Omalooming

See on üks Blogi.ee blogi

Uni


Ühes üsna väikeses katusealuses toas istub blondi peaga tütarlaps kirjutuslaua taga ja pakib veel viimaseid kooliõpikuid kokku. Ta silmab korraks öökapil olevat kella, mis näitab, et kohe on käes südaöö. Ta teab suurepäraselt, et peaks ära magama minema, aga tal pole und. Pärast pikka mõttetööd ja kaalumist otsustab Sille siiski proovida. Ta asetab oma kandiliste klaasidega prillid öökapile ja heidab teki alla. Ta ei suuda veel uinuda. Mitukümmend minutit vahtis neiu mõttetult lakke, enne kui suutis viimaks magama jääda.

Siis tunneb Sille justkui läbi une, kuidas ta lendab. Lendab kusagile kaugele ära, eemale reaalsusest ja praegusest hetkest. Ta tunneb ennast nii kerge ja lendlevana kui udusulg. Justkui ei lamakski ta enam omaenda mugavas voodis, vaid hoopis lendleks läbi pimeduse, läbi õhu. Lõpuks tundub, et ta maandub kusagile. Ta toibub mõne hetke ja märkab siis, et on kummalises tühjas ruumis. Tema selja taga paiknevas kaminas praksus vaikselt tuli ning toas kumab hämar valgus. Sille uuris nüüd väga hoolikalt seda müstilist ruumi. Maas asetses suur tumepunane vaip ning toas oli ka vanaaegsete nikerdustega kamin. Kummaline oli see, et peale vaiba ja kamina polnud toas mitte ühtegi teist eset ega mööblitükki. Samuti polnud seal peale Sille ka mitte ühtegi inimest. Kus kurat ta üldse oli praegu? Mitte ei saa aru. Nõrga valguse taustal märkas tüdruk toa teises otsas ust. Seda märgates muutus ta kohe rõõmsamaks, sest ta lootis, et selle ukse kaudu pääseb ta siit kummalisest paigast. Pikkade sammudega kõndis ta selle ukse poole ning pärale jõudes katsus linki. Tema õnneks oli uks lahti.

Ta avas selle ettevaatlikult ja astus pikka pimedasse koridori. Vähemalt tüdruk eeldas, et see on koridor, kuna liikudes sai talle selgeks, et laiuspidi ei ole väga palju ruumi liikuda. Aga Sille ees, koridori lõpus, oli veel üks uks, mis oli seekord pärani lahti ja sealt paistis eredat valgust. Tüdruk tundis enda sisemuses uut õnnejoovastust. Ta küll ei teadnud, kuhu ta tahab välja jõuda või kuhu ta ka välja jõuab, aga ta tundis ennast lihtsalt meeletult õnnelikuna. Tüdruk kiirendas sammu, kuni hakkas suisa jooksma. Õige pea oli ta ukseavale juba suhteliselt lähedal ning ta seisatas. Aga seda tegi ta kõigest hetkeks, sest kuuldes ruumist tulevaid tumedaid meestehääli, tärkas temas suurem uudishimu kui eales varem.

Tema suureks üllatuseks, mis tüdrukut ka mingil määral hirmutas, mõistis Sille õige pea, et mehed eesolevas toas räägivad mingis võõras keeles. Ta polnud sellist keelt kunagi varem kuulnud ka mitte. Hetkeks kaalus tüdruk võimalust, et kas mitte tagasi pöörduda ja mingi muu väljapääs leida. Madalad meeshääled olid teda tõepoolest hirmutanud ja eriti veel seetõttu, et neiu ei mõistnud sõnagi nende jutust. Siiski osutus Sille uudishimu olema suurem kui hirm. Ta astus need mõned sammud veel valguse poole, mis lahutasid tüdrukut uksest. Seal ukseava juures seistes piilus ta sisse ja nägi üsna sarnast tuba eelmisele, kus ta ise ennist viibis. Ainus vahe oli selles, et toas, mida ta nüüd enese ees nägi, oli ka natuke mööbit.

Õige kamina lähedal vaibal asus klaasist laud, mille peale oli asetatud kandik kohvikannu, suhkrutoosi ja neja tassiga. Laua ümber asusid neli nahast tugitooli. Ühel neist istus suur ja raske härrasmees, kes silmitses ainiti kaminatuld ning rääkis võõras keeles ilmselt selle pika ja kõhna härrasmehega, kes närviliselt tema selja taga edasi-tagasi tammus. Ruumis oli veel kaks meest, kuid neid Sille ei näinud, sest nemad istusid tüdruku poole seljaga ja tugitoolide varjus. Sille jõudis ka märgata, et toa seinad olid kaetud suurte vanaaegsete maalide ja vaipadega, mida ta arvas välimuse järgi väga hinnalised olema.

Neiu muutus toa sisustust silmitsedes õige julgeks nii, et endalegi teadmata oli ta üle ukseläve astunud. Tema õnnetuseks märkas tüdrukut too närvilielt ringikõndiv mees, kes Sillet nähes jäi seisma ning vahtis ainiti tüdrukut. Olgu mainitud veel see, et mõlemad mehed olid riietatud ühesugustesse mutadesse ülikondadese.

Sille tundis kõhnema mehe vihast ja raevunud pilku endal. Mõne hetke pärast kogus tüdruk julgust ja vaatas mehele otse silma. Ka paksem ja ilmelgelt vanem härrasmees oli ennast tugitoolilt üles upitanud ja pööras ennast näoga uksel seisva neiu poole ning siis vahti ainuüksi tüdrukut oma kalgi ja ükskõikse pilguga. Kõhnem mees läks aga iga hetkega aina närvilisemaks ning Sillele tundus, nagu see mees võiks iga hetk vihast plahvatada. See vaatepilt hirmutas teda kohutavalt. Ta ei mõistnud, mida ta oli valesti teinud, et nii vihase reaktsiooni osaliseks sai. Üleüldse kus kohas ta on ja kuidas ta siia oli sattunud?

„Oi oi, millesse ma ennast nüüd seganud olen?“ mõtles ta. Siis aga juhtus midagi täiesti ootamatut. Vanem härra ütles nooremale midagi selles tundmatus keeles, mis tahes tahtmata kõlasid Sillele lühikeste konkreetsete karmide käsklustena. Kui vanem mees lõpuks vaikis, hakkas noorem – see närviline – järku Sille poole jooksma. Poolel teel tüdrukuni haaras ta ka vöölt revolvri, millega ta üritas Sillet sihtida. Hirmust ja kindlasti ka alalhoiuinstinktist tingituna hakkas tüdruk mööda pimedat koridori eest ära jooksma. Vahepeal põrkus ta küljega vastu seina. Sille oli surmahirmus ning tema mõte töötas palavikuliselt. Ta ei teadnud enam, mida teha. Olukord tundus lootusetu. Pimeduse tõttu ta küll ei näinud midagi, kuid kuulis suurepäraselt teda tagaajava noormehe jooksusamme ning ta teadis, et too sihib teda külma revolvritoruga. Nii nad jooksid ikka veel mööda koridori. Sille mõtles, mis küll edasi võib toimuda. Mis küll asub teisel pool koridori? Kas sellel üldse ongi lõppu? Järsku tundis ta nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt rusuvat väsimust.

„No mida? Mida tähendab see kõik? Mis mõttega ma siin üldse jooksen?“ mõtles tüdruk.

Ühtegi mõtet enam edasi mõtlemata jäi Sille lihtsalt seisma ning pöördus näoga sinnapoole, kustpoolt arvatav tagaajaja tuli. Sellest suunast kostis ikka veel tagaajaja jooksvaid samme. Sillel oli tohutult kõrini sellest kõigest. Ta vahtis pimedusse, sinna, kust kostsid sammud ning karjus täiest kõrist: „EKS SA SIIS TULISTA!“ Järgmisel hetkel käiski kõva pauk ning Sille tundis, kuidas midagi väikest ja külma ta ribide vahele sööstis. Neiu mõtles, mis nüüd edasi saab.

„Ongi kõik? Olen ma surnud? Eiei, see ei tundu küll õige,“ mõtles ta.

Järgmisel hetkel avas ta oma silmad ning avastas, et lamab siiski omas voodis. Ta oli kõik see aeg olnud tegelikult oma toas, omas turvalises voodis. Sille oli hämmingus. Kuidas see võimalik oli? Kogu olukord oli ometigi ju nii reaalne tundunud: need ruumid, pime koridor, kurjad mehed. Sille pööras pead ning nägi, et kell on alles kolm. Ta ohkas nii sügavalt, nagu ta seda eales veel polnud teinud. Kõik see, mis juhtus, oli olnud vaid halb unenägu. See võttis veel vähemalt tunnikese enne, kui Sille suutis rahuneda ning uuesti uinuda. Ta pööras uinudes teise külje ning ennast liigutades tundis ta teravat pitsitavat valu oma ribide vahel.

3 kommentaari to “Uni”

  1. Tuuli ;) Kommenteeris:

    see oli ikka tõsine novell, tead….selline põnev ja lühike ning puändiga lõppev…..lase aga edasi, Liis, sa võiks ju oma novellikogumiku välja anda.

  2. Helena Kommenteeris:

    Hea jutt ja huvitav lugeda:D Tahaks veel (vihje;)

    Aga mul oli kahju, et Sille üles ärkas… Oleks tahtnud teada, kuidas lugu edasi läheb:)

  3. Liis Kommenteeris:

    Kes teab, võib olla kunagi tuleb veel Sillel mõni põnev unenägu!!! :)

    Tuulile: Eks ma enne pean natuke rohkem novelle siis ju kirja panema kui kohe kogu avaldama hakkan. Aga kunagi ei või teada!! Aitäh igatahes positiivse kommentaari eest!! :D

Kirjuta kommentaar