No ei ole hommiku inimene

Pärast seda, kui eelmine nädal sain ebameeldiva üllatuse töögraafiku näol, pean järgmise 3 nädala jooksul tegema 8 hommiku vahetust. Ja oi kuidas ma vihkan neid pagana hommiku vahetusi. Vahel 6ks, vahel 6.30ks tööle. Ei peatu isegi rohkem ülimalt raskel üles ärkamisel, vaid see esimesed 3 tundi töö juures juba – kõnnin ja tegutsen nagu zombi. Ei taha rääkida ei töökaaslastega ega ammugi mitte klientidega. Eriti “mõnusa” reaktsiooni saavad kohe peale uste avamist sööma tulnud allergikud, kes hakkavad mind pommitama küsimustega nagu et milles on laktoosi või kas munapudrus on gluteeni ja et kas saaks ikka seda special leiba jne jne. Annan neile vastuse teadlikult sellise hääletooniga, et info said kätte aga nüüd parema meelega vut vut kobi oma lauda nosima seda körti. Panin töökaaslaste jaoks seinale pisike “appikarje” ka, et kes tahab minult hommikuid ära vahetada. Loodetavasti saan mõnedest lahti.

Tänagi olin siis 6 kohal. Esimese 10 minutiga teen vajalikud toimingud ära eeldusel, et kokal on toidud väljas. Siis hommikukohvile ja sigaretile. Peale seda lihtsalt vaatan, mida eelmisest õhtust on jäänud tegemata või siis hakkan kõiksugu kraami tagasi omale kohale panema. Õnneks oli hotellis umbes 40 inimest, mida tähendab, et ma ei pea põhimõtteliselt saali poole esimesed 2 tundi kiikamagi v.a. allergikute hädakisa puhul. Kella 7ks tuli töökaaslane, kellest ma väga lugu ei pea aga kes täidab sobivasti teatud töökohustuste täitmisega augud ära. 20 aastane soomlasest noormees – laisk, aeglane ja ebapädev. Mis kõige hullem, ta suudab tegeleda asjadega, mis on otse tema nina all või mille kohta on olemas selge kas suuline või kirjalik käsk. Osaliselt kahju temast, sest kui ta meil umbes poolteist aastat tagasi alustas praktikandina, siis oli ta indu ja õpihimu täis. Nüüdseks on temast selline korralik ajudeta tigu tulnud, kes lihtsalt lohiseb tööpäevadest läbi ja nagu korralikul teol ikka, on ka temal selline limarada järel, mida mina/teised aegajalt koristame. Samas tekitab ta viha olukordades, kus ta näiteks täna hommikulgi pidi üles panema 14 inimese hommikukohvi pausi, mis sisaldab kohvi ja natukene söödavat. Ta oli ära 4 fucking tundi!!! Ma reaalselt vaatasin kella. Ma ei tea kus ta oli või käis aga töö, mille tegemiseks kulub 15 minutit, võttis tema elust ära 4 tundi. Korraks mõtlesin küll sõna otsese mõttes ta peale karjuma minna, et kas sul on ikka peas kõik korras (saan aru, et psühholoogiliselt on ta pädev aga tööalaselt mitte), siis mõne minutiga rahunesin maha ja tegelesin vaikselt oma asjadega edasi. Lihtsalt…..ma ei viitsinud minna ja anda täna endast kübetki energiat tema suunas välja.

Pidasin oma pilku pidevalt saali poolsel seinakellal ja lugesin minuteid. Vahetus kestis 12ni ja peas juba keerutasin mõtted, mida kõike kodus tegema hakkan. No ei ole hommiku inimene. Inimesed ärritavad, töö juures üleüldiselt olemine ärritab ja kui maja töötajatest keegi veel tuleb mulle mingit mõttetut chit chati ajama, siis pean ennast korralikult tagasi hoidma, et mitte käratada ja hoida asjalikku ilmet. Mhm, mhm, hmh. Muud ma ei vasta. Umbes 10 minutit ennem 12 küsis see sama “tigu” minu käest, et kas ma ikka ei võiks jääda natukene pikemaks. Põhjus seisnes selles, et kell 12 pidid tulema need samad 14 koosoleku klienti lõunale ja kuna neid oli nii vähe, siis toidud viiakse ette. Mitte buffeest nagu tavaliselt. Olin juba ammu kõik üles katnud, saal oli puhas, kõik ära koristatud. Ja pean mainima, et oleksime tegelikult seda sama tööd pidanud tegema kahekesi. Ja siis see krõhvits julgeb veel tulla küsima, et kas ma ei võiks kauemaks jääda. 14 inimesele ette tellitud toitude köögist lauale viimine ja pärast kohvi kallamine ei ole tuumafüüsika ja iga natukenegi alal tegutsenud inimene saab sellega hakkama. Ma ei tea, mis tal peast läbi käis aga oleksin peaagu naerma turtsatanud. Kogu see olukord oli lihtsalt nii naeruväärne. Kõige pealt ta sõna otsese mõttes peidab ennast kusagil 4 tundi ja siis peaksin mina veel tema ebakindlust ja ebapädevust korvama hakkama. Vihale ajas küll. Rääkimata kõikidest nendest kordadest kui mina olen temal palunud kauemaks jääma, sest tõesti on palju tööd. Keelduv vastus iga kord. Ehk siis peas saatsin ta otseselt perse, suuliselt edastasin oma “arusaamatust” küsimärgiga, et on jah natukene veider see, et mulle selline tööpäev märgitud on.

Sain kokalt veel korraliku lõuna tellitud ja 12.10 olin sealt uksi mitte paugutades (hoidsin ennast tagasi) kadunud. Selleks ajaks koosoleku kliente veel saabunud polnud.

Nagu ütlesin…. Ma pole hommiku inimene. Kui tegemist oleks olnud täpselt samadel tingimustel õhtuga, siis minu pohhuismi meel seoses inimestega oleks tunduval tugevam olnud ja härra Tigu poleks mind tepski närvi ajanud.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar