Pesast välja…nüüd on see siis käes
Nüüd on see siis käes… Selleks, et see juhtuda saaks, oli vaja mul enne ette võtta Saksamaa reis, juua end korduvalt pildituks ja semmida lugematutes kogustes naistega. Ma jätan kodulinna, alustan uut elu uues kohas, jätkan küll õpinguid, kuid nüüd on kõik ainult minu enda teha. Ootusärevus on suur….
See kõlab iseenesest naljakalt, et üks 21-aastane noormees elab isa juures… ma vihkan seda enda juures. See on kohati justkui arusaadav, sest olen ju ometi tudeng. Ma maksan ise enda õppemaksu, reise ja tegemisi, aga see, et katus mis mul pea kohal on, see ei ole minu oma… see on niivõrd jama kuidagi. Mul on maailma kõige ägedam paps, aga ma ei taha tema kulul elada. Igatahes, korter, töökoht, plaan ja kõik muu seal juures on paigas… nüüd on see siis käes.
Saksamaal käiies sain ma lisaks teooriale ka praktikas tõesti tunda, et kõik on võimalik. Ükskõik kui suured me unistused ei oleks, ainuke asi mis meid takistab, oleme meie ise. Kõlab naiivselt, kõlab justkui laps oleks saanud enda esimese suhkruvati. Aga tegelikuses, me võiks olla juba kahe päeva pärast häälega Hispaanias, töötada seal nädala ja minna laevaga Aafrikasse, liituda mõne heategevus organisatsiooniga ja juba selle suve lõpuks oleks meie facebooki profiilipildiks “Mina elevandiga HI-viiruse vastu võitlemas” panna. Kodust välja kolimine on justkui lapsemäng selle kõrval. Igatahes… nüüd on see siis käes.