Kõigest

10=100

Eks see on kõigile teada tuntud arusaam, et rahal on erinev väärtus sõltuvalt asukohast, keskkonnast ja kasutajast. Taskust tulev kilin on ühele joogiautomaadist saadava lääge joogi jaoks mõeldud „kopikad”, mõni teine saab sellega enda kõhu terveks päevaks täis ja mitte McDonaldsit külastades, vaid täitsa tervislikke valikuid tehes. Jätan sellest peatükist välja ekstreemsused nagu kuskil Aafrika riigis saadav 5 dollariline kuupalk või 1000 dollarit maksvat chihuahuat Hollywoody bulevardil  oma 4000 dollarilises kotikeses pardimaksaga söötva naise, sest kontrast on minu inimlikku ebaõiglust tajuva mõistuse jaoks liiga suur. Aga kui arusaam raha väärtuse erinevuses tuli minu enda perekonnas välja, siis jäi see ikka painama kül.

Pikk jutt lühidalt. Käisin oma tädiga Eestis e-sigaretipoes, et ta saaks endale osta juurde minu näpunäidete järgi tossutamiseks mõeldud vedelikku. Olles soovitanud talle sobivat toodet, mille hind oli natukene üle 10 euro, kaevas ta käekotist välja rahakoti ning lõi letile kümneka samal ajal poolmuigega kommenteerides, et sinna tema kogu nädala söögiraha lähebki aga tal ükskõik, kuna talle on hakanud uskumatult meeldima tema uus e-sigaret. Ja see pani mind mõtlemas. Mitte kohe. Aga mida aeg edasi läks, seda enam on see teema hakanud mind just nimelt lausa vaevama.

Muremõtte idu sai pigem alguse minu tädi poolmuigest, mitte mu enda mõttetööst. See nurjatud poolmuie, koos kommentaariga, oli kui nähtus, kus inimene peab millestki väärtuslikust loobuma ilma,et ta midagi vastu saaks. See nurjatud poolmuie oli kui nähtus, kus pead tänavalt leitud miljonivõiduga lotopileti tagastama õigele omanikule. Valus on lausa sellist head teha, kas pole? Pähe jäid keerlema mõtted, et kas mu tädil on tõesti majanduslikult nii raske olukord või et kas tõesti tänapäeva Eestis saab 10 euroga nädalas hakkama. Samas jäi hinge kripeldama, et miks ma ei oleks võinud talle ise seda osta kuigi ma tean, et mu tädi on raha vastuvõtmise suhtes uhke inimene ja niisamas „almust” (tema sõnad) ei võta.

Olgu siis nii. Kui ta seda vedelikku tahtis nii väga, siis kes olen mina kritiserimaks üldse midagi.  Las ta popsutab mõnuks. Ise otsustab. Aga kui ma jäin vaimselt ikkagi konfliktsesse olukorda, kus ma ei suutnud enam enda jaoks välja mõtelda, et kas 10 eurot on palju või vähe.

Mnjahh….. Lihtne öelda -  kellele palju, kellele vähe. Aga samas siin Soomes elades on 10 euroga ka võimalik poes toiduaineid osta mitte võib olla  kogu nädalaks aga 3-4 päeva venitab välja küll. Ja siis jäin ma tuikuma sellise mõtte otsa, et kes olen üldse mina määratlemaks raha väärtust. Loomulikult saan ma seda teha aga ainult enda künka otsast. Nii. Olgu. Aga kes ütles, et minu küngas on see õige koht vaatlemaks, kuidas inimesed kasutavad 10 eurot. Ma ei ole nii sõltumatu erinevalt võib olla Amazoni omanikust, kelle netoväärtus ületab Eesti riigieelarvet peaaegu 14 kordselt. Aga see läheb juba super filosoofiaks, kus ma võin lõpmatu arvu küngaste pealt leida lõpmatu arvu väärtusi mitte ühelegi küsimusele vastust saamata.

Ennem tagasistulemist Soome käisin kiirelt läbi toidupoest. Et ikka kõik „eluks vajaliku” saaks Eestist kaasa võtta mitte nii väga odavamate hindade, vaid pigem maitsete pärast. Kes teab, see usub mind, aga välismaal elades ja ainult harva Eesti käies talletuvad teatud maitsed nagu kohuke, piim, tume leib ja lastevorst kuskile sügavasse ajusoppi, mida ihu ja hingega igtatsema jääd. Ostukorvi arve oli mõistlikult alla 100 euro ja see ei sisaldanud mitte midagi tavapäratut. Umbes täpselt nädala jagu nosimist. Just. See kuradi nädal. See sama pagana nädal, mille pärast mu tädi loobus oma kümnest eurost ja mis minu mõttelõnga spiraalselt hetkelisse kaosesse kukutas. See sama nädal, mis mind korraks kurvaks tegi, sest olen majanduslikult meeldivas olukorras ja äkki peaksin ma oma tädi rohkem aitama. Kurvaks ka seepärast, et miks mu oma perekonnaliige üldse peab endale e-sigareti vedelikke sellise kommentaariga ostma.

Ega ma mingit mõistlikku vastust oma küsimustele selle lühikese aruteluga ei saagi. Võib olla tekitan iseendale poleemikat juurde. Teadmatus on ju õnnistus. Äkki ma ei tahagi teada kui palju mu tädi kulutab nädalas toidu peale. Või äkki ikka tahan. Sest siis oleks mul konkreetne põhjus teda aidata. Igatahes libisesin ma 10 eurosesse probleemi äärmise kergusega (no ma ei saa seda enam peast välja) võttes arvesse mis sellele tõuke andis. Ja see õnnetu nädal meenub mulle arvatavasti nüüd iga kord kui ma traditsioonilisel kombel Tallinna linna piiril paiknevasse Selverisse oma 100 eurot laiaks lööma lähen.

 

No ei. Ma ei ole raiskaja.

Puhas tõug

Teema, millest olen kuidagimoodi suutnud kõrvale hoida või siis puhtalt juhuse läbi ei ole mind kaasa kiskunud, tuli rõhutatult välja kui sõbraga klubis käisime. See on see paljude (kindlasti mitte kõikide) soomlaste suhtumine eestlastesse. Olukord kulmineerus lühidalt kirjeldades olukorraga, kus sõber jäi klubis kahe suvalise neiuga vestlema. Peale paari minutit otsustasin minna ka ennast tutvustama. Viisakusest. Olin jõudnud juba kuuldavasse lähedusse liikuda kuna muusika lõugas ikka korralikult, kui üks neiudest jõudis mulle suhteliselt vihase pilguga ära nähvata, et “mulla on rotu himassa jo”. Eeee……. Okei. Ma ei jõudnud esimese hooga kuidagi sellele reageerida. Tõmbusin eemale ja 10 sekundit hiljem saabus selguse hetk, mis on mind siiamaani jätnud mõtlema.

Neiu lause oli lühike aga tabav. Tõlge ja tähendus oleksid siis sellised: mul on puhtatõuline kaaslane kodus olemas. Kunagi varem mulle niimoodi pole öeldud ja kui see mulle  kohale jõudis, solvas see küll ja pani mõtlema natukene laiemas pildis soomlaste suhtumist eestlastesse. Märkimisväärne on just see, et ta pidi slängis välja turtsatama oma puhtatõulise boyfriendi olemasolust, kes eeldatavasti on soomlane. Ja mis omakorda annab mõista, et vähemalt tema jaoks on kõik muulased mitte puhtatõulised. Seda arvasin ka mina esimese hooga. Sõber, kellega neil kahel neiul jutt jooksis, on ju Ungarist. Natukese aja pärast tabas mind selguse hetk. Ma olen eestlane. Ning olen kindel on mu sõber, küll tahtmatult, neile mainis, kust me mõlemad pärit oleme.

Järgmine päev keerutasin peas igasuguseid mõtteid, kuna teema oli mind rohkem puudutanud kui oleksin arvanud. Just sellepärast, et pole sellise otsese viitamisega kokku puutunud kas juhuse läbi või pole julgetud välja öelda. Kerge solvumine kasvas üle vihaks ja kui mul poleks klubi olnud seda kerget alkovinet, siis arvatavasti oleks midagi väga solvavat või vastupidi, huumorit kasutanud, et a´la “mul on hoopis kiisu kodus” (rotu – puhtatõuline koer). Ega ma ei saanudki aru, et miks nii sitasti pidi kohe ütlema. Kas antud neiul on halbu kogemusi olnud eestlastega või on ta juba eos eelarvamustega. Osaliselt pean süüdlasteks ka eestlasi endeid, kuna aastate jooksul on nad ikkagi pärsis kehva maine tekitanud. Oleksin ma Ungarist, nagu mu sõber, siis suhtumine oleks kindlasti teistsugune. Kauge maa, lausa natukene eksootiline isegi ja Soomes on üldiseltki vähe ungarlasi. Aga eestlaseks olemisega kaasneb oma moraalne hind, mida on ülimalt raske vältida eriti veel lahe ääres (Uusimaa). Mida rohkem eestlasi väikesele alale koondunud, seda kehvem maine neil on. Arvan, et kuskil Kesk-Soomes eestlane olla on lihtsam.

Kogu see intsident on minus taaskord tõstnud usaldamatust kohalike suhtes. Ei, kindlasti ei ole see muutnud minu suhtumist nendesse, keda ma aastaid olen teadnud/tundnud ja keda pean oma sõbraks. Vaid ettevaatlikust suhtlemisel võõrastega ning avaldamast oma rahvuslikku identiteeti. Kunagi kui alustasin töötamist Soomes ja käisin kümnetes ja kümnetes eri paikades, juba siis varjasin võimalikult pikalt oma rahvust. Aastatega on tulnud teatud rahuolu ja turvatunne kuid vahepeal jällegi juhtub midagi, mis tuletab meelde kui palju ma ikkagi välismaalane Soomes olen. Usun, et kui kavatseksin siin kasvõi elu lõpuni elama, siis jään alati välismaalaseks ja eelkõige eestlaseks. Paljudele kohalikele siis selles negatiivses toonis. Samas tean näiteks omas praeguses töökohas, et eestlaseks olemisel on ka pluss pooli – töökaaslastes on väike kartus minu otsekohesuse suhtes. Soomlastes sedaomadust eriti ei ole. Ja olen tähele pannud, et see sama kartus (pigem ebakindlus) lihtsustab mu tööalaseid tegemisi ja muudab suhtlemise konkreetsemaks.

Kokkuvõtvalt nörritas mind selle neiu väljaütlemine. Nii paratamatu kui see ka polnud, sest ma ei oska ju öelda, miks ta nii vastikult ütles. Teisest küljes tõstab minus pead just see sama eestlus, mis kinnitab mulle, et olen võõral maal, võõraste inimeste keskel ja et minu jaoks ainuke õige tegutsemis- ja elamisviis on olla võimalikult kasuahne ja omakasupüüdlik samal ajal mitte kellegi varvaste peale astudes. Ambitsioon on see, mis eestlased Soomes võõraks muudab ja võõraks jätab. Meie isekas viis ja nälg edasi pürgida. Samas pean rõhutama, et see on minu elu ning siin leidub kindlasti paljusid eestlasi, kes minu väljakirjutatu põhjal tahaksin mind moraali labidaga lüüa.

Saaks selle väikese viina ikka….

Kuigi olen ekstra töötajana (käin seal tööl, kuhu mind saadetakse/küsitakse) sadades erinevates kohtades, siis olen ka ainult ühes tööpaigas pikemalt olnud k.a. praegune. Ning kui sa kuulud juba permanentsete töötajate ringi ning sinuga juba arvestatakse, siis hakkad samuti nägema, kuidas tööaandja kulul juuakse ja süüakse. See on küll natukene toorelt väljendatud aga pean silmas siis neid kordi, kus tööandja korraldab töölistele väljasõite ning pidusid, mis üldjuhul sisaldavad söömisi ja joomisi. Jäin siin üks päev natukene rohkem selle üle juurdlema ning otustasin omad järeldused, miks selliseid päevi korraldatakse, ka siia kirja panna. Jällegi, tegemist on minu isikliku arvamusega. Ei pruugi kõikides kolleegiumites paika pidada.

Usun, ja natukene Soome töölisajaloos tuhnides, et sellised ühiselt koos veedetud päevad pärinevad juba Urho Kekkoneni aegadest kui nimetatud härra oli Soome peaminister ja seejärel president. Lisaks olen aastate jooksul kuulnud vanema generatsioon soomlaste käest, et Kekkonen oli just see, kes tulihingeliselt töötajate ja nende õiguste eest võitles ning midagi lisamata või tsenseerimata, paljud peavad teda tänapäeva Soome töökultuuri alustalaks (kuigi kapitalismi kasvuga see süsteem ka tasapisi mureneb). Igatahes arvan lühidalt, et kunagiste seaduste näol pandi tööandjatele kohustuseks korraldada töötajatele igasuguseid erinevaid ühiseid päevi, kus käidi väljas, perekonnad võeti kaasa, sporditi, söödi, joodi ja pidutseti. Lisaks sellele olen kuulnud ka igasugustest nn tervishoiu päevadest, kus reaalselt grupp inimesi samast töökohast saadetakse spa päevadele või saadetakse neid maratonidele, mille osavõtumaksu tööandja kinni maksab. Olen kuulnud lausa hingehoiust ja psühholoogi juured käimisest. Kõik siis selleks, et hoida töötajad rõõmsad ja motiveeritud, mis on kindlasti pikemas perspektiivis kasulik tööandjale. Paarkümmend aastat tagasi oli see tööandjale kindlasti mitte ainult tööseadusest tulenev kohustus, vaid seda peeti töötaja suhtes ka õiglaseks.

Miks ma sellele eelloole peatun? Sest tänapäeval on sellest traditsioonist, olgu see siis kohustusest või õigekspidamisest, alles suhteliselt nõrgad jäljed. Põhjused, miks töötajad tahavad välja jooma saada või miks tööandja sellised üritusi korraldama peab, on muutunud. Võrreldes Eestis töötatud ajaga, siis korraldasime lihtsalt ise selliseid väljas käimisi kuhu loomulikult ülemused/omanikud polnud kutsutud. Vahet pole, et natukene haige peaga järgmine päev tööle mindi. Soomes aga peetakse seda mingi määral siiski tööandja poolseks kohustuseks. Ja töötajad ootavad seda.

Põhjus, miks tänapäeval tööandja selliseid ühiseid päevi korraldab, on tegelikult segu seadusest tulenevalt kohustusest, traditsioonist ja töötajate “rahustamisest”. Kes mis iganes põhjusel seda teeb, jääb tema südametunnistusele. Lihtne näide. Olin kunagi Fazeri all tööl messikeskuses, kus vähemalt korra aastas korraldati töötajatele selline suurüritus. Üle Soome. Räägime tuhandetest ja tuhandetest töötajatest. Üks aasta taheti see ära jätta, sest majanduslikud tulemused polnud nii head. Loomulikult polnud töötajad selles otseselt süüdi ja oi oi milliseks mässuks läks. Kuulsin isegi omade töökaaslaste käest, et nad annavad lahkusmiavalduse kui miljoniettevõte ei suuda isegi korra aastas korraldada midagi töötajatele. Asi läks nii suureks, et teema imbus meediasse, kus siis hakati arutama tööandja kohustusest sellistes olukordades jne jne. Fazer andis survele järgi. Pidu korraldatati aga siiski suhteliselt tumedates toonides. Samas aga hoopis teistgune näide. Minu praegune tööandja on tunduvalt väiksem ettevõte aga kindlasti mitte majanduslikes raskustes. Pigem vastupidi – aasta aastalt on neil järjest paremad tulemused. 3,5 aasta jooksul on olnud ainult üks kord, mis jättis meile kõigile väga hea mulje kui heast tööandjast, kes tõeliselt hoolib meie rahuolust. Ülejäänud korrad on olnud kuivad söömised (korra aastas) kuskil lahjas kohas, peale mida iga roju oma koju. Meil pole olnud jõulupidusid, suvised väljaminekud on taandunud ühele korrale vähemalt minu seal oldud aja jooksul. Ja sellega seoses reatöötajate ja kontoritöötajate vahelised suhted on ka leigemad ja kaugenevad. Seda ma vähemalt tunnetan. Ammugi pole meil mingeid koolitusi, tervisepäevi ega suuremaid väljasõite.

Samas iga töötaja lausa ootab neid vabu ühiseid päevi. Aga jällegi……. Mitte enam nendel traditsioonilistel põhjustel, et saaks töökaaslastega ühiselt midagi teha ja võib olla õppida üksteist rohkem tundma selleks, et ka tööalane side oleks tugevam ja kommunikatsoon julgem ja selgem, vaid põhjus peitub pigem lihtlabases salasoovis saada midagi tööandjalt tasuta. Olgu selleks siis väljasõit, teater, söök või mis peamine…..jook. Tasuta joomist siin oodatakse. Ja veel kuidas. Alkohol on kallis Soomes. Ja kui tööandja kasvõi korra aastas otsustab töötajate viinavajadust rahuldada, siis sellest üritatakse võtta viimast. Ja kui seda korda ei tule, näitavad töötajad välja ebarahuluolu ja tühimikku. Risk, mida tööandja väga endale lubada ei saa, kuna töötajate salaviha tagajärgedeks võivad olla juba igasugused muud sahkerdamised ja “tagasi tegemised”. Miks selline risk üldse tekib? Sest kui soovid poole sajandi traditsiooni lihtsalt ühe päevaga ja põhjendamatult katki lõigata, siis inimesed muutuvad paratamatult vihasteks kuna nad on seda sama traditsooni pikalt järginud. See on neil juba veres.

Aga see tasuta viin, nii haledalt kui see ka ei kõla, on peamine põhjus, miks tööandja peab vahel neid joominguid korraldama ja miks töötaja tunneb ennast hinnatuna. Jah, seda peidetakse küll igasugust muude sündmuste taha – väljasõidud, kruiisid Tallinnasse, jõulupeod, seikluspargid, tervisepäevad jne. Aga nii palju kui ma olen täheldanud, siis sellised päevad taanduvad alkoholile. Ma näen ju neid firmapidusd pidevalt, sest meie hotell/restoran/ööklubi on päris pop koht. Eriti kui otsitakse sellist 80ndate stiilis paika. Vahel on naljakas lausa kõrvalt kuulata inimesi omavahel rääkimas, kuidas nad peavad selle päevase koosoleku ära kannatama, et siis neile juba ette valmis ostetud joogipiletitega õhul ööklubis “kärsad likku lasta”. Ja siis baarileti tagant kuulata vingumist, et miks nad küll joogipileti eest ainult kerget alkoholi saavad. See taandub minu nägemust mööda satiirilisele olukorrale, kus piltlikult öeldes tööandja peab oma töötajaid kerge vine all hoidma, sest siis on rahu majas ja kõik enamvähem sujub. Kas pole mitte tõsi, et kui võtta see 2 drinkki, siis ei hakka mitte paha aga just tekib kerge tipsisus, millega kaasneb lõbusus ja pinge langus. Samamoodi on töötajatele korraldatud pidudega. Neid lihtsalt peab vahel olema, et langetada tööst tingitud pinget ja tõsta sõbralikku suhtumist tööandja suhtes.

Värviline tõdemus

27 aasta jooksul Eestis ei mäleta ma kordagi, et minus oleks rassism pead tõstnud. Vahepeal sai sõprade seltsis küll nalja visatud, et kuidas küll pimedas ruumis neegrit leida või et turbanis on sellepärast nii mitu meetrit riiet, et kui abiellumise päevaks on lambad kaasavara näol surnud, siis saab vähemalt mõrsjale kleidi õmmeldud. See oli ka teravaim piir, kuhu ma rassismi teemaga jõudsin. Paraku on minu arvamus Soome kolides muutunud. Samas aga tahan rõhutada, et minu eelarvamused ei ole mitte nahavärvi põhised, vaid nahavärvist tingituna.
 Meil oli kunagi tööl nõudepesija nimega Jeremy. Vähemalt nii ta ennast nimetas. Pärit oli ta Keeniast kui õigesti mäletan, ja võib olla oli tema tegelik nimi valge inimese jaoks täiesti hääldamatu. Must nagu öö, keskmise pikkusega ja 30ndates eluaastates. Täitsa lõbus tüüp oli. Sai temaga päris pikki vestlusi peetud. Inglise keeles loomulikult. Küsimuse peale, et kus tema soome keele oskus peale 5 aastat Soomes elatud aega on, sain väga lühikese vastuse, et teda ei huvitagi ja et ta plaanib nii kui nii tagasi minna. Sellest hetkest alates suhtusin temasse teisiti – hoidsin rohkem eemale. Olin enne Jeremy’t kohtanud mitmeid muidki mustalt mandrilt tulnud tegelasi ja ausalt öeldes oli mul neist mõneti kahjugi. Sest nägin järjepidevalt, kuidas rassiline diskrimineerimine on võtnud võimust paljudes töökohtades. Ja ka mujal. Kuskil Kesk-Soome linnas oli üks somaallane saanud juba teisel päeval peksa taksojuhi ametikohustusi täites puhtalt põhjusel, et seal kandis ei sallitud tumedaid. Olen üks kümmekond korda ikka kuulnud seda sama kurba lugu, kuidas tööotsijale näidatakse ust nahavärvi pärast või et kuidas valge mees hiinlasele otsa komistades seletab, et ava silmad, muidu sa ei näegi ju mind. Aga enam mul pole kahju. Mitte karvavõrdki.
Jeremy suhtumine soome keele mitte õppimisse, somaallaste pöörane haigekassa petmine, venelaste nõudmine saada vastus nende emakeeles (Venemas on ju siin samas kõrval, iga soomlane peaks iseenesest mõistetavalt oskama vene keelt), eestlaste sigadused liiklused ja sotsiaalsüsteemis ning kümnete tuhandete muudest rahvusest inimeste Soome riigi reeglipärane ja massiline ära kasutamine on ka minust teinud rassisti. Iga Somaaliast pärit tegelase nägemine tuletab mulle meelde iga kahe aasta tagant väsimatult uue lapse vorpimist. Kondoomid on ju lollakatele. Iga Lähis-Idale tüüpilise väljanägemisega meesterahvas tuletab mulle meelde ülegeelitud juukseid, fake-aga-bling teksaseid ja heledanahaliste ning ülekaaluliste soomlannade sebimist. Iga hiinlase nägemine jätab mällu templi halastamatust raha teenimisest aga siiski tühja hauda matmisest. Nende meelest saab tööga rikkaks. 50 aastat rügad ja lastelaste jaoks on 20 eurot rohkem taskus. Ma ei ütle, et ei salli neegreid, asiaate või eestlaste puhul valgeid. Olen pigem hakanud äärmiselt vihkama seda, mida need rassid representeerivad. Nii et kui Jeremy ütleb mulle, et ta ei peagi oluliseks Soome normide ja tavade respekteerimist või soome keele ära õppimist ainuüksi põhjusel, et teda ei huvita, siis pole minul ka temast kahju kui ta kord mulle kurtis, kuidas ühes teises tööpaigas köögi toimkond ei kutsunud teda lõuna ajal koos nendega sööma. Et kas sulle vaesekesele peaks nüüd sotsiaalosakonnast tõlgi hankima, maksumaksja kulul loomulikult, et sa saaksid soomlastega koos sööma minna? Vot selline asja pärast pole ma enam nördinud, vaid tõstatab lausa viha. Julgen väita, et minust on tulnud “etniline rassist”. Mitte, et selline termin olemas oleks.
Eestis elades ei teadnud ma nendest asjadest ju mitte midagi. Peamisel piirdus minu kogemus telekas nähtule (neegrid tegid ju paremat nalja), 2 korda aastas ülikoolilinnas neegri nägemisega ja lehest Illukal asüüli taotlejatest lugemisega. Ja neid taotlejaidki oli kunagi aastas mingi 9 tükki. Teadmatus on õnnistus. Soome kolides olin alguses positiivselt uudishimulik, mis omakorda muutus kontakti otsimiseks ja huviga lugude kuulamiseks ja mis omakorda moondus eemale hoidmiseks kuna mitmel korral tuli välja, et inimene on mis iganes põhjusel endast täielikku paska rääkinud. Mõteldud välja elulugusid, perekondi ja põhjuseid Soome kolimiseks. Ja enam ma ei tahagi teada ega huvita.
Päris paljudes nüanssides näen paralleele Soome ja USA ühiskonnas. Rassid ja rassilised erinevused on osa sellest sarnasusest. On põlisrahvas. Valged. Ja siis on kõik muud, kes erinevate lugude ja taustaga on võetud heas usus kaasasukateks ootuses ja lootuses teha nendest samasugused “valged” inimesed. Põhjus, miks see protsess pidevat ebaõnne näeb, on mujalt tulnud rahvuste tugevad ja sajandite taha ulatuvad usk ja tõekspidamised. Mingit sunniviisilist soomestamist kohalikus mõistes ei õnnestu rakendada ennem kui paar-kolm generatsiooni siin ära elanud on. Ning isegi sellised juhul probleemid ning eelarrvamus jätkuvad. Mis te arvate kui edukaks osutub kolmandat generatsiooni Soomes elaval somaallasel osaleda valimiskampaanias vaatamata ideaalsele soome keelele ja soomlannast abikaasale kui järgmine päev 5 nädalat tagasi laevalt maha astunud kaasmaalane söödab narkootikume ja vägistab 13 aastase valge tüdruku. Tõestisündinud lugu muideks. Sõbrakese poliitilised plaanid on koheselt nullitud.
Mina ei ole tegelikult piisavalt intelligentne, et antud teemat põhjalikult ja põhjendatult arutleda aga puhtalt minu arvamust mööda julgen ütelda, et pangu piirid kinni. Ning mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa. Need, kes jõudsid varba ukse vahele sutsata, lasku sisse. Proovigu hakkama saada kasvõi selle mahuga, kes juba on siin. Mitte aga jätkata seda euroopalikku pehmot ja tolereerivat immigratsiooni poliitikat. Igal toleratsioonil on kohalike elanike näol limiit ning Soomes on see limiit täis. Ja nii palju kui Itaaliast tulevaid uudiseid jälgida, siis seal juba lämbutakse immigrantide tulva all. Tean, et see kõlab karmilt ja ülekohtuselt aga isegi eestlaste Soome liikumisele peaks pidurid peale tõmbama. Et protsess aeglustuks ja selgineks. Siiamaani pole ma muud näinud kui eestlaste tekitatud probleemide tõusutrendi. Ja see on otseses seoses liikuvuse kasvuga. Nii et minu poolt ei tule ühtegi piiksu selle üle, et Soomes vaikselt tõstetakse kontrolli populatsiooni üle ja eriti välisriigist tulnutele. Üks tuttav ehitusalal mõned aastad tagasi kukkus sõimama kohalikke võime selle eest, et miks see “kuradi pedekari” peab käima mööda ehitusobjekte tööliste pabereid kontrollimas ja et kas neil midagi muud targmat oma ajaga peale pole hakata. Ei julgenud vastuargumente esitada. Meeter 90 pikk, turske, kiilanev pea, vihane kui herilane ja 6 klassi haridusega. Mis ma siin väike diletant ikka hüppan. Oleksin tahtnud küll sellel suurele härrale õla peale koputada, pai teha ja rahulikult talle kui lapsele kõik üksipulgi lahti seletada. Rootsi hoiatas Soomet kümmekond aastat tagasi, et ärge tehke samas viga, mida nemad oma liberaalse immigratsiooni poliitikaga.
Hetkeline olukord näitab seda, et Rootsi on juba korraliku kaka sees ja Soome on hoolimata sõbralikest hoiatustest liikumas sinnapoole.
Soome tunduvalt vaesemast ja olematu sotsiaalsüsteemiga riigist tulles, peaks minu arvates inimesed möla maha keerama ja kõigepealt näitama, et nendest on ühiskonnale kasu. Ma saan aru, et igaüks mõtleb oma heaolu peala kaasa arvatud mina, kuid peab ka hablama tõsiasja kus elatakse. Ning vastavalt sellele ka norme järgima. Tean, et kõlab kitsarinnaliselt. Aga tuletan meelde, et tegelen hetkel konkreetsel teemal kirjutamisega. Mina pean seda täiesti absurdseks ja mõistetamatuks, miks lastakse Euroopas üldiselt kaugelt tulnud inimestel joosta amokki ja imeda tühjaks sotsiaalsüsteeme, mida on ehitatud aastakümneid. Makstakse rahalisi tugesid mitte kuid, vaid aastaid ilma, et sealt sentigi riigituludesse tagasi tilguks. Ja siis veel kohalikud riigiisad julgevad silmi pööritada kui loevad ametlikust statistikast, kuidas Soome rahvaarva on viimase 10 aasta jooksul kasvanud 250 000 inimese võrra aga töölkäijate arv ainult 100 000 võrra. Loomulikult on suurenedu ka pensionäride hulk, kuid suur osa tõest peitub siiski immigratsiooni poliitikas. Mul ei ole absoluutselt midagi Achifi vastu (kunagi sain tuttavaks), kellel Pakistanis on lubatud mitmenaisepidamine ning aeg ja ruum peatuvad kui tuleb palvuse aeg. Olen aga talle täielikult vastu iga karvaga, kui ta üritab mulle rääkida, kuidas tema ikka oleks tahtnud võtta minu elukaaslast endale teiseks naiseks (true love?!?!) ja et miks mitmes töökohas piiratakse tema õigusi palvetada 5 korda päevas. Kulla mees. Kobi tagasi siis! Paistab, et sa oled väga vales õigusruumis.

Kerge frustratsioon

Kaks asja, mis Soomes elades tihti kopsu üle maksa ajavad, on bürokraatia ja inimeste külaelu mentaliteet. Teise nähtusega pean päeviti kokku puutuma. Sedagi peatükki ärgitas mind kirjutama täna (10.02) postkontoris nähtud stseen, mida tegelikult kohtab igal pool.

Kiirelt bürokraatia teemast läbi liueldes pean tõdema, et juttude järgi Soome ametkonnad ja eelkõige ametnike selline hoolimatu suhtumine inimestesse ei pidavatki siin kõige hullem olevat. Saksamaa, India, Brasiilia – statistika põhjal veel keerulisemad kohad. Samas kui võrrelda Soomet Eestiga, ja mina kui eestlane jätan väljan keele erinevuse aspekti, on siin tohutult raske midagi aja ja energia optimaalse kulu suhtes efektiivselt korda saata. Varsti tekib tunne, et pead matusetalitussegi ennast järjekorda panema juhul, kui tekib enda surema hakkamise kahtlus. Ikka pool aastat ette. Muidu asetatakse sind määramata ajaks kuhugi surnukuuri ńii kauaks, kuni 3 hauakaevajat oma aegasid sobitada viitsivad või et siis neil vähemalt kohvipausid peetud oleksid. Noh, nali. Ei tea, et Soomes veel nii massiliselt inimesi sureks. Aga pöördun selle teema juurde veel tagasi.

Teine, ja peamine, mida silma otsaski ei salli, on see külaelu mentaliteet, mida ma oma kodukoha ümbruses, tööpaigas ja arvatavasti igalpool mujalgi väljaspool Helsingi linna (mitte maakonda) täheldanud olen. Miks väljaspool Helsingi linna? Sellepärast, et esiteks käin seal harva. Ja teiseks, kui ka sinna satud, siis pigem meelelahutust otsima. Mis tähendab palju võõraid inimesi, kes käituvad nagu hundid eri karjadest. Mitte nagu 10 lolli külakoera igavusest ühte oravat taga ajamas.

Ehk siis nüüd see stseen postkontoris. Ootasin lihtsalt oma korda järjekorranumbri alusel kui üks 50ndates eluaastates proua läks leti äärde. Iseenesest mitte midagi erilist. Möödus siis kuskil 15-20 sekundit, kui kuulen sellelt samalt proualt ikka sellist korralikku kõvahäälset seletamist teisel pool letti olevale samaealisele töötajale. Kuigi märkasin, et vist kõikide ootavate inimeste pead pöördusid ühte suunda, ei pööranud erilist tähelepanu sellele kõrgendatud diskussioonile. Kirjeldan olukorda kui juba olnut. Seetõttu mainin kohe ära, et kogu selle mehkeldamine ja miks see niimoodi käis, oli minu jaoks äärmiselt veider.  Eakamast prouast klient tahtis postkontori töötajale selgeks teha, et temal on vaja oma lapselapsele just ühte konreetset kaarti sünnipäevaks. Ja kohe. Ja mis iganes põhjusel oli ta endale missiooniks võtnud teha see selgeks ka kõikidele teistele ootajatele ja veel sellisel bravuursel moel, kus ta lausa keeras külje kliendtiteenindaja poole selleks, et jutt oleks ka teistele arusaadav. Keda huvitab, mõtlen mina. Aga asi läks veelgi kummalisemaks. Klienditeenindaja võttis selle vist sisekõnedeks mõeldud telefoni, helistas kuhugi “sünnipäeva-kaartide-tegemise” osakonda ja veel karjuvama häälega hakkas uurima, et kas neil on küsitut sünnipäevakaarti. Ta lausa lõugas sinna torusse. Seejärel läks ta inimeste vahelt kerge trügimisega läbi kuhugi riiulite juurde, uuris sealt midagi, ja naases leti äärde. Ja loomulikult nad jätkasid seda valjuhäälset arutelu. Meid oli seal umbes 20 ja kõigil olid päris küsivad ilmed, et mis toimub. Ärge saage valesti aru. Mitte midagi sõjakat või agressiivset nende kahe jutuajamises polnud. Sellist veidrust olen ka Eestis näinud, kus otsitakse põhjendamatut võõraste tähelepanu. Aga uskuge mind kui ütlen, et seda on siin iga päev. Ning see oli ainult üks võimalikest käitumismallidest.

Milleks tahetakse sellist taotletut tähelepanu? On see siis igavusest, üksinda olemisest, soovist näidata kõrvalseisjale, et ka mina olen olemas? Äkki on see solidaarsusest, soovist olla nagu teised oletades, et kaasmaalasel on mingis suhtes parem elu? Mina ei oska seda selgitada. Loomulikult on minu probleem see, et olen just vastupidise käitumisega. Vähemalt sellisele ekstreemsusele. Hoian rohkem omaette. Nagu arvatavasti paljud teisedki eestlased. Ehk see on ka üheks põhjuseks, miks ma ei mõista kohalikke veel piisavalt hästi.

Teine hea näide tuleb minu tööpaigast. Umbes pool tundi ennem müümise lõpetamise (valomerkki) tuleb selline kergelt joobes, suhteliselt koleda välimusega 40ndates paarike restorani. Prantsatanud ennast baarileti äärde istuma, tellisid õlut ja jäid seda limpsima. Täiesti tahmatult kuulen pealt nende jutuajamist peale mitut korda mööda kõndimist ja saan aru, et neiu “kuud varjutava istmikuga” on härrale hoopis armukeseks. 10 minuti pärast läheb meesterahvas alla korrusele telefoniga rääkima ja niigi juba päris joogine naisterahvas hakkab äkitselt mulle oma elust pajatama ja kurtma. Ja taas, mind ei huvita. Ta ei hooligi isegi sellest, et ta peab reaalselt mulle karjuma oma kurvast saatusest, sest jõuan minna restorani teise otsa. Mul oli siiki tegemist ja ei saanud ega tahtnud tööd pooleli jätta.   Kurdab, et ikka oma meest ei ole ja et nüüd on sunnitud varu variandiks olema jne. Okei. See võib isegi tõsi olla, et võõrale on puhtsüdamlikud (üles)tunnistused vahest lihtsamad. Selle erinevusega, et kohtan seda pidevalt. Ja see on tõsiselt tüütu. Kahju, et mul ei ole piisavalt julgust arvatavasti kartusest töökohast ilma jääda, teha niimoodi nagu üks minu tuttavast soomlane sarnases olukorras. Tema küsis klienditeenindajana ühelt mehel peale poolt tundi jama kuulamist, et “Hiihtätkö?”. “Kyllä!”. “No mut suksi sit täälta vittuun!” (Suusatad? Jah! Aga suusata siis kuradile siit!). Vahest tahaksin samamoodi vastata.

Ma saan aru, et selline veider teiste inimestega kontakti otsimine on minule sobimatu ja probleemiks minu vaatevinklist. Elades siin, pean sellega lihtsalt harjuma. Soomlased kord juba on sellised. Aga mis mulle tuska valmistab, on just see suletus vs avatus fenomen. Inimesed on siin üsna kinnised ja olen ka eelnevalt sellele tähelepanu pööranud. Samal ajal mulle tundub, et nad on nii üksikud, et nad kasvõi “põrkaksid” kellegagi kokku ainult selleks, et saada seda kontakti teiste inimestega. Topitakse nina võõrastesse asjdesse ja tegemistesse, avaldatakse viimaseid seksi- ja rahamuresid juhuslikule võõrale. Venitatakse kassamüüja-kliendi vahelist jutuajamist tühja-tähjani hoolimata selja taga seisvast 5-10 kannatamatust ostlejast. Minagi olen sunnitud töö juures tingituna viisakast klinediteeninduse põhimõttest kuulama jaburusi ja purjus inimeste möla. Just paar päeva tagasi tekkis mul restoraniülemaga, kes minuga koos a’la carte tegi, printsipiaalne vastuolu. 2 juba kergelt joogist meest tulid baariletilt süüa tellima. Oli aru saada, et nad otsivad meelega teenindusest viga. Minu ülemus suhtles nendega üima semulikkusega. Kuna selleks hetkeks oli meile palju sööjaid tulnud, siis oli ka päris kiire. Pidin korraks baarileti taha minema ja tervitasin kahte burgerisööjat konkreetselt ja viisakalt. Näha oli, et “härrad” oleksid tahtnud vist minuga edasi lobiseda ja ütlesid selle peale, et kas niimoodi räägitakse klientidega. Ma oleksin nad peaaegu kuhugi pimedamasse auku saatnud aga liikusin lihtsalt edasi. Hiljem tuli ülemus mulle ise rääkima, et ebameeldivad tegelased ja ajavad igasugust jama suust välja. Üritasin talle selgitada, et hoolimata meie ametist, ei pea ma kohustuseks iga ebaviisaka tolvaniga lobiseda ja et kui teda ennast see tegelikult häiris, siis miks ta teatud piire ei sea. Selle asemel proovib neid ikka ära kuulata. Mis siis, et teiselt poolt letti ei tule mitte midagi, mis oleks kaudseltki seotud meie tööga või klienditeenindusega. Tema ikka üritas tagasi ajada, et nii see meie professioonis käib ja selline small-talk käib asjaga kaasa. Boonuseks veel mainis, et selle eest me ju palka saamegi! Oleksin omakorda tema peale peaaegu vihastanud ja käratanud, et kuidas sa ometi selline “pussy” saad olla. Kohe kindlasti ei ole meie tööks mingite külajoodikute lobisemishimu rahuldamine. Aga see selleks. Arvamuste erinevus. Muidu on minu otsene boss üks parimad, keda tean.

Teisiti väljendudes ei häiri mind otseselt see, kuidas Pekka tahab Juha kohta teada või et kassa järjekorras on ka minu apsakate pärast pidatud ootama, vaid see, et minu arust puuduvad Soomes inimeste vahel teatud ühiskondlikult kokkulepitud moraalsed piiritletused. Ja sellest ka see lõdva suhtumine. Minu arust pankur on pankur, kassamüüja on kassamüüja ja Pekka on Pekka. Ei väida nagu ma ei tahaks, et kõik omavahel hästi ja viisakalt läbi ei saaks. Aga need inimesed ei ole minu semud. Isegi mitte tuttavad. Ma ei soovi oma isiklikest asjadest võõrastega arutada ja ma ei viitsi ega taha olla psühholoogiks suvalistele kõrtsu klientidele. Selline piiride seadmine on minu jaoks oluline ja eelistan säilitada eriti tööpaigas konkreetsust ja professionaalsust.

Järgmine »