Tegelikult on sellest möödas 11 päeva, kui ta mind mu sünnipäeval maha jättis ja 1 päev peale meie elu viimast tõeliselt põhjapanevat vestlust. Ma ei tea täpselt miks ma siin olen ja sellest kirjutan. Vist seetõttu, et mul pole kellegagi sellest rääkida. Äkki selle kõige endast väljalaskmine aitab kuidagi valust üle saada.

Heh..naljakas on see..et mul oli öösel kõik valmis mõeldud..kogu jutt, mis ma siia kirjutan. Nüüd ei leia sõnu. Minu elu armastus..mees, kes on minu hingesugulane..MINU INIMENE…jättis mu maha..ja kulus vähem kui nädal, kui ta oli juba suhtes oma “parima sõbrannaga”.

Armastus sai otsa…ta ei olnud õnnelik…jah olid probleemid…jah..viimane kuu oli asi üsna keeruline ja üsna halvas olukorras..jah ma tean, et temast lõplikult ilma jäämine oli minu süü. Minu teod…asjad, mis ma ütlesin või ütlemata jätsin…ma tegin palju asju valesti.

See on nii naljakas inimeste puhul..see tagantjärgi tarkus…Mida kõike ma nüüd teisiti teeksin, kui ainult saaksin. Ega kellelgi pole vist kapis ajamasinat. Laenaks korraks. Aga ma ei ole ka nõus, et ma ei andnust sellest 1,5 aastat kestnud suhtes endast kõike…et ma ei näidanud talle, et ta on minu jaoks kõik..minu kõige tähtsam..minu elu..tegemist oli muide kaugsuhtega…ja jaa..ma tean..need ei jää püsima..jäävad küll, kui ainult tahta…jah mul on töö…ja ma ei saanud 24/7 istuda arvuti või telefoni taga, et temaga rääkida…aga kogu oma vaba aja pühendasin ma temale..ja nüüd ta ütleb, et ta pole kindel, kas ma temast hoolisin..ja tema polnud kunagi minu number 1…kõike teised tulid enne teda…aga vot see endine “parim sõbranna” ja uus tüdruksõber..vot..tema paneb tundma kõige tähtsama ja olulisemana.

Kuidas saab nii…et need tunded…lihtsalt kaovad äkki..või ei olnud neid üldse olemas..kuidas saab inimene öelda sulle et sa oled tema elu armastus ja hingesugulane..et te olete kokku loodud…sündinud üksteist õnnelikuks tegema..ja siis…kaob kõik järsku..sind visatakse lihtsalt kõrvale..nagu midagi polekski kunagi olnud…ja sinuga ei soovita enam kunagi rääkida…ega sind oma ellu.

Ma ei tea, kuidas siit edasi minna! Mul ei ole jõudu..ta on minu ainus mõte igas päevas..ma ei ole elus tundnud nii suurt igatsust kellegi või millegi järgi…ma olen juba füüsiliselt haige…pool minust kadus sel päeval, kui ta mu jättis. Ta oli minu kodu…minu teine pool…minu inimene…inimene, kellega ma plaanisin oma tulevikku…ja nüüd.

Ja nüüd on tunne, et mu süda rebiti rinnust…lõhuti miljoniteks väikesteks kildudeks ja trambiti ka veel naerdes nende otsas. Ja ma nutan..ja nutan…ja nutan.

“Of all the lies I`ve heard, “I love you” was my favorite.”