Viimane meeleheitlik katsetus – kirjutasin talle, et ostan pileti, hüppan esimesele lennule ja lendan sinna. Ta ütles, et ei soovi mind näha ning jätaks mu lennujaama istuma. Ja siis ütles ta, et ma pean leppima ja austama, et ta on nüüd kellegi teisega, meiega on igavesti lõpp ja ta ei soovi minust kunagi enam midagi kuulda ning minuga kunagi enam rääkida. Basically ma olen tema jaoks surnud.

Siis ma enam ei suutnud. Ostsin pileti, hüppasin esimesele rongile ning sõitsin teise Eesti otsa vanemate juurde. Nutsin siis ema õlal ja rääkisin talle kõik ära. Ema jutt oli tegelikult ju õige, et tõenäoliselt seal ikka ei olnud tõelist ja sügavat armastust ja mina ju siit ei näe ega saa aru, et tõenäoliselt oli ta selle “parima sõbrannaga” ehk juba tükk aega “lähedane” olnud. Pea saab ju täiesti aru, et see on läbi ja vist polnudki midagi tõelist aga süda, mis sest et on miljoniks tükiks,  need tükid igatsevad teda meeletult.

Igal õhtul ma nutan ennast magama. Hommikul ärkasin ja nutsin, tervelt tund aega.  Ma püüan mingitki tegevust leida, kasvõi sellist mõttetut, et mõtted temalt eemale saada, aga isegi midagi tehes, meenub ta mulle ja siis ma loendan numbreid 10-1 ja 1-10 ja hingan sügavalt, et mitte nutma hakata jälle. Masendav.

Ega siin kergem ole, sest nii ema, isa kui ka vend käivad kõik tööl, seega päeval olen ikka üksi. Peale nutusessiooni (ausalt nende pisarate hulgaga, mis ma juba nutnud olen, saaks vanaisa pooled tomatid kasvuhoones ära kasta) võtsin kätte ja tegin oma trennikava (jalad/tagumik päev), see käis ka nii, et nuuksusin ja tegin.

Peale seda võtsin ema arvuti ja istusin Facebookis ja rääkisin ühe sõbraga, kellega pole ammu vestelnud ja kurtsin talle oma rasket elu. Õnneks ta sisustas mitu tundi ära. Nii et märkamatult temaga rääkimise, kartulite koorimise ja praadimisega liikus kell edasi niipalju, et teised hakkasid ka koju tulema.  Mingil põhjusel on mul oma arvuti vastu…vastumeelsus ja telefoni…need vist meenutavad liialt teda..kuna meie suhtlus käis ju läbi nende kanalite..

Ma kustutasin kõik temaga seonduva ära..juba varem tegelikult..kõik pildid..sõnumid..Skypei...kik`i…nüüd natuke kahetsen..oleks võinud ju vähemalt ühe pildigi mälestuseks jätta..aga võib olla on nii parem. Endale lubasin, et tema profiilile ma ei lähe…endal lihtsalt kergem..kuna ma ei suuda enam nende musutamise-kallistamise pilte näha ja kuidas temake on elu armastus..ja together forever jne. Tõenäoliselt on pulmigi varsti oodata,

Ülejäänud õhtu ma istusin vahtisin telekat ja püüdsin keskenduda sellele. Esimene kord kui ma sõin oli õhtul kell 11. See oli ka üsna vägisi toidu suhu panemine. Ma tean, et ma peaksin sööma, aga ma lihtsalt ei suuda…ja mul läheb süda pahaks kui ma ka üritan. Mitte miski ei rõõmusta enam..täielik masendus. Õhtul ema ütles, et lähme jalutame, kell oli 11 läbi. See oli ka esimene kord terve päeva jooksul, kui ma toast välja sain. Värske õhk. Peale seda läksin voodisse ja….nutsin. Ema lohutas ja ütles, et kui suur kurbus tuleb öösel, ma ta üles ajaksin. Siis ma loendan jälle 100-1 ja hingan, et rahuneda ja magama jääda. Õnneks ma suudan magada 4 tunni asemel ikka 5-6 tundi, enne kui üles ärkan. Saavutus seegi.

Ma igatsen teda. :/

“If you could read my mind, you would be in tears.”