Kerge frustratsioon

Kaks asja, mis Soomes elades tihti kopsu üle maksa ajavad, on bürokraatia ja inimeste külaelu mentaliteet. Teise nähtusega pean päeviti kokku puutuma. Sedagi peatükki ärgitas mind kirjutama täna (10.02) postkontoris nähtud stseen, mida tegelikult kohtab igal pool.

Kiirelt bürokraatia teemast läbi liueldes pean tõdema, et juttude järgi Soome ametkonnad ja eelkõige ametnike selline hoolimatu suhtumine inimestesse ei pidavatki siin kõige hullem olevat. Saksamaa, India, Brasiilia – statistika põhjal veel keerulisemad kohad. Samas kui võrrelda Soomet Eestiga, ja mina kui eestlane jätan väljan keele erinevuse aspekti, on siin tohutult raske midagi aja ja energia optimaalse kulu suhtes efektiivselt korda saata. Varsti tekib tunne, et pead matusetalitussegi ennast järjekorda panema juhul, kui tekib enda surema hakkamise kahtlus. Ikka pool aastat ette. Muidu asetatakse sind määramata ajaks kuhugi surnukuuri ńii kauaks, kuni 3 hauakaevajat oma aegasid sobitada viitsivad või et siis neil vähemalt kohvipausid peetud oleksid. Noh, nali. Ei tea, et Soomes veel nii massiliselt inimesi sureks. Aga pöördun selle teema juurde veel tagasi.

Teine, ja peamine, mida silma otsaski ei salli, on see külaelu mentaliteet, mida ma oma kodukoha ümbruses, tööpaigas ja arvatavasti igalpool mujalgi väljaspool Helsingi linna (mitte maakonda) täheldanud olen. Miks väljaspool Helsingi linna? Sellepärast, et esiteks käin seal harva. Ja teiseks, kui ka sinna satud, siis pigem meelelahutust otsima. Mis tähendab palju võõraid inimesi, kes käituvad nagu hundid eri karjadest. Mitte nagu 10 lolli külakoera igavusest ühte oravat taga ajamas.

Ehk siis nüüd see stseen postkontoris. Ootasin lihtsalt oma korda järjekorranumbri alusel kui üks 50ndates eluaastates proua läks leti äärde. Iseenesest mitte midagi erilist. Möödus siis kuskil 15-20 sekundit, kui kuulen sellelt samalt proualt ikka sellist korralikku kõvahäälset seletamist teisel pool letti olevale samaealisele töötajale. Kuigi märkasin, et vist kõikide ootavate inimeste pead pöördusid ühte suunda, ei pööranud erilist tähelepanu sellele kõrgendatud diskussioonile. Kirjeldan olukorda kui juba olnut. Seetõttu mainin kohe ära, et kogu selle mehkeldamine ja miks see niimoodi käis, oli minu jaoks äärmiselt veider.  Eakamast prouast klient tahtis postkontori töötajale selgeks teha, et temal on vaja oma lapselapsele just ühte konreetset kaarti sünnipäevaks. Ja kohe. Ja mis iganes põhjusel oli ta endale missiooniks võtnud teha see selgeks ka kõikidele teistele ootajatele ja veel sellisel bravuursel moel, kus ta lausa keeras külje kliendtiteenindaja poole selleks, et jutt oleks ka teistele arusaadav. Keda huvitab, mõtlen mina. Aga asi läks veelgi kummalisemaks. Klienditeenindaja võttis selle vist sisekõnedeks mõeldud telefoni, helistas kuhugi “sünnipäeva-kaartide-tegemise” osakonda ja veel karjuvama häälega hakkas uurima, et kas neil on küsitut sünnipäevakaarti. Ta lausa lõugas sinna torusse. Seejärel läks ta inimeste vahelt kerge trügimisega läbi kuhugi riiulite juurde, uuris sealt midagi, ja naases leti äärde. Ja loomulikult nad jätkasid seda valjuhäälset arutelu. Meid oli seal umbes 20 ja kõigil olid päris küsivad ilmed, et mis toimub. Ärge saage valesti aru. Mitte midagi sõjakat või agressiivset nende kahe jutuajamises polnud. Sellist veidrust olen ka Eestis näinud, kus otsitakse põhjendamatut võõraste tähelepanu. Aga uskuge mind kui ütlen, et seda on siin iga päev. Ning see oli ainult üks võimalikest käitumismallidest.

Milleks tahetakse sellist taotletut tähelepanu? On see siis igavusest, üksinda olemisest, soovist näidata kõrvalseisjale, et ka mina olen olemas? Äkki on see solidaarsusest, soovist olla nagu teised oletades, et kaasmaalasel on mingis suhtes parem elu? Mina ei oska seda selgitada. Loomulikult on minu probleem see, et olen just vastupidise käitumisega. Vähemalt sellisele ekstreemsusele. Hoian rohkem omaette. Nagu arvatavasti paljud teisedki eestlased. Ehk see on ka üheks põhjuseks, miks ma ei mõista kohalikke veel piisavalt hästi.

Teine hea näide tuleb minu tööpaigast. Umbes pool tundi ennem müümise lõpetamise (valomerkki) tuleb selline kergelt joobes, suhteliselt koleda välimusega 40ndates paarike restorani. Prantsatanud ennast baarileti äärde istuma, tellisid õlut ja jäid seda limpsima. Täiesti tahmatult kuulen pealt nende jutuajamist peale mitut korda mööda kõndimist ja saan aru, et neiu “kuud varjutava istmikuga” on härrale hoopis armukeseks. 10 minuti pärast läheb meesterahvas alla korrusele telefoniga rääkima ja niigi juba päris joogine naisterahvas hakkab äkitselt mulle oma elust pajatama ja kurtma. Ja taas, mind ei huvita. Ta ei hooligi isegi sellest, et ta peab reaalselt mulle karjuma oma kurvast saatusest, sest jõuan minna restorani teise otsa. Mul oli siiki tegemist ja ei saanud ega tahtnud tööd pooleli jätta.   Kurdab, et ikka oma meest ei ole ja et nüüd on sunnitud varu variandiks olema jne. Okei. See võib isegi tõsi olla, et võõrale on puhtsüdamlikud (üles)tunnistused vahest lihtsamad. Selle erinevusega, et kohtan seda pidevalt. Ja see on tõsiselt tüütu. Kahju, et mul ei ole piisavalt julgust arvatavasti kartusest töökohast ilma jääda, teha niimoodi nagu üks minu tuttavast soomlane sarnases olukorras. Tema küsis klienditeenindajana ühelt mehel peale poolt tundi jama kuulamist, et “Hiihtätkö?”. “Kyllä!”. “No mut suksi sit täälta vittuun!” (Suusatad? Jah! Aga suusata siis kuradile siit!). Vahest tahaksin samamoodi vastata.

Ma saan aru, et selline veider teiste inimestega kontakti otsimine on minule sobimatu ja probleemiks minu vaatevinklist. Elades siin, pean sellega lihtsalt harjuma. Soomlased kord juba on sellised. Aga mis mulle tuska valmistab, on just see suletus vs avatus fenomen. Inimesed on siin üsna kinnised ja olen ka eelnevalt sellele tähelepanu pööranud. Samal ajal mulle tundub, et nad on nii üksikud, et nad kasvõi “põrkaksid” kellegagi kokku ainult selleks, et saada seda kontakti teiste inimestega. Topitakse nina võõrastesse asjdesse ja tegemistesse, avaldatakse viimaseid seksi- ja rahamuresid juhuslikule võõrale. Venitatakse kassamüüja-kliendi vahelist jutuajamist tühja-tähjani hoolimata selja taga seisvast 5-10 kannatamatust ostlejast. Minagi olen sunnitud töö juures tingituna viisakast klinediteeninduse põhimõttest kuulama jaburusi ja purjus inimeste möla. Just paar päeva tagasi tekkis mul restoraniülemaga, kes minuga koos a’la carte tegi, printsipiaalne vastuolu. 2 juba kergelt joogist meest tulid baariletilt süüa tellima. Oli aru saada, et nad otsivad meelega teenindusest viga. Minu ülemus suhtles nendega üima semulikkusega. Kuna selleks hetkeks oli meile palju sööjaid tulnud, siis oli ka päris kiire. Pidin korraks baarileti taha minema ja tervitasin kahte burgerisööjat konkreetselt ja viisakalt. Näha oli, et “härrad” oleksid tahtnud vist minuga edasi lobiseda ja ütlesid selle peale, et kas niimoodi räägitakse klientidega. Ma oleksin nad peaaegu kuhugi pimedamasse auku saatnud aga liikusin lihtsalt edasi. Hiljem tuli ülemus mulle ise rääkima, et ebameeldivad tegelased ja ajavad igasugust jama suust välja. Üritasin talle selgitada, et hoolimata meie ametist, ei pea ma kohustuseks iga ebaviisaka tolvaniga lobiseda ja et kui teda ennast see tegelikult häiris, siis miks ta teatud piire ei sea. Selle asemel proovib neid ikka ära kuulata. Mis siis, et teiselt poolt letti ei tule mitte midagi, mis oleks kaudseltki seotud meie tööga või klienditeenindusega. Tema ikka üritas tagasi ajada, et nii see meie professioonis käib ja selline small-talk käib asjaga kaasa. Boonuseks veel mainis, et selle eest me ju palka saamegi! Oleksin omakorda tema peale peaaegu vihastanud ja käratanud, et kuidas sa ometi selline “pussy” saad olla. Kohe kindlasti ei ole meie tööks mingite külajoodikute lobisemishimu rahuldamine. Aga see selleks. Arvamuste erinevus. Muidu on minu otsene boss üks parimad, keda tean.

Teisiti väljendudes ei häiri mind otseselt see, kuidas Pekka tahab Juha kohta teada või et kassa järjekorras on ka minu apsakate pärast pidatud ootama, vaid see, et minu arust puuduvad Soomes inimeste vahel teatud ühiskondlikult kokkulepitud moraalsed piiritletused. Ja sellest ka see lõdva suhtumine. Minu arust pankur on pankur, kassamüüja on kassamüüja ja Pekka on Pekka. Ei väida nagu ma ei tahaks, et kõik omavahel hästi ja viisakalt läbi ei saaks. Aga need inimesed ei ole minu semud. Isegi mitte tuttavad. Ma ei soovi oma isiklikest asjadest võõrastega arutada ja ma ei viitsi ega taha olla psühholoogiks suvalistele kõrtsu klientidele. Selline piiride seadmine on minu jaoks oluline ja eelistan säilitada eriti tööpaigas konkreetsust ja professionaalsust.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar