Kui tahadki Soome kolida….

Kui tahadki Soome kolida, tulla siia elama, töötama ja ehk ka õppima, soovitan unustada need ametlikud infokanalid. Just kõik need samad veebisaidid, millel esilehel toretseb suurelt tekst, et kuidas Soome riik ikka suurima tänulikkusega võtab vastu uusi elanikke ja eelkõige töövõimelisi inimesi. Võtab vastu avasüli ja sinult ei nõuta midagi muud kui natukene paberitööd ja oledki supsti teretulnud ühiskonda. Iga endast lugupidav ja vähegi mõtlev inimene saab aru, et see ei toimu kuskil niimoodi ja Soome pole mingiks erandiks. Pean rõhutama, et selle 5 Soomes viibitud aasta  jooksul olen aru saanud, et kohalike viha ja meeleheide võõrrahvaste suhtes on kasvutrendis ning 13-aastast uimastanud ja vägistanud somaallane ega 2,5 promillise joobega teisi autosid ramminud eestlane ei muuda seda olukorda paremaks. Perussuomalaiste partei(EU skeptikud, karmid välismaalaste Soome tulemise vastased) on muutumas järjest populaarsemaks ning nende partei poliitika on konkreetsem ja julgema väljaütlemisega kui teised rohkem pehmemat poliitikat ajavad parteid. Kui neil 2007 oli parlamendis 5 paikka, siis 2011 juba 39. Vot seda nimetaksin tulemuseks.

Miks peaks siis need ametlikud infoallikad ja sealsed muinasjutud unustama kui tulla Soome? Kahel põhjusel. Esiteks juba eelmainitud vastumeelsus kohalike hulgas võtta vastu juurde välisriigist tulijaid. Ja teiseks ei ole Soome bürookraatia ja asjaajamine üldsegi kerged. Teatud hetkedel on see isegi vasturääkivusi loov ja segadust tekitav. Umbes nagu olukorras, kus üks ametkond nõuab teise ametkonna paberit ja teine omakorda esimese. Loomulikult on see vastumeelsus välismaalaste suhtes levinud lisaks ka juba just nendesse bürokraatlikesse ringkondadesse. Mis omakorda põhjustab über aeglast paberite kättesaamist ning suurendab juba olemas olevaid eelarvamusi.

Ma ei tea, kuidas keegi on Soome tulnud. Facebooki eestlased Soomes kommuunist loen vahel päris karme lugusid ametnike hoolimatusest, asjaajamise keerulisusest ja ka inimeste enda lollusest. No kui keegi ikka läheb Maistraatist taotlema juhilube, siis järelikult on sellel nüridal pliiatsil eeltöö tegemata. Igal ühel on oma lugu ja nii ka minul. Oleks mul ainult olnud neid eelteadmisi siinsest asjaajamisest või oleks olnud kedagi, kellelt küsida. Usun, et 5 aastast sai poolteist raisatud puhtalt rumalast ringi jooksutamisest ja peedistamisest. Ja mis küsimisse puutub, oleksin ka ettevaatlik. Kohutavat jama liigub netis. Selliseid “teadjamehi”, kellel info tootjaks on sülg, mis kõike suhu toob, leidub palju. Olen isegi loobunud nõu küsimast, vaid pigem hoian kõrvan lahti, loen, kuulan nii palju kui võimalik maad ning lisaks teen ka ametlike kanalite kaudu uurimistööd.

Alguses oli see Soome elu minu jaoks kui bürokraatlik seiklus. Keelt ei mõistnud, süsteemi ei tundnud, soomlastega kokkupuuteid varasemast ajast polnud. Mul oleks arvatvasti veel kauem läinud selle paberimajanduse korda ajamisega kui juhuse tahtel poleks ma hakanud ühe teise inimese tööd tegema. Lihtsalt tegema. Ilma lepinguta. Selle imepisikese palga sain küll mina aga muid ametlikke märke minu eksisteerimisest polnud. Peale 3 kuud, pöördusime tööandja poole faktiga, et mina olen tegelikult seda tööd teinud ja et mulle peab lepingu tegema. Sai isegi natukene legaalset jamagi suust välja aetud ilma, et tegelikult teadnuks, millised õigused mul on ja millised ei. Ja sealt sai kõik alguse. Töölepingust.

Selle järel tuli mul õigus taotleda elamisluba, sissekirjutust, haigekassa kaarti ja kõike muud pahna, k.a. igasugused kliendikaardid, sooduskupongid, ühistranspordikaart. Nüüdseks on seda jama mu rahakott, nagu ühel õigel ühiskonna liikmel ikka, pilgeni täis ja neid pagana pakkumisi tuleb uksest ja aknast. Kallid kaasmaalased. Teil pole halli aimugi, mida reklaampost, selle mahukus ja tihedus tähendab. Kui mul kodus poleks topeltuksi, kuhu postiluugi kaudu saab kogu seda raisatud metsa potsatada, peaks mul olema 24/7 töötav ahi, kus ma pidevalt talvel soojust saaksin toota.

Ega ma ausalt öeldes ei mäletagi täpselt, mis järjekorras kuskil ametiasutuses käisin. Fakt on see, et peale kilomeetreid kulutatuid koridore, sadu avatuid uksi ja kümneid ja kümneid ametnikke, sain oma paberid korda ja praeguseks hetkeks võin pidada ennast täie õiguslikuks Soome residendiks. Kuu aja pärast tuleb küll mul ka õigus taotleda kodakondsust aga selle jaoks armastan Eestit liiga palju. Ja tunnen, et tahan olla siiski Eesti kodanik lootuses kodumaale ka kunagi naasta.

Kui keegi ka isegi satub seda lugema lootuses saada mingitki kasulikku infot selle elanikuks saamise protsessi kohta, siis neile võin ainult ühe soovituse anda. Loodan, et see soovitus ei valmista pettumust. HANGI TÖÖLEPING. Kõige olulisem element selles protsessis on saada Soomes registreeritud ettevõttelt tööleping. Näeb see siis välja nagu see oleks koostatud 16 aastase poolt või on sulle sinna märgitud, et saad 2.50 eurot tunnis, hangi tööleping. See võib kasvõi olla fiktiivne. Vahet pole. Sealt see Soome sissesõitmise rull lahti koorub. Proovin ka põhjendada, miks peaks just töölepingust alustama. Peamine ideoloogiline põhjus seisneb selles, et Soome riik ja selle institutsioonid peavad sind aktsepteerima kui sa oled maksumaksja. Kõige olulisem punkt!!! Kui nähakse, et sinust on tulnud maksukohuslane ilma veel isegi reaalselt makse maksmata, avatakse sulle ka politsei, maistraati ja kela uksed. Peale töölepingu saamist jookse padavai panka, et saada konto number. Kuhugi su rahad peavad ju laekuma. Nüüdseks on muidugi juba panku, kes teevad EU kodanikule ka ilma tugeva põhjuseta pangakonto valmis. Olen kuulnud, et kui ilusti näiteks Danske pangast küsida, saad ka sealt allkirjad ja plastikkaardid. Aga ei saa seda kinnitada kui fakti. Teiseks oluliseks paberiks on hankida endale maksuprotsent – vero prosentti. Minu kui lihttöölise jaoks ei ole maksuamet saatanast. Ei käi mööda tuttavaid kirumas neid kuradi kaane ja ei ürita neile igapäevaselt “pommi alla panna”. Olen väga rahul sellega, kuidas mul siiamaani asjad nende kaudu aetud on ja jätkan stoiliselt seda sama süsteemi. Need kaks asja käes, pangakonto number ja vero protsent, jookse tagasi tööandja juurde. Nüüdseks hetkeks oled sa ametlikult tööl, koos võimalusega saada ka üks päev palka ja makstes Soome riigile selle eest makse. Ja pisike informatsioonikild, mis on ka päris oluline. Alates 1. märtsist 2013 väljastab ka maksuamet Soome nn. isikukoode. Varasemalt väljastas selle numbri ainuüksi Maistraat, kuid ka Soome peab natukene paindlikust välja näitama. Kujuta ise ette olukorda, kuidas maksuameti ootesaalis ootavad sul 20 värskelt Tallinki laeva pealt tulnud ja esimese tööpäeva sooritanud lubjaste pükstega Kalevipoega, vaadates pikisilmi tabloo poole et siis õige numbri ilmudes järjekordne Andres või Peeter püsti saaks hüpata ning hakata ametnikule täpselt seda sama stoorit rääkima. Kahju hakkab ju. Kindlasti maksuametnikud  kiruvad sellise võimaluse loomist siiamaani aga professionaalsest viisakusest ametivendade suhtes Maistraatis, tehakse töö nohisedes ära ja vajutatakse nuppu “seuraava”.

Edasine läheb ka minu jaoks natukene häguseks. Kolm instantsi, mille peaksid läbima – Maistraat sissekirjutuse jaoks, politsei elamisloa jaoks ja siis see emalaev, Kela (haigekassa). Kui viimase pihuks ja põrmuks oled väidelnud, saad sa selle kauaoodatud haigekassa kaardi kätte. Põhjus, miks seda on raske saada, seisneb täiesti loogilises asjaolus. Peale haigekassa saamist tekib sul automaatselt õigus taotleda igasuguseid ja minulegi tundmatuid rahalisi tugesid. Ja ka mitte rahalisi. Netist, eelkõige eestlaste kommuunist Facebookis, loen laus haledaid postitusi, kus kirjeldatud olukorra järel tuleb ilmsiks, kuidas inimene lihtsalt küsib nõu Soome riigi petmise kohta. A’la et olen küll Soomes tööl ja naine on Eestis tööl aga lapsed on ju “nii näljas” ja vaja kuidagi Soomelt lisa pappi välja pigistada. Et kuidas selle, tolle ja veel mingi kolmanda toetuse jaoks kirjutada oleks vaja ning mis kogemusi kellegil olnud on.

Minu soovitus oleks minna politseisse ennem kui Maistraatti. Sellel põhjusel, et kuna sul juba on tööleping, maksukaart ja pangakonto number, on inimene tegelikult kohustatud ennast registreerima Soome politseisse juhul kui ta plaanib jääda Soome kauemaks kui 3 kuuks. Ja et politseist saaksid selle olulise paberi, on nende koduleheküljel juba märgitud, et üks elamisloa saamise tingimusi on nõue tõestada rahaliste võimaluste olemasolu enda elatamiseks. Ehk siis tööleping. Voila.

Järgmine koobas, kuhu sisse astuda, oleks Maistraat lootuses naasta sealt karu poolt mitte vägistatuna (nagu anektoodis). Maistraati ametnikud võivad olla väga väga kurjad, lausa õelad, anda sulle tahtlikult või tahtmatult valeinformatsiooni, mille tõttu oled sunnitud täiesti tühjalt jooksma kuhugi kolmandasse asutusse, ja isikliku kogemuse põhjal olen alati teinud endale kristall selgeks, mida ma sealt taotlen ja millised on minu õigused saa asi sealt saada. Eelnevalt mainisin, et varasematel aegadel pidi Maistraatis taotlema lisaks enda aadressi registreerimist ka isikukoodi. Kui sul maksuametis käidud, peaks Maistraat nüüdeks olema see eelviimane samm, kust saad paberi selle kohta, mis on sinu elupaigaks. Mis on sinu aadress ja kuhu on märgitud sinu “kotikunta”. Soomes on suur erinevus, kas oled registreeritud Helsingisse, Vantaalle, Espoosse või üldsegi kuhugi mujale, sest siin maksad sa lisaks riigi kukrusse makse ka väiksema venna pauna – vallale. Ja selle maksu suurus erineb kohati. Vahel ma huumoriga pooleks olen jälginud, kuidas Soomes erinevad vallad lausa vaidlevad ja võistlevad mingite jaburuste üle. Kes on ikka rohkem industrialiseeritud, kellel korraldatakse rohkem jooksuvõistlusi, kes lükkas viimane talv rohkem lund ja loomulikult kellel on kõige rohkem raha kulutada per moll. Nagu Ameerika osariigid :) Igatahes peaks kõigi eelduste kohaselt saama Maistraatist konkreetse paberi selle kohta, mis on sinu kodu aadress. Ja just lugesin nende kodulehelt, et paberi saamise eelduseks on juba tehtud käik politseisse, millega tõendad, et võid Soomes elada. Kas siis ajutiselt või jäädavalt.

Ja viimaseks peatükiks sinu muinasjutus nautida kohalikke pudrumägesid ja piimajõgesid, on Kela – haigekassa. See rahaliste vahendite Püha Graal. Soome haigekassa vaatab peamiselt seda, kui kaua sa oled tööl olnud ja millist palka oled saanud. Ei ole päris niimoodi, et teed 3 kuud tuhande euro eest tööd, ja supsti, see kaua oodatud platikkaart libiseb sulle kätte. Nad koinivad sind, ja koinivad korralikult. Kirjutan nendest kindlasti kuskil siin blogis veel aga võin hetkel tuua näiteks enda juhtumi. Mul on kodus siiamaani alles terve kaustikutäis keelduvaid või lisapabereid nõudvaid Kela ümbrikuid. Mul läks 16 kuud aega, et saada endale haigekassa. Tuletan meelde, et Eesti haigekassa kadus sama hetkel kui registreerisin ennast permanentseks elanikuks Soome. Ja tänan õnne, et minuga midagi ei juhtunud või et ma tõsisemalt ei haigestunud.  Ja see esimenegi haigekassakaart oli aastaks. Igaks juhuks :) Teine kaart tuli siis kiiremini ja see on siis ilma kehtivust kaotamise kuupäevata. Ehk siis kuni minu surmani.

Nii et lühidalt. Hangi tööleping. Legaalse Soomes registreeritud tööandjaga. Sebi maksuametist endale maksukaart ja nüüdseks on võimalus sealt saada kohe ka isikukood. Kiirema sörgiga panka konto numbri saamiseks. Naerata teiselpool lauda istuvale neitsikule…..või siis noormehele. Väike flirt oletatatava gay’ga ei tee kunagi paha kui sul midagi vaja on. Siis juba sprindiga tagasi tööandja juurde. Politseist elamisluba kas siis aastaks või jäädav, Maistraatist elaniku registreerimise tõend ja lõpuks Kelalt haigekassakaart. Kolme viimasesse asutusse sisenemisel tuletan meelde, et ära mine nõudma õigusi. Mine kurtma muret. Kerge kutsika pilk ja tilgake südameverd ainult lihtsustavad kogu seda protsessi. Ma kujutan ette, et sellise samat tüüpi loo räägib ka mingi Somaaliast pärit tegelane pärast Soomes sisseelamist oma 27-le perekonnaliikmele. Et kuidas oleks kergem siia pääseda ja millise suhtumise ja näoga peaks nende luukide ees olema.

 

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar