10=100

Eks see on kõigile teada tuntud arusaam, et rahal on erinev väärtus sõltuvalt asukohast, keskkonnast ja kasutajast. Taskust tulev kilin on ühele joogiautomaadist saadava lääge joogi jaoks mõeldud „kopikad”, mõni teine saab sellega enda kõhu terveks päevaks täis ja mitte McDonaldsit külastades, vaid täitsa tervislikke valikuid tehes. Jätan sellest peatükist välja ekstreemsused nagu kuskil Aafrika riigis saadav 5 dollariline kuupalk või 1000 dollarit maksvat chihuahuat Hollywoody bulevardil  oma 4000 dollarilises kotikeses pardimaksaga söötva naise, sest kontrast on minu inimlikku ebaõiglust tajuva mõistuse jaoks liiga suur. Aga kui arusaam raha väärtuse erinevuses tuli minu enda perekonnas välja, siis jäi see ikka painama kül.

Pikk jutt lühidalt. Käisin oma tädiga Eestis e-sigaretipoes, et ta saaks endale osta juurde minu näpunäidete järgi tossutamiseks mõeldud vedelikku. Olles soovitanud talle sobivat toodet, mille hind oli natukene üle 10 euro, kaevas ta käekotist välja rahakoti ning lõi letile kümneka samal ajal poolmuigega kommenteerides, et sinna tema kogu nädala söögiraha lähebki aga tal ükskõik, kuna talle on hakanud uskumatult meeldima tema uus e-sigaret. Ja see pani mind mõtlemas. Mitte kohe. Aga mida aeg edasi läks, seda enam on see teema hakanud mind just nimelt lausa vaevama.

Muremõtte idu sai pigem alguse minu tädi poolmuigest, mitte mu enda mõttetööst. See nurjatud poolmuie, koos kommentaariga, oli kui nähtus, kus inimene peab millestki väärtuslikust loobuma ilma,et ta midagi vastu saaks. See nurjatud poolmuie oli kui nähtus, kus pead tänavalt leitud miljonivõiduga lotopileti tagastama õigele omanikule. Valus on lausa sellist head teha, kas pole? Pähe jäid keerlema mõtted, et kas mu tädil on tõesti majanduslikult nii raske olukord või et kas tõesti tänapäeva Eestis saab 10 euroga nädalas hakkama. Samas jäi hinge kripeldama, et miks ma ei oleks võinud talle ise seda osta kuigi ma tean, et mu tädi on raha vastuvõtmise suhtes uhke inimene ja niisamas „almust” (tema sõnad) ei võta.

Olgu siis nii. Kui ta seda vedelikku tahtis nii väga, siis kes olen mina kritiserimaks üldse midagi.  Las ta popsutab mõnuks. Ise otsustab. Aga kui ma jäin vaimselt ikkagi konfliktsesse olukorda, kus ma ei suutnud enam enda jaoks välja mõtelda, et kas 10 eurot on palju või vähe.

Mnjahh….. Lihtne öelda -  kellele palju, kellele vähe. Aga samas siin Soomes elades on 10 euroga ka võimalik poes toiduaineid osta mitte võib olla  kogu nädalaks aga 3-4 päeva venitab välja küll. Ja siis jäin ma tuikuma sellise mõtte otsa, et kes olen üldse mina määratlemaks raha väärtust. Loomulikult saan ma seda teha aga ainult enda künka otsast. Nii. Olgu. Aga kes ütles, et minu küngas on see õige koht vaatlemaks, kuidas inimesed kasutavad 10 eurot. Ma ei ole nii sõltumatu erinevalt võib olla Amazoni omanikust, kelle netoväärtus ületab Eesti riigieelarvet peaaegu 14 kordselt. Aga see läheb juba super filosoofiaks, kus ma võin lõpmatu arvu küngaste pealt leida lõpmatu arvu väärtusi mitte ühelegi küsimusele vastust saamata.

Ennem tagasistulemist Soome käisin kiirelt läbi toidupoest. Et ikka kõik „eluks vajaliku” saaks Eestist kaasa võtta mitte nii väga odavamate hindade, vaid pigem maitsete pärast. Kes teab, see usub mind, aga välismaal elades ja ainult harva Eesti käies talletuvad teatud maitsed nagu kohuke, piim, tume leib ja lastevorst kuskile sügavasse ajusoppi, mida ihu ja hingega igtatsema jääd. Ostukorvi arve oli mõistlikult alla 100 euro ja see ei sisaldanud mitte midagi tavapäratut. Umbes täpselt nädala jagu nosimist. Just. See kuradi nädal. See sama pagana nädal, mille pärast mu tädi loobus oma kümnest eurost ja mis minu mõttelõnga spiraalselt hetkelisse kaosesse kukutas. See sama nädal, mis mind korraks kurvaks tegi, sest olen majanduslikult meeldivas olukorras ja äkki peaksin ma oma tädi rohkem aitama. Kurvaks ka seepärast, et miks mu oma perekonnaliige üldse peab endale e-sigareti vedelikke sellise kommentaariga ostma.

Ega ma mingit mõistlikku vastust oma küsimustele selle lühikese aruteluga ei saagi. Võib olla tekitan iseendale poleemikat juurde. Teadmatus on ju õnnistus. Äkki ma ei tahagi teada kui palju mu tädi kulutab nädalas toidu peale. Või äkki ikka tahan. Sest siis oleks mul konkreetne põhjus teda aidata. Igatahes libisesin ma 10 eurosesse probleemi äärmise kergusega (no ma ei saa seda enam peast välja) võttes arvesse mis sellele tõuke andis. Ja see õnnetu nädal meenub mulle arvatavasti nüüd iga kord kui ma traditsioonilisel kombel Tallinna linna piiril paiknevasse Selverisse oma 100 eurot laiaks lööma lähen.

 

No ei. Ma ei ole raiskaja.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar