Türgi

Esimene päev….

Tallinnast väljusime hilinemisega. Lennuk pidi tõusma 6 aga tegelikult saime õhku 7. Sellest polnud midagi, võtsime Airiga paar Jägerit (puhkus ju) ja siis mina veel ühe rummi koolaga ja mõlemad tsip söödavat. Lend läks kenasti ja rahulikult. Natukene kuskil keskel raputas aga elasin üle. Pealegi toksisin Plants vs Zombies mängu telefoniga, mis pani mind millegile muule keskenduma kui lennuki tiibade loperdamisele. Jõime ka ühed kohvid veel. Vahepeal arutasime, et miks siiamaani vähemalt meie vaatame lennusaatjaid kui pooljumalaid. Piloote puhta aukartusega. Amet tundub kuidagi selline väga respektaabel. Kindlasti raske ka.
Kuna meil oli ainult käsipagas, saime suht kiiresti peale passikontrolli lennujaamast välja umbes 11.30. Väljas ootas meid juba tuttav kuumalaine (Aasiast saadud kogemused). Tiirutasime natukene aega parklas otsides Tez bussi. Küsisime kollase särgiga Tezi neiust töötaja käest ja siis tabas meid kohe ka esimest korda arusaam, et Vahemere serv Türgis on venekeelne. Ehk 95 % turismindusest suhtleb vene keeles. Noh, saime mingi enamvähem vastuse, kust otsida ja peale minutit leidsime väikebussi, kus meid võttis vastu ka suhteliselt kusise inglise keelega neiu. Ta kohe selgitas ära, et kõik on vene keeles ja et me saame lisainfot hotellis alles kell 17.30 kui sinna saabub eraldi giid. Egas midagi, väikebussi koos veel umbes 8 inimsega ja ca tunni pärast olime oma hotellis. Tegime vahepeatusi, et teisi turiste ära visata ja pean ausalt tunnistama, et need teised kohad tundusid suht lamedad ja igavad. Kuidagi nagu lihtsalt keset kusemist liiva peale ehitused püsti pandud ja kõik. Anyhow, meie hotelli jõudes avastasime juba ennast päris luksuslikust ja suurest fuajeest. Tipa tapa respasse. Seal oli kõigepealt järjekordne jeeli jeeli inglise keelt pomisev noormees, kuniks meiega hakkas tegelema keeleliselt palju pädevam noormees. Passid ära antud kukkusin ma siis kohe vaikselt küsime, et mis tuba meil on ja et kas saaks paremat osta – rõduga mere poole. Jutt jõudis nii kaugele, et põhimõtteliselt saab vahetada aga et kuna meie originaaltuba veel koristamise all, siis et me käiksime lõunat söömas ja tagasi tulles vaatame edasi. Mõeldud tehtud. Buffee oli rikkalik, korralik valik ikka. Ja muidugi kohe nägime ära ka need sigadest hotellielanikud. Meeletud hunnikud taldrikutel, laud lookas,  kõike on 3 kordselt ja muidugi söövad nagu homset ei oleks. Jäkk. Käisime tsekkasime veel hotelli ennast, basseini äärdust, mere äärt. Täitsa lahe kõik. Sigasuur koht. Joogid, söögid 18 tundi päevas olemas. Hinna sees. Veespordi rent on kohe mere ääres. Hinnad olid täitsa normaalsed. Jetski 35 eurtsi 10 mintsa ees, mis tänu eeluurimisele tundus täitsa ok hind olevat. See on ainuke, mida tahaksin proovida. Kondasime siin ja seal. Rand pole küll privaatne aga suur. Ja kuna siin läheduses pole palju hotelle, siis tundus see privaatne. 2 pikka purret, kus ka veel lamamistoolid ja istmed. Võta päikest täiesti mere peal :) Ranna pikkuseks 200 m, mis oli kaetud rannatoolidega suures ulatuses. Arvestades hotelli mahtuvust, 1400 inimest, siis tundus rand ja basseini äärne üllatavalt tühi. Eks paljud on tubades või tripivad kuskil. Mõnus, et sellises suures paigas ei pea tegelema sellise nn massiga.
Peale sööki tagasi respasse ja sama noormees viis meid vaatama terassiga tuba. Noh, kui Airigi oli alguses nats vastumeelne, et mis me lisa 140 eurost kulutame, siis peale 1 minutit toas ringi vaadates lõi ta nägu rohkem ja rohkem särama. Võtsime ära. Ja mis eriti lahe. Mingitele tegelastele näidati sama tuba kui meie olime 20 meetrit tagasiteel koridoris. Seepärast pidi meie respa noormees tagasi jooksma ütlema, et see juba bronnitud. Meile. Sitaks lahe.
Tuba on korralik. Suur. Uhke. Vannituba, peatuba ikka ka mingi 25 ruutu ja oh sa vana kurat mis rõdu. Ja 2ki veel. Väike ja suur. Ka mingi 25 ruutu vaatega kõige magusamasse kohta – bassein, sisehoov ja loomulikult meri. Überhellitamist saame sellest toast.
Tagasi alla respasse, maksime toa eest, saime tsip lisainffi, tagasi tuppa ja kohe peale kreemitamist päikesesse. Õhtul umbes 8 käisime söömas. Sama teema – põrsad igalpool. Pidin seda ka vahetusevanemale mainima pärast pisikest smalltalki küll vene keeles aga et inimesed on sead. Ta kätles mind ja naeratas arusaadavalt.
23 jäime magama nagu kotid.

Teine päev….

Umbes 9 juba ärkasime ja kuna kardinad ees, ei tajunud, kui ere juba väljas on. Liigutasin kardinad eest ja oh sa nugis kui kirkaks kiskus. Kuna eile oli Istanbuli lennujaamas terrorirünnak, ca 40 laipa ja hunnik vigastatuid, siis ühelt sõbralt tuli öösel ja veel hommikul murekiri. Tegelikult jube armas. Meil kõik korras ja suundusime ca 10 alla sööma. Kõhud täis jälle basseini äärde ja hiljem tuppa rõdu peale vedelema.  Vahepeal tuli päris valju muusikat koos mingisuguste veetegevustega basseini äärest, mis mind nats häiris aga oli täiesti arusaadav. See on ikkagi perehotell ja rahvas kindlasti tahabki tegevust.
Siis passisime jälle nats toas kuna mina olen oma naha ikka suutnud ära kõrvetada ning vajasin kreemi ja hoolitsust.
Käisime umbes poole 2 paiku respa kõrval sellised nn infopunktis, kust saime lisainffi õhtuse ala carte söömise kohta. 1 kord kuulub hinna sisse per tuba puhkuse jooksul aga siiski peame maksma “broneeringu” eest, mis minu jaoks siiski nats hale, sest hotell ikkagi ultra all inclusive k.a. toidud. Mingi 10 doltsi nägu. Anyway, mainisime ära, et meil aastapäev ja siis pakuti 100 dollari eest mere ääres privaat õhtusööki selle kai peal. See tundus isegi täitsa lahe ja kuigi 100 doltsi, siis loodame, et asi seda väärt. Oma laud, oma teenindaja, valida saame kogu menüüst mida iganes. Mõtlesime, et fuck it, võtame ära. Aastapäev meil siis 1. juuli ja seepärast peame sellel päeval naasma sinna infopunkti, et teha õhtuks broneering.
Siis jälle basseini äärde ja hullasime vees nii kaua, et magasime lóuna maha. Ja järgmine kord saab alles 5 tunni pärast süüa. Õnneks hakkasime uurima, kust inimesed jäätistega tulevad ja jälgi ajades leidsime päris korraliku snäki baari teisel pool hekki – burgerid, pitsa, salatid ja muu kergem. Ja pluss siis veel jäätis. Päris hea. Vahepeal hakkas täitsa vihma vihma tulema. Eelnevalt nägime juba maismaa pool mägede kohal süngeid jaheduse kuulutajaid, kuid mina alatise optimistina ikka proovisin Airit veenda, et need pilved siiani ei ulatu. Noh, tuli see litakas ikka ära. 10 mintsa sadas vist aga oi oi kui mõnus see oli. Selline looduslik jahutus on ikka super siin kohalikus kliimas.
Nälg läinud suundusime tagasi tuppa.
Kuskil 8ks tulime juba õhtust sööma peale mida tegime väikese jalutuskäigu mere äärde ja tuppa tagasi leiba luusse laskma.
Teadsime, et umbes 23 pidi ööklubi lahti tehtama ning ootasime seda aega. Kella 9st hakkas väljast järjest suurem ja suurem lärm tulema ja 10 paiku otsustasime uurima minna, mis värk on. Rõdu pealt nägime ennem veel musti ja higiseid capoeira poisse vehkimas ja slaavlannasid hullutamas. 22 läks välidisko lahti. Egas midagi. Ajasime vanainimeste kombel end välja, Airi lõi end veel hästi armsalt üles ja alla jõudes (kõik toimus sisehoovis basseini ees, kuhu meil avanes suurepärane otse vaade) võtsime mõned dringid ja vehkisime tsipa tantsu. Rahvast oli igasugust. Vanemad istusid laudades, nooremad keerutasid jalga. Kuna alkohol on nii lahja siin (vb lahjendavad seda teadlikult), siis õnneks mingeid väga purjus inimesi polnudki. Päris hea. Paar “entetertainerit” oli ka tantsijate keskel tekitamas fiilingut. Meestel sellised tavalisemad puhkuse riided. Osad naised olid aga küll korralikult üles löödud. Slaavi veri, mis seal ikka. Kontsad, uhked kleidid. Mõnedel olid ka päris lühikesed püksid – pepu püsis vaevu vaevu sees. Need pagana ringi jooksvad ja tillerdavad mudilased hakkasid mind küll häirima. Krt, neil peaks küll juba mähkme ja uneaeg olema. Anyway, ootasime pm seda kella 23, et näeks ära, mis see Q club on. Teadsime, kus see asub. See oli selline pool maa-alune ümmargune saal. See oli aga kapitaalselt tühi ning otsustasime tuppa magama ära minna.

Kolmas päev….

9.15 läksime hommikusöögile. Siis tagasi tuppa leiba luusse laskma. Kuna mina tahtsin ühte filmi netist lõpuni vaadata, siirdusin aulasse. Seal kiirem ühendus. Ennem mõtlesin võtta 1 kohvi ja Jägermeistri. Aga import alkohol. See juba maksab. 2cl 2 eurot. Minul dollareid polnud. Ning sealt see tiritangel lahti läks ka. Eelnevalt teadsime juba, et dollar on see kohalik raha.  Eurot teavad aga meelsasti ei aktsepteeri. Kõigepealt küsisin vastuvõtust rahavahetuse kohta. Suunati hotelli sees asuvatesse butiikidesse. Sealt sain 1 müüja käest, et „no no” ja teine suunas mind tagasi vastuvõttu. Üritasin küll sõnavõidelda, et sealt mind just siia saadeti ags vastus jällegi „no no”. Lonta lonta tagasi respasse. Noh sealt siis küsiti, et miks ma vahetada tahan. Ütlesin, et tahaks jägerit osta. Pangakaarti nad baaris ka ju ei aktsepteeri. Siis respa ütles, et baar vahetab. Selge.  Lonta lonta baari. Nii kui ma baaris 50 euro sedeli taskust letile panin, tuli neiul teisel poole letti pikk nägu ette ja jälle „no no”. Kuradi palju „no no”-sid hakkasin igalt poolt saama. Mina aga ikka raiun, et tahan Jägerit osta ja respast öeldi, et sulli eest saan. Noh, siis paluti oodata. Läks mingi 5 mintsa. Tuli mingi teine neiu, seletasid omavahel käte jalgadega. Minult võttis see teine neiu 50 sedeli ära ja suundus kuhugi. Ootasin leti ees 12 fucking minutit. Te ei kujuta ette kui kaua on 12 mintsa oodata ilma rahata ja ilma joogita. 10 minutil küsisin, et halloo…. Mis värk on. Neiu ei oskanud muud vastata, kui et “one minute” ja naeratas. Lõpuks sain omad rahad ja 2 cl jägerit. Damn, see vene keele domineerimine hakkab närvidele käima. Mõni ime, et Venemaalt tulnud ja muud vene keelt rääkivad rahvad arvavad Soomeski, naaberriik ju ometi, et kõik räägivad siin nende keelt kui nad nt Türgis saavad kõik vabalt hakkama. Tsillisin mingi poolteist tundi all, Airi samal ajal võttid päikest meie kuninglikul terrassil. Pärast kobisin üles ja siis tulime koos basseini äärde. Ennem veel katsin end sõjaväelise paksuse päikesekreemiga. Kolmandal päeval olen aru saanud, et mina siin end neegriks kindlasti ei päevita. Pigem pean end tugevalt kaitsma.
Täna on ikka korralik laisklemise päev. Vedelesime basseini ääres mingi poole 3ni, siis käisime snäki baaris natukene nälga leevendamas. Ei tahtnud ega viitsinud päris lõunale minna, kuna seal kindlasti jälle mingi hull tunglemine ja söökide sõna otseses mõttes taldrikutele laadimine nagu viimnepäev koidaks. Pealegi on see snäkibaar merele tunduvalt lähemal oma mõnusa tuule ja varjualusega. Rahvast oli seal vähe ja meil mõnus. Jäime pikemalt juttu ajama Kenaniga – vahetusevanem. Ta küll eriti inglse keelt ei räägi ja vene keelgi on nii ja naa, aga saime ikka mõnedest asjades lobisetud. 5 aastat ta siin juba olnud. Enamvähem rahul. Kodu 500 km kaugusel. Arvame mõlemad Airiga, et ta on gay. Need liigutused, kõnemaneer, naeratus jne. Ta mingi 40 pluss vana. Kutsus meid veel peale õhtusööki kohalikku baari istuma. Eks näis mis saab.
Nüüd tagasi toas vedelemas. Jahedas.
Leppisime Kenaniga kella 22ks turvaväravate juures kokku saamise, et lähme tsillime kohalikus baaris. Korraks küll käis mõte läbi, et mhmm….. kuhu ta meid viib. Aga täiesti asjatu kartus. Ta viis meid mingi 300 meetri kaugusele hotellist, sellisesse keset parki asuvasse baari, kust võtsime korraliku diivani ja klaaslaua. Tsillisime, Airi ja Kenan jõid kumbki 1 õlu. Mina muidugi suutsin ära kulistada 3 rumm koolat. Juttu oli kauemakski hoolimata Kenani päris kusisest inglise keelest. Ka vene keel ei aidanud eriti. Aga sellest polnud midagi. Saine enamvähem kõigest räägitud. Umbes 00 paiku kondasime hotelli tagasi ja kuna mina juba korralikult švipsis, vajusin toas kiirelt voodisse ja norrrrr…….

Neljas päev….

Eile õhtul juba mõtlesime, et poogen see hommikusöök, magame nii kaua kui torust tuleb. Kellasid ei pannud. No ja muidugi nagu kiuste, pool 9 olin ärkvel. No kurat. Muidugi hakkas mul kohe igav ja ajasin Airi ka üles ning kobistasime alla sööma samal ajal kommenteerides neid põrsaid, kellest me ümbritsetud olime.
Pärast hommikusööki käisime kinnitamas õhtusöögi broneeringut ja kohe tagasi tuppa powenapile. See romantika mere ääres purde peal peaks küll mega awesome tulema. Meile pannakse see kinni. Kedagi teist sinna ei lasta. Oma kelner ja telli mida tahad menüüst. Kahjuks import alko siiski hinna sisse ei kuulu. Aga 100 doltsi eest peaksime kindlasti saama special treatmenti. Toas Airi jäi magama, mina mitte. Tulin fuajeesse vahtime filmi ja õhtu eest maksma.
Mingi hetk Airi tuli alla, kondasime ringi ja otsustasime vedeleda rannas. Kodinad kaasa võetud, prantsatasime rannatoolidele ja jeerum kui mõnna on rannatuules loksuda. Käisime veel korraks purde peal. Tahtsin hirmsasti peakat hüpata – mingi 3 meetrit ikka. Ei salli küll seda soolast vett aga põnevus nõuab ohvreid. Paar hüpet tehtud ja tagasi. Rannas on mõned duššid pesemiseks ja julgelt tõmbasin kraani lahti. Sa vana raisk kui külm vesi oli. Natukene kiljumist ja silkamist tõmbasid kõhu ja selja pingule ja sukeldusin. Airi ei suutnudki. Käis basseinist läbi kus kirjelduse järgi oli kusisoojane vesi. Blöäk…
Rannatoolis jäin magama. Mingi tunni pärast mõtlesime snäkibaari minna. Kuna lõuna sai just läbi ja enamikul põrsastel mollid täidetud, arvasime, et snäkibaaris rahvast eriti pole, mis läks ka täppi. Natukene istutud, tuli meie juurde neiu, Svetlana, kes oli õhtuks meilt romantilisi õhtusöögi broneeringu vastu võtnud. Peale paari lauset tajusin, et midagi on viltu. Noh ja siis tuligi välja, et meie valitud menüü kokka pole (vaba päev) ning meil on kas valida kalamenüü, mida me algusest peale ei soovinud, või peame vahetama homseks. No krt. Svetlana pani nüüd ikka korraliku pläki maha, sest algusest peale oli kokku lepitud just need tungimused. Ja rahadki juba makstud. Hakkasime Airiga omavahel suhteliselt tõsiste, isegi ehk kurjade, nägudega arutama, et mis siis nüüd teeme. Läks hetk kui Svetlana hakkas nutma. Ikka korralikud pisarad tulid. Me ka Airiga ehmatasime ära selle peale lausa ja Airi läks teda lohutama ja lausa kallistas. Proovisime öelda, et ega see nüüd nii hull ka pole. Ta kohutavalt vabandas ette ja taha. Ega muud varianti polnud kui et võtsime järgmise päeva õhtu. Pettumus see siiski oli, sest täna oli meil täpselt 4 aastat möödunud ja sobivasti puhkusel olles oleksime saanud seda tähistada. Seepärast hakkasin kompensatsiooni küsima. Peas käis mul 2 varianti läbi. Kas homseks õhtuks šampa pudel, mis muidu oleks 50 doltsi maksnud või täna õhtuks midagi specialit tuppa. Niisiis saime kokkuleppe, et toovad kella 5ks tuppa veini, magusat ja puuvilju. Et meil oleks täna vähemalt midagi, mille najal tähistada. Mõned tähtsamad härrad-töötajad tulid veel meile lauda küsimaks kas soovime midagi süüa juua. Meil olid kõhud juba täis. Rahustasime veel vastuvõtu neiut ja lahkusime enamvähem rahulolevalt.
Korraks käisime veel meres ujumas ja mingi hetk poolnaljaga küsisin Airi käest, et huvitav, kas Svetlana pisarad olid ikka ehtsad, sest tagantjärgi mõteldes, ta päästis sellega olukorra ja loomulikult enda naha. Hahaha. Tuppa jõudes peale 5 ootas meid nagu lubatud pudel veini, puuviljad ja magus. Tuba oli ilusti koristatud ja käterätist oli voodisse ehitatud südamekuju koos lehtede ja õitega nagu soojal maal tihti tehakse. Jõime veini ja nautisime nänni.
Õhtu poole hakati hotelli sisehoovi mingit väikest laata ehitama ja kui me end õhtusöögiks lauda sättisime, tulid mingid kohalikud trummide ja pasunaga ringkäigule.  Vaatasime natukene ja siis keegi kuskilt ütles, et täna on mingi Türgi öö. Arvasime algul, et mingisugune kohalik püha aga hiljem tuli välja, et see lihtsalt hotelli poolne programmi õhtu, kus palju Türgi temaatikat k.a siis see laat. Söödud joodud istusime korraks välibaari. Avastasin mingi hetk, et kuigi mulle õlu üldse ei maitse, siis hunnikuga jääd ja pooleks spriteiga, tuleb täitsa mõnus jook sellest. Seda ma siis libistasin vist 3 tükki lausa ära.
Ja siis tuli äkki meie lauda 1 animaatoritest. Nimeks Eyup.  Üllataval kombel oskas ta isegi inglise keelt. Seal me siis lobisesime. Tuli välja, et täna on ainult tema ja 1 teine, kuna ülejäänud animaatoritel vaba päev ning et ta olnud siin hotellis ainult 2 nädalat. Muidu õpib Antalyas finantsi ja see suvetööks pidavat sobima. Chit chattisime veel tühjast tähjast ja ta siirdus järgmisesse lauda meelelahutust pakkuma. Seejärel tegime tiiru laadal. Mina, nagu ikka, tahtsin oma pisikest meenet ja samuti Airi. Mina kogun kõikidest riikidest, kus käinud, sellist väikest detailset kohalikkust meenutavad kujukest ja Airi otsib alati endale käepaela, mis ka kujutaks kuidagi siis seda riiki. Airile leidsime suht kohe. Maksis 5 dollarit ja ta lasi veel kesksele kivile peale graveerida “Türgi”. Minul läks nats aega aga lõpuks silmasime ühte sellist tantsivat traditsioonilist Türgi mees kujukest rahvusriietes. Sobis. Aga nagu ikka, raibe tahtis 25 eurot selle eest. No kuule. Väga palju ma temaga maadelda ei viitsinud. Maksin 20. Kuigi arvatavasti maksab see tegelikult ainult 5 dollarit. Ja kui mõtelda, et saime oma pudinad hotelli hoovist ehk siis ei pidanud minema mingisugusele üüratule tripile, olen täitsa rahul. Pärast käisime veel korraks hotellist väljas mingi 200 meetri kaugusel ja ostsime sigarette. Pean ikka rõhutama, et sigamugav puhkus, sest mitte kuhugi ei pea minema. Absoluutselt kõik saab hotellist. Siin fuajees ju isegi 3-4 pisikest marketit, kus küll maksad rohkem aga saad ka kõik puhkusereiks vajaliku kätte. K.a. sigaretid vajadusel. Ekstreemsemal juhul tuled rahakott, pass ja hotelli broneering taskus, 2 tühja kätt ning ostad koha pealt kõik ilma hotellist väljumata.
Seejärel läksime tuppa. Kell oli mingi 23 ja väsimus kuumast päevast oli teinud oma töö.

Viies päev….

Päev algas jällegi hommikusöögiga. Siis vedelesime rõdul. Vahel basseini. Lõunal ei viitsinud käia. Eelistasime tuttavat snäkibaari – rahulikum ja väiksem valik toite. Uskuge, lõpuks on see lihtsam kui ei pea valima kümnete ja kümnete toitude hulgast. Ootasime õhtut, meie romantilist õhtusööki. Ennem seda sai käidud veel tuttava Svetlana juures küsimas, et kas õhtuks kõik korras ja saime küsimise peale teada, et sellist purdel VIP õhtsööki tuleb vist 2-3 aastas ette. Ehk siis väga harva.
Umbes 6 paiku hakkas Airi end sättima. Mainisin talle veel, et ma ei taha hilineda. Ennem randa minekut sai fotograafiga kokku lepitud, et keegi tuleb meiega kaasa pildistama. Ikkagi oluline sündmus ja veel erilises paigas. Kuidagi pidime saama selle jäädvustatud.
Viis enne 8-t läksime toast välja, fotopoest läbi ja täpselt 8 olime rannas. Juba eemalt nägime, et oi oi….. Väga uhke värk. Purre oli puna-valge linduga ära eraldatud. Tervelt 2 turvat olid seal ootamas. Purde peal paistis ka kelner meid ootavat. Viisakalt sisse saanud, istusime lauda. Isegi vaip oli maha pandud. Väga ülbe tunne oli :) Kelner inglise keelt küll ei osanud aga saime vene keelega hakkama. Valisime toidud. Airi võttis kokku 4 ja mina 3 rooga. Ja siis tuli ka fotograaf. Kuidagi pooleli jäi meil see tellimine. Fotograaf oskas päris head inglise keelt ja nii ta meid hakkas seal purdel jooksutama ja väntsutama. Minu idee oli 2-3 pilti aga ta pidi meid ikka siia otsa viima ja teise otsa ja siis lamamis diivanite peale ja siis ka loomulikult laua taga. Korraks viskas üle kuna ta veel lisaks tegi mingeid 5 aastastele mõeldud häälitsusi, et meid rohkem naeratama saada. Anyway, pildid tehtud, kallati meile vahuveini, vett ja veini ning toidud üksteise järel saabusid. Vahuvein oli ka veel hotelli poolt kingituseks. Kuigi pean rõhutama, et ennem üritati meile müüa 50 dollarilist šampust, millest küll keeldusime ja siis hiljem purdel tuli välja, et nad vist ikka ei erista, mis on vahuvein ja šampus. Sest kui broneeringu tegemisel küsisin, et kas neil vahuneini on, sain keelduva vastuse või siis lihtsalt nad ei saanud aru, et mis see on. Aga lauda tuli ju ikkagi vahuvein.
Kõike oli väga šeff vaadata eriti purde kalda poolsesse otsa ja näha, kuidas paarikesed, perekonnad või üksikud jalutajad järjest ära saadeti. No ikka väga VIP tunne oli. Aga see kuuluski asja juurde. Airiga veel tegime nalja, et kuigi see meilegi ülipeen, siis “we gotta own it”. Ennem pearooga Airil hakkas natukene juba rohkest toidu kogusest paha ja kõhus keerama. Ka põhjusega, sest realselt tellisime vähem, kuid mis iganes põhjusel toodi meile kummalegi 5 portsu. Airi sai veel ennem pearooga hunniku spagette. No come on!! See ongi juba pearoog. Tegime väikese pausi, istusime diivanite peal ja lihtsalt lobisesime. Mingi hetk sai ka meie kelneriga juttu aetud. Eestlased talle tuttavad. Olevat isegi Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas käinud. Seda eriti muidugi ei uskunud. Airiga mõlemad juba harjunud, et mida soojem kliima, seda rohkem kohalikud paska ajavad..
Joodud söödud, mõnuletud. Umbes poole 10 ajal tulime ära. Andsin kelnerile veel 15 doltsi ja turvamehele 7 eurot jotsi. Käisime läbi veel fotopoest, valisime välja parimad pildid. 8 neid sai võetud ja karmid 40 eurot makstud. Krt, see hind tsip ärritas küll aga mis seal ikka.
Suundusime tuppa tagasi, sest kõhud oli ikka megapunnis ja väsimus võttis juba viimast. Tudusime poole tunni pärast nagu beebid, näod kindlasti mõnnat täis.

Kuues päev….

Jälle 9 ajal üleval. Krt, kas siin soojas kliimas ei olegi võimalik sisse magada. Sõime hommikust. Umbes 12 ajal käisime eilsetel piltidel järel. Täitsa head jäid ka paberil. Fotograafi jutu järgi saime CD piltidega kauba peale aga maksta 40 dollarit 8 pildi eest ja saada CD “kauba peale” tundub kergelt mõnitamisena. Terve päev vedelesime veel mere ääres ja õhtuks mõtlesin ennast isegi natukene joogiseks tõmmata. Sisebaarist sai ju Jägerit (minu lemmik) ja koolat. Sellest piisas. Samal õhtul sai ka veel tantsitud ning 00-ks tuppa jõudes tundsin, et soojas kliimas ei oleks vist ikka pidanud sellist kogust alla kulistama. Ega ma palju võtnud. Paar Jäger-koolat ja mõned kohalikud dringid, mis kanguselt vastavad pigem siidri protsendile.

Seitsmes päev….

Kogu päev läks selle teadmisega, et 24 tunni pärast oleme juba jahedas tagasi. Kuigi tegevuskava jäi samaks – sõime, jõime, ujusime, lasime liugu ja päevitasime. Mingi hetk sattusime veel Svetlana otsa, kellega sai muust tühjast tähjast lobisetud ja mõlemad tänasime teda suuresti. Päris palju asju saime kas tasuta või alega tänu temale ja tänu sellele, et ta meie õhtusöögi kuupäeva segamini ajas.
Järgmisel hommikul oli äratus kell 6, sest kolmveerand tunni pärast läks transfeer bussijaama. Mis kõige parem, tellisime vastuvõtust wake-up kõne. Uskuga või mitte. See tuli aga see tuli peldikusse. Miks seal üldse telefon seina peal poti kõrval oli lisaks toa omale, imestasime isegi. Võib olla kui wc paber kõige piinlikumal kombel otsa saab, tellid niimoodi lisa rulli. Saime vastuvõtust väikesed söögikotid, mille sisu nosisime väljas kohvi kõrvale ära ja 6.45 tuligi väikebuss meile järgi.
Kohalikust bussijuht ja noormehest vene giid ei saanud vist omavahel kuidagi läbi, sest oi oi kuidas bussijuht noormeest mõnitas. Hilisema küsimise peale tuli välja, et giid vist suhteliselt uus veel, sitaks väsinud nägi välja, ja türgi keelt ei oska. Ega inglise keelt. Ja bussijuht põhimõtteliselt kasutas seda ära, rääkides temaga peamiselt kohalikus keeles ise samal ajal sajatades. Polnud küll meie probleem aga siiski oli kutist natukene kahju, sest giidi töö pole mingi meelakkumine. Tegime vahepeatuse kuskil korralikus turistilõksus. Mingi pood, kohvik. Giidi käest saime suhteliselt haledad allahindlus kaardid – 5 protsenti. No mis kuradi ale see on. Imestasin veel, et miks need „kupongid” plastikust on. Kuna meil jäi see kasutama, sest poekesest kõndisime lihtsalt läbi, siis hetk hiljem sain teada, miks need plastikust on. Giid tuli küsis need tagasi. WTF!?! Täitsa naerma ajas. Me olime pigem ainult kohvist huvitatud. Vaatasime, et enamvähem korralik käpaga kohvimasin ja siis kui küsisin, et palju kohvi maskab, saime uuest Türgi turismindusega „vastu vahtimist”. 2 kohvi maksis 6 eurot. Kuulge, minge te ka perse. Üritasi natukene vaielda, et miks läga sa ajad. Meil koduski, Soomes, ei maksa kohvi sellist hinda. Jutt tuli magus vastu. Ei viitsinud. Mõtlesime, et fuck it, võtku oma 6 eurot ja saime need kohvid, mille maitse oli tegelikult suht kräpp. Istusime samas lauas, kus meie bussijuht ja saime pisikese pinnimise peale teada, et kohvi maksab 2 liiri. Meie maksime 2 kohvi eest 20 liiri. Nii et 5 kordselt saime tünksi.

Lennujaama saabudes tajusime kohe, et  turvataset korralikult Istanbuli terrorirünnaku pärast tõstetud. Mis siis, et 700 kilomeetri kaugusel. Lennujaama eest politseinukud täisrelvastuses. Kohe kui lennuaama uksed avanesid, turvakontroll. Sellest läbi saadud, check-in. Siis treppidest üles minne eraldi piletikontroll. Ainult lennupileteid vaadati, et kas inimestel on lennujaama ikka asja. Selle järel põhjalikum turvakontroll, siis jälle passikontroll. Lõpuks jõudsime rahvusvahelisse tsooni. Tegime mõned väiksemad ostud ja seejärel suundusime ootesaali kus oli juba tuttavaid nägusid, kes nädal tagasi saabusid sama lennuga. Kogu tagassõit läks sujuvalt kuni Eesti lõunapiirini. Sealt kuni Tallinna lennuväljani olime ikka korralikus turbelentsis. Kogu aeg. Või nii ma vähemalt arvan. Loodetavast polnud seal tegemist pilootide ebapädevusega. Lennuk rappus nii kõvasti, et mina ei suutnud enam välja vaadata (istusin akna ääres), sest muud ma ei näinud kui lennuki tiibade väändumist. Airi võttis mul käest veel kinni, sest niimoodi rahunen ma maha aga see rappumine ja sekundilised kaaluta olekud võtsid ka tema õõnsaks. Kujutasin vahel ette, et ma ise juhin seda metalli monstrumit ja et kõik on ette planeeritud. Tean, et kõlab naljakalt aga muu lihtsalt enam ei aidanud. Anyway, jõudsime ikka kenasti kohale ning lennujaamast väljudes saime tunda, et 22 kraadi on ikka sigakülm.

1 kommentaar

  1. Laurake on 14 juuli, 2017

    Oo, see VIP elamus tundub vägagi ahvatlev. Teil tundus olevat ka päris viisakas hotell, kõik mõnusalt olemas. Vaatasin just variante sellest listist: https://www.novatours.ee/puhkusereisid/turgi ja oli ka täitsa häid hotelle ja hinna mõttes normaalseid pakkumisi. Olen tänulik kui viitsid kirjutada kuidas täpselt VIP elamuse organiseerisid, kes oli teenusepakkuja. Päris lahe oleks mehele selline erilise elamuse kingitus teha pulma aastapäevaks :)

Jäta kommentaar