10=100

Eks see on kõigile teada tuntud arusaam, et rahal on erinev väärtus sõltuvalt asukohast, keskkonnast ja kasutajast. Taskust tulev kilin on ühele joogiautomaadist saadava lääge joogi jaoks mõeldud „kopikad”, mõni teine saab sellega enda kõhu terveks päevaks täis ja mitte McDonaldsit külastades, vaid täitsa tervislikke valikuid tehes. Jätan sellest peatükist välja ekstreemsused nagu kuskil Aafrika riigis saadav 5 dollariline kuupalk või 1000 dollarit maksvat chihuahuat Hollywoody bulevardil  oma 4000 dollarilises kotikeses pardimaksaga söötva naise, sest kontrast on minu inimlikku ebaõiglust tajuva mõistuse jaoks liiga suur. Aga kui arusaam raha väärtuse erinevuses tuli minu enda perekonnas välja, siis jäi see ikka painama kül.

Pikk jutt lühidalt. Käisin oma tädiga Eestis e-sigaretipoes, et ta saaks endale osta juurde minu näpunäidete järgi tossutamiseks mõeldud vedelikku. Olles soovitanud talle sobivat toodet, mille hind oli natukene üle 10 euro, kaevas ta käekotist välja rahakoti ning lõi letile kümneka samal ajal poolmuigega kommenteerides, et sinna tema kogu nädala söögiraha lähebki aga tal ükskõik, kuna talle on hakanud uskumatult meeldima tema uus e-sigaret. Ja see pani mind mõtlemas. Mitte kohe. Aga mida aeg edasi läks, seda enam on see teema hakanud mind just nimelt lausa vaevama.

Muremõtte idu sai pigem alguse minu tädi poolmuigest, mitte mu enda mõttetööst. See nurjatud poolmuie, koos kommentaariga, oli kui nähtus, kus inimene peab millestki väärtuslikust loobuma ilma,et ta midagi vastu saaks. See nurjatud poolmuie oli kui nähtus, kus pead tänavalt leitud miljonivõiduga lotopileti tagastama õigele omanikule. Valus on lausa sellist head teha, kas pole? Pähe jäid keerlema mõtted, et kas mu tädil on tõesti majanduslikult nii raske olukord või et kas tõesti tänapäeva Eestis saab 10 euroga nädalas hakkama. Samas jäi hinge kripeldama, et miks ma ei oleks võinud talle ise seda osta kuigi ma tean, et mu tädi on raha vastuvõtmise suhtes uhke inimene ja niisamas „almust” (tema sõnad) ei võta.

Olgu siis nii. Kui ta seda vedelikku tahtis nii väga, siis kes olen mina kritiserimaks üldse midagi.  Las ta popsutab mõnuks. Ise otsustab. Aga kui ma jäin vaimselt ikkagi konfliktsesse olukorda, kus ma ei suutnud enam enda jaoks välja mõtelda, et kas 10 eurot on palju või vähe.

Mnjahh….. Lihtne öelda -  kellele palju, kellele vähe. Aga samas siin Soomes elades on 10 euroga ka võimalik poes toiduaineid osta mitte võib olla  kogu nädalaks aga 3-4 päeva venitab välja küll. Ja siis jäin ma tuikuma sellise mõtte otsa, et kes olen üldse mina määratlemaks raha väärtust. Loomulikult saan ma seda teha aga ainult enda künka otsast. Nii. Olgu. Aga kes ütles, et minu küngas on see õige koht vaatlemaks, kuidas inimesed kasutavad 10 eurot. Ma ei ole nii sõltumatu erinevalt võib olla Amazoni omanikust, kelle netoväärtus ületab Eesti riigieelarvet peaaegu 14 kordselt. Aga see läheb juba super filosoofiaks, kus ma võin lõpmatu arvu küngaste pealt leida lõpmatu arvu väärtusi mitte ühelegi küsimusele vastust saamata.

Ennem tagasistulemist Soome käisin kiirelt läbi toidupoest. Et ikka kõik „eluks vajaliku” saaks Eestist kaasa võtta mitte nii väga odavamate hindade, vaid pigem maitsete pärast. Kes teab, see usub mind, aga välismaal elades ja ainult harva Eesti käies talletuvad teatud maitsed nagu kohuke, piim, tume leib ja lastevorst kuskile sügavasse ajusoppi, mida ihu ja hingega igtatsema jääd. Ostukorvi arve oli mõistlikult alla 100 euro ja see ei sisaldanud mitte midagi tavapäratut. Umbes täpselt nädala jagu nosimist. Just. See kuradi nädal. See sama pagana nädal, mille pärast mu tädi loobus oma kümnest eurost ja mis minu mõttelõnga spiraalselt hetkelisse kaosesse kukutas. See sama nädal, mis mind korraks kurvaks tegi, sest olen majanduslikult meeldivas olukorras ja äkki peaksin ma oma tädi rohkem aitama. Kurvaks ka seepärast, et miks mu oma perekonnaliige üldse peab endale e-sigareti vedelikke sellise kommentaariga ostma.

Ega ma mingit mõistlikku vastust oma küsimustele selle lühikese aruteluga ei saagi. Võib olla tekitan iseendale poleemikat juurde. Teadmatus on ju õnnistus. Äkki ma ei tahagi teada kui palju mu tädi kulutab nädalas toidu peale. Või äkki ikka tahan. Sest siis oleks mul konkreetne põhjus teda aidata. Igatahes libisesin ma 10 eurosesse probleemi äärmise kergusega (no ma ei saa seda enam peast välja) võttes arvesse mis sellele tõuke andis. Ja see õnnetu nädal meenub mulle arvatavasti nüüd iga kord kui ma traditsioonilisel kombel Tallinna linna piiril paiknevasse Selverisse oma 100 eurot laiaks lööma lähen.

 

No ei. Ma ei ole raiskaja.

Puhas tõug

Teema, millest olen kuidagimoodi suutnud kõrvale hoida või siis puhtalt juhuse läbi ei ole mind kaasa kiskunud, tuli rõhutatult välja kui sõbraga klubis käisime. See on see paljude (kindlasti mitte kõikide) soomlaste suhtumine eestlastesse. Olukord kulmineerus lühidalt kirjeldades olukorraga, kus sõber jäi klubis kahe suvalise neiuga vestlema. Peale paari minutit otsustasin minna ka ennast tutvustama. Viisakusest. Olin jõudnud juba kuuldavasse lähedusse liikuda kuna muusika lõugas ikka korralikult, kui üks neiudest jõudis mulle suhteliselt vihase pilguga ära nähvata, et “mulla on rotu himassa jo”. Eeee……. Okei. Ma ei jõudnud esimese hooga kuidagi sellele reageerida. Tõmbusin eemale ja 10 sekundit hiljem saabus selguse hetk, mis on mind siiamaani jätnud mõtlema.

Neiu lause oli lühike aga tabav. Tõlge ja tähendus oleksid siis sellised: mul on puhtatõuline kaaslane kodus olemas. Kunagi varem mulle niimoodi pole öeldud ja kui see mulle  kohale jõudis, solvas see küll ja pani mõtlema natukene laiemas pildis soomlaste suhtumist eestlastesse. Märkimisväärne on just see, et ta pidi slängis välja turtsatama oma puhtatõulise boyfriendi olemasolust, kes eeldatavasti on soomlane. Ja mis omakorda annab mõista, et vähemalt tema jaoks on kõik muulased mitte puhtatõulised. Seda arvasin ka mina esimese hooga. Sõber, kellega neil kahel neiul jutt jooksis, on ju Ungarist. Natukese aja pärast tabas mind selguse hetk. Ma olen eestlane. Ning olen kindel on mu sõber, küll tahtmatult, neile mainis, kust me mõlemad pärit oleme.

Järgmine päev keerutasin peas igasuguseid mõtteid, kuna teema oli mind rohkem puudutanud kui oleksin arvanud. Just sellepärast, et pole sellise otsese viitamisega kokku puutunud kas juhuse läbi või pole julgetud välja öelda. Kerge solvumine kasvas üle vihaks ja kui mul poleks klubi olnud seda kerget alkovinet, siis arvatavasti oleks midagi väga solvavat või vastupidi, huumorit kasutanud, et a´la “mul on hoopis kiisu kodus” (rotu – puhtatõuline koer). Ega ma ei saanudki aru, et miks nii sitasti pidi kohe ütlema. Kas antud neiul on halbu kogemusi olnud eestlastega või on ta juba eos eelarvamustega. Osaliselt pean süüdlasteks ka eestlasi endeid, kuna aastate jooksul on nad ikkagi pärsis kehva maine tekitanud. Oleksin ma Ungarist, nagu mu sõber, siis suhtumine oleks kindlasti teistsugune. Kauge maa, lausa natukene eksootiline isegi ja Soomes on üldiseltki vähe ungarlasi. Aga eestlaseks olemisega kaasneb oma moraalne hind, mida on ülimalt raske vältida eriti veel lahe ääres (Uusimaa). Mida rohkem eestlasi väikesele alale koondunud, seda kehvem maine neil on. Arvan, et kuskil Kesk-Soomes eestlane olla on lihtsam.

Kogu see intsident on minus taaskord tõstnud usaldamatust kohalike suhtes. Ei, kindlasti ei ole see muutnud minu suhtumist nendesse, keda ma aastaid olen teadnud/tundnud ja keda pean oma sõbraks. Vaid ettevaatlikust suhtlemisel võõrastega ning avaldamast oma rahvuslikku identiteeti. Kunagi kui alustasin töötamist Soomes ja käisin kümnetes ja kümnetes eri paikades, juba siis varjasin võimalikult pikalt oma rahvust. Aastatega on tulnud teatud rahuolu ja turvatunne kuid vahepeal jällegi juhtub midagi, mis tuletab meelde kui palju ma ikkagi välismaalane Soomes olen. Usun, et kui kavatseksin siin kasvõi elu lõpuni elama, siis jään alati välismaalaseks ja eelkõige eestlaseks. Paljudele kohalikele siis selles negatiivses toonis. Samas tean näiteks omas praeguses töökohas, et eestlaseks olemisel on ka pluss pooli – töökaaslastes on väike kartus minu otsekohesuse suhtes. Soomlastes sedaomadust eriti ei ole. Ja olen tähele pannud, et see sama kartus (pigem ebakindlus) lihtsustab mu tööalaseid tegemisi ja muudab suhtlemise konkreetsemaks.

Kokkuvõtvalt nörritas mind selle neiu väljaütlemine. Nii paratamatu kui see ka polnud, sest ma ei oska ju öelda, miks ta nii vastikult ütles. Teisest küljes tõstab minus pead just see sama eestlus, mis kinnitab mulle, et olen võõral maal, võõraste inimeste keskel ja et minu jaoks ainuke õige tegutsemis- ja elamisviis on olla võimalikult kasuahne ja omakasupüüdlik samal ajal mitte kellegi varvaste peale astudes. Ambitsioon on see, mis eestlased Soomes võõraks muudab ja võõraks jätab. Meie isekas viis ja nälg edasi pürgida. Samas pean rõhutama, et see on minu elu ning siin leidub kindlasti paljusid eestlasi, kes minu väljakirjutatu põhjal tahaksin mind moraali labidaga lüüa.

Saaks selle väikese viina ikka….

Kuigi olen ekstra töötajana (käin seal tööl, kuhu mind saadetakse/küsitakse) sadades erinevates kohtades, siis olen ka ainult ühes tööpaigas pikemalt olnud k.a. praegune. Ning kui sa kuulud juba permanentsete töötajate ringi ning sinuga juba arvestatakse, siis hakkad samuti nägema, kuidas tööaandja kulul juuakse ja süüakse. See on küll natukene toorelt väljendatud aga pean silmas siis neid kordi, kus tööandja korraldab töölistele väljasõite ning pidusid, mis üldjuhul sisaldavad söömisi ja joomisi. Jäin siin üks päev natukene rohkem selle üle juurdlema ning otustasin omad järeldused, miks selliseid päevi korraldatakse, ka siia kirja panna. Jällegi, tegemist on minu isikliku arvamusega. Ei pruugi kõikides kolleegiumites paika pidada.

Usun, ja natukene Soome töölisajaloos tuhnides, et sellised ühiselt koos veedetud päevad pärinevad juba Urho Kekkoneni aegadest kui nimetatud härra oli Soome peaminister ja seejärel president. Lisaks olen aastate jooksul kuulnud vanema generatsioon soomlaste käest, et Kekkonen oli just see, kes tulihingeliselt töötajate ja nende õiguste eest võitles ning midagi lisamata või tsenseerimata, paljud peavad teda tänapäeva Soome töökultuuri alustalaks (kuigi kapitalismi kasvuga see süsteem ka tasapisi mureneb). Igatahes arvan lühidalt, et kunagiste seaduste näol pandi tööandjatele kohustuseks korraldada töötajatele igasuguseid erinevaid ühiseid päevi, kus käidi väljas, perekonnad võeti kaasa, sporditi, söödi, joodi ja pidutseti. Lisaks sellele olen kuulnud ka igasugustest nn tervishoiu päevadest, kus reaalselt grupp inimesi samast töökohast saadetakse spa päevadele või saadetakse neid maratonidele, mille osavõtumaksu tööandja kinni maksab. Olen kuulnud lausa hingehoiust ja psühholoogi juured käimisest. Kõik siis selleks, et hoida töötajad rõõmsad ja motiveeritud, mis on kindlasti pikemas perspektiivis kasulik tööandjale. Paarkümmend aastat tagasi oli see tööandjale kindlasti mitte ainult tööseadusest tulenev kohustus, vaid seda peeti töötaja suhtes ka õiglaseks.

Miks ma sellele eelloole peatun? Sest tänapäeval on sellest traditsioonist, olgu see siis kohustusest või õigekspidamisest, alles suhteliselt nõrgad jäljed. Põhjused, miks töötajad tahavad välja jooma saada või miks tööandja sellised üritusi korraldama peab, on muutunud. Võrreldes Eestis töötatud ajaga, siis korraldasime lihtsalt ise selliseid väljas käimisi kuhu loomulikult ülemused/omanikud polnud kutsutud. Vahet pole, et natukene haige peaga järgmine päev tööle mindi. Soomes aga peetakse seda mingi määral siiski tööandja poolseks kohustuseks. Ja töötajad ootavad seda.

Põhjus, miks tänapäeval tööandja selliseid ühiseid päevi korraldab, on tegelikult segu seadusest tulenevalt kohustusest, traditsioonist ja töötajate “rahustamisest”. Kes mis iganes põhjusel seda teeb, jääb tema südametunnistusele. Lihtne näide. Olin kunagi Fazeri all tööl messikeskuses, kus vähemalt korra aastas korraldati töötajatele selline suurüritus. Üle Soome. Räägime tuhandetest ja tuhandetest töötajatest. Üks aasta taheti see ära jätta, sest majanduslikud tulemused polnud nii head. Loomulikult polnud töötajad selles otseselt süüdi ja oi oi milliseks mässuks läks. Kuulsin isegi omade töökaaslaste käest, et nad annavad lahkusmiavalduse kui miljoniettevõte ei suuda isegi korra aastas korraldada midagi töötajatele. Asi läks nii suureks, et teema imbus meediasse, kus siis hakati arutama tööandja kohustusest sellistes olukordades jne jne. Fazer andis survele järgi. Pidu korraldatati aga siiski suhteliselt tumedates toonides. Samas aga hoopis teistgune näide. Minu praegune tööandja on tunduvalt väiksem ettevõte aga kindlasti mitte majanduslikes raskustes. Pigem vastupidi – aasta aastalt on neil järjest paremad tulemused. 3,5 aasta jooksul on olnud ainult üks kord, mis jättis meile kõigile väga hea mulje kui heast tööandjast, kes tõeliselt hoolib meie rahuolust. Ülejäänud korrad on olnud kuivad söömised (korra aastas) kuskil lahjas kohas, peale mida iga roju oma koju. Meil pole olnud jõulupidusid, suvised väljaminekud on taandunud ühele korrale vähemalt minu seal oldud aja jooksul. Ja sellega seoses reatöötajate ja kontoritöötajate vahelised suhted on ka leigemad ja kaugenevad. Seda ma vähemalt tunnetan. Ammugi pole meil mingeid koolitusi, tervisepäevi ega suuremaid väljasõite.

Samas iga töötaja lausa ootab neid vabu ühiseid päevi. Aga jällegi……. Mitte enam nendel traditsioonilistel põhjustel, et saaks töökaaslastega ühiselt midagi teha ja võib olla õppida üksteist rohkem tundma selleks, et ka tööalane side oleks tugevam ja kommunikatsoon julgem ja selgem, vaid põhjus peitub pigem lihtlabases salasoovis saada midagi tööandjalt tasuta. Olgu selleks siis väljasõit, teater, söök või mis peamine…..jook. Tasuta joomist siin oodatakse. Ja veel kuidas. Alkohol on kallis Soomes. Ja kui tööandja kasvõi korra aastas otsustab töötajate viinavajadust rahuldada, siis sellest üritatakse võtta viimast. Ja kui seda korda ei tule, näitavad töötajad välja ebarahuluolu ja tühimikku. Risk, mida tööandja väga endale lubada ei saa, kuna töötajate salaviha tagajärgedeks võivad olla juba igasugused muud sahkerdamised ja “tagasi tegemised”. Miks selline risk üldse tekib? Sest kui soovid poole sajandi traditsiooni lihtsalt ühe päevaga ja põhjendamatult katki lõigata, siis inimesed muutuvad paratamatult vihasteks kuna nad on seda sama traditsooni pikalt järginud. See on neil juba veres.

Aga see tasuta viin, nii haledalt kui see ka ei kõla, on peamine põhjus, miks tööandja peab vahel neid joominguid korraldama ja miks töötaja tunneb ennast hinnatuna. Jah, seda peidetakse küll igasugust muude sündmuste taha – väljasõidud, kruiisid Tallinnasse, jõulupeod, seikluspargid, tervisepäevad jne. Aga nii palju kui ma olen täheldanud, siis sellised päevad taanduvad alkoholile. Ma näen ju neid firmapidusd pidevalt, sest meie hotell/restoran/ööklubi on päris pop koht. Eriti kui otsitakse sellist 80ndate stiilis paika. Vahel on naljakas lausa kõrvalt kuulata inimesi omavahel rääkimas, kuidas nad peavad selle päevase koosoleku ära kannatama, et siis neile juba ette valmis ostetud joogipiletitega õhul ööklubis “kärsad likku lasta”. Ja siis baarileti tagant kuulata vingumist, et miks nad küll joogipileti eest ainult kerget alkoholi saavad. See taandub minu nägemust mööda satiirilisele olukorrale, kus piltlikult öeldes tööandja peab oma töötajaid kerge vine all hoidma, sest siis on rahu majas ja kõik enamvähem sujub. Kas pole mitte tõsi, et kui võtta see 2 drinkki, siis ei hakka mitte paha aga just tekib kerge tipsisus, millega kaasneb lõbusus ja pinge langus. Samamoodi on töötajatele korraldatud pidudega. Neid lihtsalt peab vahel olema, et langetada tööst tingitud pinget ja tõsta sõbralikku suhtumist tööandja suhtes.

No ei ole hommiku inimene

Pärast seda, kui eelmine nädal sain ebameeldiva üllatuse töögraafiku näol, pean järgmise 3 nädala jooksul tegema 8 hommiku vahetust. Ja oi kuidas ma vihkan neid pagana hommiku vahetusi. Vahel 6ks, vahel 6.30ks tööle. Ei peatu isegi rohkem ülimalt raskel üles ärkamisel, vaid see esimesed 3 tundi töö juures juba – kõnnin ja tegutsen nagu zombi. Ei taha rääkida ei töökaaslastega ega ammugi mitte klientidega. Eriti “mõnusa” reaktsiooni saavad kohe peale uste avamist sööma tulnud allergikud, kes hakkavad mind pommitama küsimustega nagu et milles on laktoosi või kas munapudrus on gluteeni ja et kas saaks ikka seda special leiba jne jne. Annan neile vastuse teadlikult sellise hääletooniga, et info said kätte aga nüüd parema meelega vut vut kobi oma lauda nosima seda körti. Panin töökaaslaste jaoks seinale pisike “appikarje” ka, et kes tahab minult hommikuid ära vahetada. Loodetavasti saan mõnedest lahti.

Tänagi olin siis 6 kohal. Esimese 10 minutiga teen vajalikud toimingud ära eeldusel, et kokal on toidud väljas. Siis hommikukohvile ja sigaretile. Peale seda lihtsalt vaatan, mida eelmisest õhtust on jäänud tegemata või siis hakkan kõiksugu kraami tagasi omale kohale panema. Õnneks oli hotellis umbes 40 inimest, mida tähendab, et ma ei pea põhimõtteliselt saali poole esimesed 2 tundi kiikamagi v.a. allergikute hädakisa puhul. Kella 7ks tuli töökaaslane, kellest ma väga lugu ei pea aga kes täidab sobivasti teatud töökohustuste täitmisega augud ära. 20 aastane soomlasest noormees – laisk, aeglane ja ebapädev. Mis kõige hullem, ta suudab tegeleda asjadega, mis on otse tema nina all või mille kohta on olemas selge kas suuline või kirjalik käsk. Osaliselt kahju temast, sest kui ta meil umbes poolteist aastat tagasi alustas praktikandina, siis oli ta indu ja õpihimu täis. Nüüdseks on temast selline korralik ajudeta tigu tulnud, kes lihtsalt lohiseb tööpäevadest läbi ja nagu korralikul teol ikka, on ka temal selline limarada järel, mida mina/teised aegajalt koristame. Samas tekitab ta viha olukordades, kus ta näiteks täna hommikulgi pidi üles panema 14 inimese hommikukohvi pausi, mis sisaldab kohvi ja natukene söödavat. Ta oli ära 4 fucking tundi!!! Ma reaalselt vaatasin kella. Ma ei tea kus ta oli või käis aga töö, mille tegemiseks kulub 15 minutit, võttis tema elust ära 4 tundi. Korraks mõtlesin küll sõna otsese mõttes ta peale karjuma minna, et kas sul on ikka peas kõik korras (saan aru, et psühholoogiliselt on ta pädev aga tööalaselt mitte), siis mõne minutiga rahunesin maha ja tegelesin vaikselt oma asjadega edasi. Lihtsalt…..ma ei viitsinud minna ja anda täna endast kübetki energiat tema suunas välja.

Pidasin oma pilku pidevalt saali poolsel seinakellal ja lugesin minuteid. Vahetus kestis 12ni ja peas juba keerutasin mõtted, mida kõike kodus tegema hakkan. No ei ole hommiku inimene. Inimesed ärritavad, töö juures üleüldiselt olemine ärritab ja kui maja töötajatest keegi veel tuleb mulle mingit mõttetut chit chati ajama, siis pean ennast korralikult tagasi hoidma, et mitte käratada ja hoida asjalikku ilmet. Mhm, mhm, hmh. Muud ma ei vasta. Umbes 10 minutit ennem 12 küsis see sama “tigu” minu käest, et kas ma ikka ei võiks jääda natukene pikemaks. Põhjus seisnes selles, et kell 12 pidid tulema need samad 14 koosoleku klienti lõunale ja kuna neid oli nii vähe, siis toidud viiakse ette. Mitte buffeest nagu tavaliselt. Olin juba ammu kõik üles katnud, saal oli puhas, kõik ära koristatud. Ja pean mainima, et oleksime tegelikult seda sama tööd pidanud tegema kahekesi. Ja siis see krõhvits julgeb veel tulla küsima, et kas ma ei võiks kauemaks jääda. 14 inimesele ette tellitud toitude köögist lauale viimine ja pärast kohvi kallamine ei ole tuumafüüsika ja iga natukenegi alal tegutsenud inimene saab sellega hakkama. Ma ei tea, mis tal peast läbi käis aga oleksin peaagu naerma turtsatanud. Kogu see olukord oli lihtsalt nii naeruväärne. Kõige pealt ta sõna otsese mõttes peidab ennast kusagil 4 tundi ja siis peaksin mina veel tema ebakindlust ja ebapädevust korvama hakkama. Vihale ajas küll. Rääkimata kõikidest nendest kordadest kui mina olen temal palunud kauemaks jääma, sest tõesti on palju tööd. Keelduv vastus iga kord. Ehk siis peas saatsin ta otseselt perse, suuliselt edastasin oma “arusaamatust” küsimärgiga, et on jah natukene veider see, et mulle selline tööpäev märgitud on.

Sain kokalt veel korraliku lõuna tellitud ja 12.10 olin sealt uksi mitte paugutades (hoidsin ennast tagasi) kadunud. Selleks ajaks koosoleku kliente veel saabunud polnud.

Nagu ütlesin…. Ma pole hommiku inimene. Kui tegemist oleks olnud täpselt samadel tingimustel õhtuga, siis minu pohhuismi meel seoses inimestega oleks tunduval tugevam olnud ja härra Tigu poleks mind tepski närvi ajanud.

Oh seda restorani elu….

Olen nüüdseks töötanud samas kohas üle kolme aasta ja pean tunnistama, et siiamaani kõikide nende ehk sadakonna erineva koha vahet varasemalt joostes, olen kõige rohkem rahul praegusega. Samas tean, et võrreldes enamus teiste restoranide/baaride/hotellidega olen leidnud siiski päris kerge koha, kus töötada. Jah, on päevi, kui jooksen nagu hamster rattas. Aga need on ainult teatud päevad või isegi kogu nädalavahetus. Ei tea küll näiteks ühtegi kesklinna kohta, kus saan ühendada oma telefoni laadijasse, istuda baaripingil, käsi lösakil lõua alla ja lugeda iBookist raamatuid või kolistada internetis või toksida mingit mängu ja niimoodi mitmeid tunde järjest. Samal ajal tööaeg jookseb. Kuupalga puhul aga vahet pole. Kes see ikka neid tunde loeb.

On päevi, millest tunnen tõeliselt mõnu. Ei pea silmas ainult neid, kus tööd on nii vähe ja kliente hotelliski ainult paarkümmend, vaid ka selliseid, kus jooksvalt saan teha seda, millest suudan veel teatud tööalast naudingut saada. Ala carte teenindus rahvusvahelise klientuuriga. Mnjah, sinna vahele satub ka mõni üksik meeldivam soomlane aga sellel kibedal teemal peatun hiljem. Välisriigist tulnud oskavad hinnata rohkem head ja konkreetset teenindust, asjakohaseid märkusi toidu või söögi valikul ning nendega ei tunne vajadust jääda ajama mingi tühja kräppi eilsest ilmast või tädi Maali autoõnnetusest. Ehk siis vastupidiseks positiivseks kontrastiks kohalikele. Eilegi käis umbes 80-100 inimest söömas, kellest üle pooled olid välisriikidest. Ja hoopis teismoodi mulje ja tunne jäi endalgi hoolimata sellest, et õhtu lõppedeks jalad rakus olid. Pluss mulle meeldib kuulata korralikku inglise keelt, mis on rikas ja meeldiv kõrvadele kui vähegi lasta ajusopil  sobrada korralikumas sõnavaras. Inglise keele ülikooli õpingutele lisaks saan meelde tuletada paremaid palasid ja tugevdada enesekindlust. Selliste ärikliima taustaga inimeste puhul mulle ehk kõige rohkem meeldibki konkreetsus ja viisakus. Pean silmas just sellist viisakust, milles tajud ära siiruse ja asjakohasuse. Mõttetu möla jääb ära. Lauda, menüüd kätte, 5 minuti pärast naasen, mida soovid, kui palju ja mis järjekorras. Aitäh, palun, naeratus ja ongi kõik. Viks ja viisakas nagu öeldakse. Vihkan seda kohalikku harjumust ja vajadust koguda mingeid mõttetuid lisapunkte persepugemise ja tühja blä blä bläga. Midagi sellest paremaks ei muutu, võtab ära ainult minu ja teiste klientide niigi vähest aega ning  resultaat on absoluutselt sama. Kohe on näha ja aru saada, kes on tulnud rohkem lääne poolt ning kes on käinud/näinud rohkem ringi kui Helsingi või Vantaa söömiskohtades.

Eile oli tõesti kiire. Hotell suhteliselt täis, ca 200 inimest, pooled käisid söömas pluss veel üks 8 inimese rühm, kellel toidud ette tellitud. Joogid mitte. Õnneks sain endale väga tubli ja tööka ekstra kohale, kes on varem meil mitmeid kordi olnud. Muidu oleksin totaalses kuses olnud. Tean paljuks ma võimeline olen ja sellise kliendi arvu puhul oleksin üksinda olles neid ukse pealt hakanud tagasi saatma. Olen pigem alguses kohe aus, kui et lasen neil lauas 15 minutit menüüsid ja poolteist tundi toite oodata. Saime kaheksi nibin nabin hakkama. Nagu Soomes öeldakse – just ja just. 23 oleksin pidanud küll töögraafika järgselt majast väljas astuma aga reaalsuses tegin seda südaööl. Olen vist peaagu ainuke, kellele enamus kordadest selle vastu midagi pole, et kauem läheb. “Lugupeetud” kollegidelt tuleb selles suhtes siiski pidevalt ebarahulolu signaale. Mu ülemus teab ka seda juba, et mulle võib neid hilisöiseid vahetusi jätta, kuna ühelt poolt on mul ööde suhtes suurem pingetaluvus ning teisalt lähen pigem 5 hommikul magama kui et ärkan  hommikusöögi vahetuse jaoks üles. Eilne polnud küll sedalaadi ekstreemne näide aga on reede või laupäeva öid, kus pidu lõppeb pool 4, koristused, katmised, pesemised ning alles 5ks saan koduukse seestpoolt kinni tõmmatud.

Järgmine »