega:

„Liisi Tammeoja

Sündinud 20.09.2000

Surnud 19.07.2005“

Neid tähti võis praegugi pimedas küünlaleegi valguses suurepäraselt välja lugeda. Neidsamu sõnu oligi Triinu viimased tunnid ainiti jõllitanud, kuid tema silme eest jooksid läbi hoopis teised pildid, stseenid, mälestused. Needsamad sõnad ei tähendanud Triinule midagi. Temagipoolest võiks ta õde olla kasvõi nimetu – see poleks sugugi vähendanud nendevahelist armastust ja sõprust. Iga päev toob Triinu talle hauale lilli ja väikese küünla. Suvel toob ta iga jumala päev nartsissse, sest need olid Liisu lemmikuimad. Aga ka need pisitillukesed žestid ei tähenda tegelikult midagi, sest lilled närtsivad ja küünal põleb ära, kuid Triinu armastus ei kao ega kahane iialgi.

„Olgugi, et sind enam minu kõrval pole. Meie vahel oli ja on tugev side, mida ei lõhu ka sada surma. Me jääme siiski kokku – alatiseks!“ Viimased sõnad ütles ta valjult. Seejärel tõusis pingilt, pühkis põskedelt sinna langenud pisarad ja jalutas aeglaselt kodu poole.