9. ja 10.päev

Oooh..vahepeal on kaks päeva mööda läinud ja ma polegi jõudnud postitada. Otsustasin vahepeal pealinna tulla..kuu lõpp, vaja näidud saata jne. Olen nüüd paar päeva online olnud ja kuni eilseni oli kõik ok. Üks tema endine sõbranna tuli rääkima, et mis juhtus, olete lahku läinud jne. Rääkisin siis talle loo ära ja oi nad nüüd kõik nii pahased tema peale. Kõik kolm tema endist sõbrantsi..muidugi läksid temaga rääkima jne ja siis ta tuli ja süüdistas mind, et mina olevat öelnud, et ta on petja. Ma pole kunagi süüdistanud teda, et ta oleks mind petnud, lihtsalt sai arutatud ja mõtteid vahetatud antud teemal. Aga no inimesed ikka väänavad sõnu ja saavad aru nii nagu neile meeldib.

Ja siis kui ta tuli ülbitsema minuga..oi ma sain aru, milline mõttetu ja nõme mees ta on. Ma sain nii tigedaks ja mõtlesin, et KÕIK..aitab! Hetkeks tekkis ikka väike setback ka, nutsin jälle aga hetke nõrkus. Mul on kahju, et ma tema peale nii palju aega raiskasin ja teda uskusin üldse. Ja siis tema ütleb, et mul on ikka kohutav maitse, mis puudutab mehi. No ta on elav tõestus sellele väitele haha..Muidugi ma armastan teda ikka ja igatsen teda, aga…aitab..päriselt ka..we are doneee.

Mulle tundub üldse, et armastus ei ole minu jaoks mõeldud. Kõik kutid kellesse ma armun on kas 1) juba võetud või 2) osutuvad lõpuks troppideks ja ma saan jälle haiget. Nii et kui keegi peaks mingi hetk mu ellu tulema, siis okei..aga kedagi uut otsima mina küll ei hakka. Ei suudaks vist isegi usaldada ja kedagi oma ellu hetkel lasta.

Püüan nüüd suvest veel midagi võtta..vennaga aega veeta, enne kui sõjaväkke läheb ja perega. Ja kuu aega ongi veel jäänud, siis hakkab töö peale.

“Two souls are sometimes created together and in love before they`re born.”

8.päev

Täna on siis see päev, kui plaani järgi oleks ta pidanud Eestisse tulema. Ma ei tea, võib olla uue plaani järgi läks ta hoopis talle külla. Igatahes ma magasin suht pikalt, kuna olin öösel üsna pikalt üleval (chattisin paari inimesega). Ei viitsinud üldse, aga lõpuks ajasin ikka trenniriided selga ja tegin oma asjad ära. Kuna nagunii olin juba higine ei hakanud pesema minemagi ja võtsin hoopis koristamise ette. Kui sellega ka ühelepoole sain, käisin pesemas ja pärast läksin õue, mõtlesin, et toon endale lilli tuppa. Lillherned on ilusad küll, aga appi, kuidas ma nende lõhna ei salli. Mõtlesin juba, et viin ära rõdule, pea hakkas valutama.

Ilm oli ootamatult palav ja lämbe. Istusin rõdul ja lugesin raamatut mõnda aega aga lõpuks tulin tuppa ära. Viskasin pikali ja jäin varsti magama, nii meeletu väsimus oli, ei tea millest ja nii äkki. Kui lõpuks üles ärkasin, siis sõin esimest korda terve päeva jooksul. See oli siis umbes seitsme paiku. Peale seda sai telekat vaadatud ja hiljem läksin jälle online`i. Öö venis jällegi üsna pikaks.

Kohati on annab valu ja igatsus ikka märku ning on raskemaid hetki.

“You are the first and last thing on my mind each and every day.”

7.päev

Päev läks mööda nii kiirelt, et ei jõudnudki postitust teha õigel päeval. Meil oli tõeline pannkoogi pühapäev. Sugulane tuli ka ja päris tore perekondlik hommikusöök oli :) Ülejäänud päev läks üsna rahulikult, kuni emal tuli mõte, et ilm on ilus ja võiks kõik koos kuskile minna.

Otsustasime siis, et lähme Jääaja keskusesse. Keegi meist polnud seal veel käinud. Päris põnev oli ja asukoht oli ka super ilus, järve kaldal. Sõitsime sealt edasi Elistvere loomaparki ja pärast käisime veel Palamusel. Teised olid seal juba varem käinud, mulle oli esimene kord. Ka hästi ilus kant. Tagasi tulime läbi Põltsamaa, kus käisme söömas. Koht oli ausalt öeldes jube, koristamata, toitu ootasime terve igaviku, väljas istumine oli kohati võimatu, kuna pidevalt ründasid herilased ja toit ei olnud ka seda raha väärt. Aga no kogemus ikka, olgugi, et negatiivne.

Õhtul läskin üle pika aja online`i. Pole ikka sama, mis varem, kui Temaga rääkisin ja aega veetsin. Miski pole enam sama, aga noh tuleb eluga edasi minna :D Üldiselt oli tore ja tegus päev.

“You were the shadow to my light. Did you feel us. Another start. You fade away…”

6.päev

Tänane päev on olnud selle aja jooksul vist kõige parem ja positiivsem. Mitte vist, vaid kindlasti. Veetsin päris palju aega perega, sõime koos hommikust ja seejärel käisime ema ja vennaga koos linnas. Peale seda sai vaadatud telkut jälle ja siis istusin rõdul päris pikalt ja värvisin oma värvimisraamatut. Jah, mul on värvimisraamat, see täiskasvanute variant. Ka päris hea variant millele keskenduda, et mitte talle mõelda. Aeg läks kuidagi nii kiirelt mööda täna Õhtul otsustasin veel trenni teha ja tegin ellipsil oma 50 minutit jutti. Päris mõnus oli. Ja vedasin ema ka veel kümne paiku jalutama. Nii et sai veel tunnike jalutatud ka otsa.

Täna toimus minus mingi edasiminek või pööre. Võtsin vastu otsuse. Inimene, keda mina tingimusteta armastan, ei hooli minust ega taha minust mitte kui midagi kuulda. Tema jaoks olen mina surnud. Ma jään teda alati armastama, aga kuradile temaga, ausõna. Ma ei jõua ega taha enam halada ja teda taga nutta. Minu tunded tema vastu jäävad alati samaks aga mul endal on lihtsam eluga edasi minna ja lihtsalt tema eksisteerimine kuskile ajusoppi ära peita ning teda ignoreerida. Nii on mulle endale kergem ja parem :)

Otsustsin, et enne kui suvi päris läbi saab, peaks perega midagi ikka ette võtma. Venna läheb ka sügisel ära sõjaväkke ja mina tagasi tööle. Mõtlesin, et viin ema-isa ja venna Soome. Nad pole seal nagunii sada aastat või üldse käinud. Oleks tore üks päev Helsingis veeta ja ringi vaadata. Pole neile seda veel rääkinud, loodan, et reageerivad ikka positiivselt :P

Aga muidu…oli kokkuvõttes üsna positiivne päev.

“Whatever our souls are made of, his and mine are the same.”

5.päev

Magasin täna üllatavalt kaua, poole 11ni. Tundub, et magamisrütm on taastunud. See on hea. Magama jäämine valmistab kohati ikka raskusi. Hommikul ei olnud tuju mitte midagi teha..lihtsalt selline masendus oli peal. Vaatasin erinevaid tööpakkumisi, et äkki oleks veel ruttu midagi augustiks leida..mõni hooajaline töö, aga ei leidnud midagi. Kurb.

Võtsin ikka kätte lõpuks ja ajasin trenniriided selga ja võtsin oma trennikava ette. Päris pikalt läks täna, aga no alustasin ka veidi hiljem, kui tavaliselt. Aga no tee, mis tahad..ikka on mõtted kogu aeg Tema juures. Kohati ma ikka imestan, milline fantaasia mul on, ise ka ei usu.

Käisin täna kosmeetiku juures ja lasin kulmud korda teha. See oli peale siia tulekut ja sel nädalal põhimõtteliselt esimene kord, kui ma üldse toast välja sain. Hea oli kodust välja ja teise keskkonda saada, kasvõi hetkeks. Pärast tuli mõte ja läksin võtsin ühe suure pitsa koju kaasa aga sel ajal kui ootasin, logisin end telefoniga online`i ja ikka juhtusin Tema profiili nägema. Nii raske oli nende pilti näha :/ Enne olime seal ju mina ja Tema aga nüüd..olen välja vahetatud uuema ja parema vastu :(

Õhtul tulid sugulased, kes lähedal elavad, hea ja paremaga külla. Tegime rõdul väikese istumise ja kuulasime laululaval toimuvat Anne Veski kontserdit. Oli jälle midagi teistmoodi kui muidu. Võimalus mõtted veidikeseks eemale saada. Nüüd tuleb jälle voodisse minna ja kuidagi suuta magama jääda.

Ahjaa..ma nutan vähem..mitte, et ma poleks enam kurb või ei igatseks teda. Aga minust ei tule enam midagi välja..vähemalt hetkel, olen ma sellises punktis, kus pisaraid väga enam ei tule. Ma ei teagi, kas see on halb või hea.

“Isn`t it kind of amazing how a person who was once a stranger, can suddenly, without warning, mean entire world to you?”

4.päev

Täna sai meie lahkuminekust täpselt 2 nädalat. Tuttav ütles, et ära loenda päevi, see teeb asja raskemaks. Kas veel raskemaks saab ka minna või? Ma tahaks, et oleks juba näiteks 3 kuud või 6 kuud või aasta möödas. Ma tahaks, et ma oleks täiesti ükskõikne tema suhtes ja selle suhtes, et ta nüüd kellegi teisega on.

Tänane päev möödus sama moodi nagu kõik eelmised. Trenn…telekas…telekas…telekas…ja siis istusin rõdul oma kiiges…jõin piparmündi teed ja mõtlesin temale ja nagu ikka vesistasin. Päev otsa olid mõtted temal ja silmad pidevalt niisked. Ahhh…nii raske on leppida sellega, et ta on nüüd kellegi teisega ja mina olen tema jaoks surnud.

Tahtsin nädalavahetuseks emaga enda juurde sõita, et ta saaks ka kodust välja ja end tuulutada ja tore oleks kahekesi koos aega veeta, aga ta polnud plaanist eriti huvitatud. Eks siis tuleb siia jääda. Mingi hetk pean ma sinna tagasi minema, aga ma lihtsalt ei suuda kuidagi seal üksi olla ja istuda. Siin ma olen ka päev otsa üksi, aga see on kuidagi teistmoodi üksindus..ma ei tea.

Mõtlesin, et kuna see suvi läks täiesti aia taha..peaks aasta jooksul raha kõrvale panema ja reisima minema järgmisel suvel. Nagu couchsurfingu laadis ainult…et saaks veidi odavamalt. Praegu nii kahetsen, et ma suveks ikka tööle ei läinud, oleks saanud raha kõrvale panna. Täiesti mõttetu..planeerisin oma suve ju selle järgi, et ta tuleb Eestisse..ja nüüd. In your face..

Aaa..ja tätoveeringu tahan teha..nii et peab otsima hakkama mõnda head kohta, kuhu minna. See mõte on mõnda aega juba peas tiksunud..ma tean ka, mida tahan..tuleb ainult koht leida ja ära teha.

“Days like these
I just want you back
I can’t breathe
I can’t even speak” (Foxes “Body Talk”)

3.päev

Miks ei võiks lahkuminekud olla lihtsad? Oli tore..ela hästi..ja kõik. Ei mingit nuttu ega valu. Kui varem koosnes suur osa minu ajast temaga rääkimisest, siis nüüd ma ei oska endaga enam midagi peale hakata. Vaba aega on ülearu. Puhkus…midagi pole teha..sõpru ka ei ole või need üksikud kes on, neil on oma elu ja tegemised. Kedagi ei huvita su messed up elu.

Ma igatsen tohutult temaga rääkimist. Ma tahaks nii väga jagada temaga oma päeva, mõtteid, tundeid, nii head kui halba. Ma igatsen kohutavalt kuulda tema häält. Ma tahaks õhtul magama minna ja ärgata hommikul osalise mälukaotusega ehk see osa, mis puudutab teda võiks olla kadunud. Oleks ehk lihtsam? Ma ise olen iseennast nagunii juba ära kaotanud..

Üks päev on jälle õhtus. See ei olnud kerge päev. Ja üks raskem osa ootab veel ees – magamaminek. See käib alati nutuga. Päev möödus sama moodi nagu eilnegi. Tegin oma trennikava (kõht-selg päev). See võttis üsna palju aega, seega pool päevast oli peaaegu läbi..heh. Peale seda ma lugesin raamatut pikalt. Jälle üks asi, mis aitab mõtted veidi eemal hoida. Siis laekus ülejäänud perekond koju. Isast ja vennast ei ole siinkohal üldse kasu. Kõik on oma stressi ja masendusega omaette. Venna jäi haigeks ka :/ Aga ema on küll abiks..nii palju. Mul on maailma parim ema. Kindlasti kõik ütlevad seda, aga mul tõesti on.

Ma räägin üsna vähe, kuna ma tunnen, et kui ma suu lahti teen, siis ma purskan lihtsalt nutma. Ma ei suuda. Istusin õhtul rõdul ja lihtsalt vahtisin imeilusat taevast, kui Päike loojus ja jälle…vesi lahti. Mul on kogu aeg silmad märjad. Muusikat ei suuda ma enam kuulata, kõik laulud räägivad kuidagi armastusest, suhetest, lahkuminekust ja kõik telekast tulevad saated ja filmid tunduvad ka sinna teemasse sobituvat. Kõik on nii raske. Kõik ümberringi. Tundub jube halamine, et saa üle juba ükskord, mida sa nutad. Mine eluga edasi. Seda oleks niipalju kergem teha, kui mul oleks mingi mõnus seltskond, kellega aega veeta, aga mul pole kedagi :/  Story of my sad little life.

Miks ei võiks juba kergemaks minna? Miks ma ei võiks olla lihtsalt, et okei tal on keegi teine, mis siis, elu läheb edasi? Ma ju armastan teda ja kõige rohkem ma tahan, et ta oleks õnnelik aga miks ta peab olema õnnelik kellegi teisega :/ Mina olin õnnelik..miks minu õnn ära võeti ja keegi teine nüüd minu asemel saab seda õnne nautida? :(

“There`s a club if you`d like to go, you could meet somebody who really loves you. So you go and you stand on your own, and you leave on your own. And you go home and you cry and you want to die." (The Smiths "How soon is now?)

2.päev

Viimane meeleheitlik katsetus – kirjutasin talle, et ostan pileti, hüppan esimesele lennule ja lendan sinna. Ta ütles, et ei soovi mind näha ning jätaks mu lennujaama istuma. Ja siis ütles ta, et ma pean leppima ja austama, et ta on nüüd kellegi teisega, meiega on igavesti lõpp ja ta ei soovi minust kunagi enam midagi kuulda ning minuga kunagi enam rääkida. Basically ma olen tema jaoks surnud.

Siis ma enam ei suutnud. Ostsin pileti, hüppasin esimesele rongile ning sõitsin teise Eesti otsa vanemate juurde. Nutsin siis ema õlal ja rääkisin talle kõik ära. Ema jutt oli tegelikult ju õige, et tõenäoliselt seal ikka ei olnud tõelist ja sügavat armastust ja mina ju siit ei näe ega saa aru, et tõenäoliselt oli ta selle “parima sõbrannaga” ehk juba tükk aega “lähedane” olnud. Pea saab ju täiesti aru, et see on läbi ja vist polnudki midagi tõelist aga süda, mis sest et on miljoniks tükiks,  need tükid igatsevad teda meeletult.

Igal õhtul ma nutan ennast magama. Hommikul ärkasin ja nutsin, tervelt tund aega.  Ma püüan mingitki tegevust leida, kasvõi sellist mõttetut, et mõtted temalt eemale saada, aga isegi midagi tehes, meenub ta mulle ja siis ma loendan numbreid 10-1 ja 1-10 ja hingan sügavalt, et mitte nutma hakata jälle. Masendav.

Ega siin kergem ole, sest nii ema, isa kui ka vend käivad kõik tööl, seega päeval olen ikka üksi. Peale nutusessiooni (ausalt nende pisarate hulgaga, mis ma juba nutnud olen, saaks vanaisa pooled tomatid kasvuhoones ära kasta) võtsin kätte ja tegin oma trennikava (jalad/tagumik päev), see käis ka nii, et nuuksusin ja tegin.

Peale seda võtsin ema arvuti ja istusin Facebookis ja rääkisin ühe sõbraga, kellega pole ammu vestelnud ja kurtsin talle oma rasket elu. Õnneks ta sisustas mitu tundi ära. Nii et märkamatult temaga rääkimise, kartulite koorimise ja praadimisega liikus kell edasi niipalju, et teised hakkasid ka koju tulema.  Mingil põhjusel on mul oma arvuti vastu…vastumeelsus ja telefoni…need vist meenutavad liialt teda..kuna meie suhtlus käis ju läbi nende kanalite..

Ma kustutasin kõik temaga seonduva ära..juba varem tegelikult..kõik pildid..sõnumid..Skypei...kik`i…nüüd natuke kahetsen..oleks võinud ju vähemalt ühe pildigi mälestuseks jätta..aga võib olla on nii parem. Endale lubasin, et tema profiilile ma ei lähe…endal lihtsalt kergem..kuna ma ei suuda enam nende musutamise-kallistamise pilte näha ja kuidas temake on elu armastus..ja together forever jne. Tõenäoliselt on pulmigi varsti oodata,

Ülejäänud õhtu ma istusin vahtisin telekat ja püüdsin keskenduda sellele. Esimene kord kui ma sõin oli õhtul kell 11. See oli ka üsna vägisi toidu suhu panemine. Ma tean, et ma peaksin sööma, aga ma lihtsalt ei suuda…ja mul läheb süda pahaks kui ma ka üritan. Mitte miski ei rõõmusta enam..täielik masendus. Õhtul ema ütles, et lähme jalutame, kell oli 11 läbi. See oli ka esimene kord terve päeva jooksul, kui ma toast välja sain. Värske õhk. Peale seda läksin voodisse ja….nutsin. Ema lohutas ja ütles, et kui suur kurbus tuleb öösel, ma ta üles ajaksin. Siis ma loendan jälle 100-1 ja hingan, et rahuneda ja magama jääda. Õnneks ma suudan magada 4 tunni asemel ikka 5-6 tundi, enne kui üles ärkan. Saavutus seegi.

Ma igatsen teda. :/

“If you could read my mind, you would be in tears.”

1.päev

Tegelikult on sellest möödas 11 päeva, kui ta mind mu sünnipäeval maha jättis ja 1 päev peale meie elu viimast tõeliselt põhjapanevat vestlust. Ma ei tea täpselt miks ma siin olen ja sellest kirjutan. Vist seetõttu, et mul pole kellegagi sellest rääkida. Äkki selle kõige endast väljalaskmine aitab kuidagi valust üle saada.

Heh..naljakas on see..et mul oli öösel kõik valmis mõeldud..kogu jutt, mis ma siia kirjutan. Nüüd ei leia sõnu. Minu elu armastus..mees, kes on minu hingesugulane..MINU INIMENE…jättis mu maha..ja kulus vähem kui nädal, kui ta oli juba suhtes oma “parima sõbrannaga”.

Armastus sai otsa…ta ei olnud õnnelik…jah olid probleemid…jah..viimane kuu oli asi üsna keeruline ja üsna halvas olukorras..jah ma tean, et temast lõplikult ilma jäämine oli minu süü. Minu teod…asjad, mis ma ütlesin või ütlemata jätsin…ma tegin palju asju valesti.

See on nii naljakas inimeste puhul..see tagantjärgi tarkus…Mida kõike ma nüüd teisiti teeksin, kui ainult saaksin. Ega kellelgi pole vist kapis ajamasinat. Laenaks korraks. Aga ma ei ole ka nõus, et ma ei andnust sellest 1,5 aastat kestnud suhtes endast kõike…et ma ei näidanud talle, et ta on minu jaoks kõik..minu kõige tähtsam..minu elu..tegemist oli muide kaugsuhtega…ja jaa..ma tean..need ei jää püsima..jäävad küll, kui ainult tahta…jah mul on töö…ja ma ei saanud 24/7 istuda arvuti või telefoni taga, et temaga rääkida…aga kogu oma vaba aja pühendasin ma temale..ja nüüd ta ütleb, et ta pole kindel, kas ma temast hoolisin..ja tema polnud kunagi minu number 1…kõike teised tulid enne teda…aga vot see endine “parim sõbranna” ja uus tüdruksõber..vot..tema paneb tundma kõige tähtsama ja olulisemana.

Kuidas saab nii…et need tunded…lihtsalt kaovad äkki..või ei olnud neid üldse olemas..kuidas saab inimene öelda sulle et sa oled tema elu armastus ja hingesugulane..et te olete kokku loodud…sündinud üksteist õnnelikuks tegema..ja siis…kaob kõik järsku..sind visatakse lihtsalt kõrvale..nagu midagi polekski kunagi olnud…ja sinuga ei soovita enam kunagi rääkida…ega sind oma ellu.

Ma ei tea, kuidas siit edasi minna! Mul ei ole jõudu..ta on minu ainus mõte igas päevas..ma ei ole elus tundnud nii suurt igatsust kellegi või millegi järgi…ma olen juba füüsiliselt haige…pool minust kadus sel päeval, kui ta mu jättis. Ta oli minu kodu…minu teine pool…minu inimene…inimene, kellega ma plaanisin oma tulevikku…ja nüüd.

Ja nüüd on tunne, et mu süda rebiti rinnust…lõhuti miljoniteks väikesteks kildudeks ja trambiti ka veel naerdes nende otsas. Ja ma nutan..ja nutan…ja nutan.

“Of all the lies I`ve heard, “I love you” was my favorite.”