See on ainult töö (nii ma seda endale korrutan)

No ei ole hommiku inimene

Pärast seda, kui eelmine nädal sain ebameeldiva üllatuse töögraafiku näol, pean järgmise 3 nädala jooksul tegema 8 hommiku vahetust. Ja oi kuidas ma vihkan neid pagana hommiku vahetusi. Vahel 6ks, vahel 6.30ks tööle. Ei peatu isegi rohkem ülimalt raskel üles ärkamisel, vaid see esimesed 3 tundi töö juures juba – kõnnin ja tegutsen nagu zombi. Ei taha rääkida ei töökaaslastega ega ammugi mitte klientidega. Eriti “mõnusa” reaktsiooni saavad kohe peale uste avamist sööma tulnud allergikud, kes hakkavad mind pommitama küsimustega nagu et milles on laktoosi või kas munapudrus on gluteeni ja et kas saaks ikka seda special leiba jne jne. Annan neile vastuse teadlikult sellise hääletooniga, et info said kätte aga nüüd parema meelega vut vut kobi oma lauda nosima seda körti. Panin töökaaslaste jaoks seinale pisike “appikarje” ka, et kes tahab minult hommikuid ära vahetada. Loodetavasti saan mõnedest lahti.

Tänagi olin siis 6 kohal. Esimese 10 minutiga teen vajalikud toimingud ära eeldusel, et kokal on toidud väljas. Siis hommikukohvile ja sigaretile. Peale seda lihtsalt vaatan, mida eelmisest õhtust on jäänud tegemata või siis hakkan kõiksugu kraami tagasi omale kohale panema. Õnneks oli hotellis umbes 40 inimest, mida tähendab, et ma ei pea põhimõtteliselt saali poole esimesed 2 tundi kiikamagi v.a. allergikute hädakisa puhul. Kella 7ks tuli töökaaslane, kellest ma väga lugu ei pea aga kes täidab sobivasti teatud töökohustuste täitmisega augud ära. 20 aastane soomlasest noormees – laisk, aeglane ja ebapädev. Mis kõige hullem, ta suudab tegeleda asjadega, mis on otse tema nina all või mille kohta on olemas selge kas suuline või kirjalik käsk. Osaliselt kahju temast, sest kui ta meil umbes poolteist aastat tagasi alustas praktikandina, siis oli ta indu ja õpihimu täis. Nüüdseks on temast selline korralik ajudeta tigu tulnud, kes lihtsalt lohiseb tööpäevadest läbi ja nagu korralikul teol ikka, on ka temal selline limarada järel, mida mina/teised aegajalt koristame. Samas tekitab ta viha olukordades, kus ta näiteks täna hommikulgi pidi üles panema 14 inimese hommikukohvi pausi, mis sisaldab kohvi ja natukene söödavat. Ta oli ära 4 fucking tundi!!! Ma reaalselt vaatasin kella. Ma ei tea kus ta oli või käis aga töö, mille tegemiseks kulub 15 minutit, võttis tema elust ära 4 tundi. Korraks mõtlesin küll sõna otsese mõttes ta peale karjuma minna, et kas sul on ikka peas kõik korras (saan aru, et psühholoogiliselt on ta pädev aga tööalaselt mitte), siis mõne minutiga rahunesin maha ja tegelesin vaikselt oma asjadega edasi. Lihtsalt…..ma ei viitsinud minna ja anda täna endast kübetki energiat tema suunas välja.

Pidasin oma pilku pidevalt saali poolsel seinakellal ja lugesin minuteid. Vahetus kestis 12ni ja peas juba keerutasin mõtted, mida kõike kodus tegema hakkan. No ei ole hommiku inimene. Inimesed ärritavad, töö juures üleüldiselt olemine ärritab ja kui maja töötajatest keegi veel tuleb mulle mingit mõttetut chit chati ajama, siis pean ennast korralikult tagasi hoidma, et mitte käratada ja hoida asjalikku ilmet. Mhm, mhm, hmh. Muud ma ei vasta. Umbes 10 minutit ennem 12 küsis see sama “tigu” minu käest, et kas ma ikka ei võiks jääda natukene pikemaks. Põhjus seisnes selles, et kell 12 pidid tulema need samad 14 koosoleku klienti lõunale ja kuna neid oli nii vähe, siis toidud viiakse ette. Mitte buffeest nagu tavaliselt. Olin juba ammu kõik üles katnud, saal oli puhas, kõik ära koristatud. Ja pean mainima, et oleksime tegelikult seda sama tööd pidanud tegema kahekesi. Ja siis see krõhvits julgeb veel tulla küsima, et kas ma ei võiks kauemaks jääda. 14 inimesele ette tellitud toitude köögist lauale viimine ja pärast kohvi kallamine ei ole tuumafüüsika ja iga natukenegi alal tegutsenud inimene saab sellega hakkama. Ma ei tea, mis tal peast läbi käis aga oleksin peaagu naerma turtsatanud. Kogu see olukord oli lihtsalt nii naeruväärne. Kõige pealt ta sõna otsese mõttes peidab ennast kusagil 4 tundi ja siis peaksin mina veel tema ebakindlust ja ebapädevust korvama hakkama. Vihale ajas küll. Rääkimata kõikidest nendest kordadest kui mina olen temal palunud kauemaks jääma, sest tõesti on palju tööd. Keelduv vastus iga kord. Ehk siis peas saatsin ta otseselt perse, suuliselt edastasin oma “arusaamatust” küsimärgiga, et on jah natukene veider see, et mulle selline tööpäev märgitud on.

Sain kokalt veel korraliku lõuna tellitud ja 12.10 olin sealt uksi mitte paugutades (hoidsin ennast tagasi) kadunud. Selleks ajaks koosoleku kliente veel saabunud polnud.

Nagu ütlesin…. Ma pole hommiku inimene. Kui tegemist oleks olnud täpselt samadel tingimustel õhtuga, siis minu pohhuismi meel seoses inimestega oleks tunduval tugevam olnud ja härra Tigu poleks mind tepski närvi ajanud.

Oh seda restorani elu….

Olen nüüdseks töötanud samas kohas üle kolme aasta ja pean tunnistama, et siiamaani kõikide nende ehk sadakonna erineva koha vahet varasemalt joostes, olen kõige rohkem rahul praegusega. Samas tean, et võrreldes enamus teiste restoranide/baaride/hotellidega olen leidnud siiski päris kerge koha, kus töötada. Jah, on päevi, kui jooksen nagu hamster rattas. Aga need on ainult teatud päevad või isegi kogu nädalavahetus. Ei tea küll näiteks ühtegi kesklinna kohta, kus saan ühendada oma telefoni laadijasse, istuda baaripingil, käsi lösakil lõua alla ja lugeda iBookist raamatuid või kolistada internetis või toksida mingit mängu ja niimoodi mitmeid tunde järjest. Samal ajal tööaeg jookseb. Kuupalga puhul aga vahet pole. Kes see ikka neid tunde loeb.

On päevi, millest tunnen tõeliselt mõnu. Ei pea silmas ainult neid, kus tööd on nii vähe ja kliente hotelliski ainult paarkümmend, vaid ka selliseid, kus jooksvalt saan teha seda, millest suudan veel teatud tööalast naudingut saada. Ala carte teenindus rahvusvahelise klientuuriga. Mnjah, sinna vahele satub ka mõni üksik meeldivam soomlane aga sellel kibedal teemal peatun hiljem. Välisriigist tulnud oskavad hinnata rohkem head ja konkreetset teenindust, asjakohaseid märkusi toidu või söögi valikul ning nendega ei tunne vajadust jääda ajama mingi tühja kräppi eilsest ilmast või tädi Maali autoõnnetusest. Ehk siis vastupidiseks positiivseks kontrastiks kohalikele. Eilegi käis umbes 80-100 inimest söömas, kellest üle pooled olid välisriikidest. Ja hoopis teismoodi mulje ja tunne jäi endalgi hoolimata sellest, et õhtu lõppedeks jalad rakus olid. Pluss mulle meeldib kuulata korralikku inglise keelt, mis on rikas ja meeldiv kõrvadele kui vähegi lasta ajusopil  sobrada korralikumas sõnavaras. Inglise keele ülikooli õpingutele lisaks saan meelde tuletada paremaid palasid ja tugevdada enesekindlust. Selliste ärikliima taustaga inimeste puhul mulle ehk kõige rohkem meeldibki konkreetsus ja viisakus. Pean silmas just sellist viisakust, milles tajud ära siiruse ja asjakohasuse. Mõttetu möla jääb ära. Lauda, menüüd kätte, 5 minuti pärast naasen, mida soovid, kui palju ja mis järjekorras. Aitäh, palun, naeratus ja ongi kõik. Viks ja viisakas nagu öeldakse. Vihkan seda kohalikku harjumust ja vajadust koguda mingeid mõttetuid lisapunkte persepugemise ja tühja blä blä bläga. Midagi sellest paremaks ei muutu, võtab ära ainult minu ja teiste klientide niigi vähest aega ning  resultaat on absoluutselt sama. Kohe on näha ja aru saada, kes on tulnud rohkem lääne poolt ning kes on käinud/näinud rohkem ringi kui Helsingi või Vantaa söömiskohtades.

Eile oli tõesti kiire. Hotell suhteliselt täis, ca 200 inimest, pooled käisid söömas pluss veel üks 8 inimese rühm, kellel toidud ette tellitud. Joogid mitte. Õnneks sain endale väga tubli ja tööka ekstra kohale, kes on varem meil mitmeid kordi olnud. Muidu oleksin totaalses kuses olnud. Tean paljuks ma võimeline olen ja sellise kliendi arvu puhul oleksin üksinda olles neid ukse pealt hakanud tagasi saatma. Olen pigem alguses kohe aus, kui et lasen neil lauas 15 minutit menüüsid ja poolteist tundi toite oodata. Saime kaheksi nibin nabin hakkama. Nagu Soomes öeldakse – just ja just. 23 oleksin pidanud küll töögraafika järgselt majast väljas astuma aga reaalsuses tegin seda südaööl. Olen vist peaagu ainuke, kellele enamus kordadest selle vastu midagi pole, et kauem läheb. “Lugupeetud” kollegidelt tuleb selles suhtes siiski pidevalt ebarahulolu signaale. Mu ülemus teab ka seda juba, et mulle võib neid hilisöiseid vahetusi jätta, kuna ühelt poolt on mul ööde suhtes suurem pingetaluvus ning teisalt lähen pigem 5 hommikul magama kui et ärkan  hommikusöögi vahetuse jaoks üles. Eilne polnud küll sedalaadi ekstreemne näide aga on reede või laupäeva öid, kus pidu lõppeb pool 4, koristused, katmised, pesemised ning alles 5ks saan koduukse seestpoolt kinni tõmmatud.