Oh seda restorani elu….

Olen nüüdseks töötanud samas kohas üle kolme aasta ja pean tunnistama, et siiamaani kõikide nende ehk sadakonna erineva koha vahet varasemalt joostes, olen kõige rohkem rahul praegusega. Samas tean, et võrreldes enamus teiste restoranide/baaride/hotellidega olen leidnud siiski päris kerge koha, kus töötada. Jah, on päevi, kui jooksen nagu hamster rattas. Aga need on ainult teatud päevad või isegi kogu nädalavahetus. Ei tea küll näiteks ühtegi kesklinna kohta, kus saan ühendada oma telefoni laadijasse, istuda baaripingil, käsi lösakil lõua alla ja lugeda iBookist raamatuid või kolistada internetis või toksida mingit mängu ja niimoodi mitmeid tunde järjest. Samal ajal tööaeg jookseb. Kuupalga puhul aga vahet pole. Kes see ikka neid tunde loeb.

On päevi, millest tunnen tõeliselt mõnu. Ei pea silmas ainult neid, kus tööd on nii vähe ja kliente hotelliski ainult paarkümmend, vaid ka selliseid, kus jooksvalt saan teha seda, millest suudan veel teatud tööalast naudingut saada. Ala carte teenindus rahvusvahelise klientuuriga. Mnjah, sinna vahele satub ka mõni üksik meeldivam soomlane aga sellel kibedal teemal peatun hiljem. Välisriigist tulnud oskavad hinnata rohkem head ja konkreetset teenindust, asjakohaseid märkusi toidu või söögi valikul ning nendega ei tunne vajadust jääda ajama mingi tühja kräppi eilsest ilmast või tädi Maali autoõnnetusest. Ehk siis vastupidiseks positiivseks kontrastiks kohalikele. Eilegi käis umbes 80-100 inimest söömas, kellest üle pooled olid välisriikidest. Ja hoopis teismoodi mulje ja tunne jäi endalgi hoolimata sellest, et õhtu lõppedeks jalad rakus olid. Pluss mulle meeldib kuulata korralikku inglise keelt, mis on rikas ja meeldiv kõrvadele kui vähegi lasta ajusopil  sobrada korralikumas sõnavaras. Inglise keele ülikooli õpingutele lisaks saan meelde tuletada paremaid palasid ja tugevdada enesekindlust. Selliste ärikliima taustaga inimeste puhul mulle ehk kõige rohkem meeldibki konkreetsus ja viisakus. Pean silmas just sellist viisakust, milles tajud ära siiruse ja asjakohasuse. Mõttetu möla jääb ära. Lauda, menüüd kätte, 5 minuti pärast naasen, mida soovid, kui palju ja mis järjekorras. Aitäh, palun, naeratus ja ongi kõik. Viks ja viisakas nagu öeldakse. Vihkan seda kohalikku harjumust ja vajadust koguda mingeid mõttetuid lisapunkte persepugemise ja tühja blä blä bläga. Midagi sellest paremaks ei muutu, võtab ära ainult minu ja teiste klientide niigi vähest aega ning  resultaat on absoluutselt sama. Kohe on näha ja aru saada, kes on tulnud rohkem lääne poolt ning kes on käinud/näinud rohkem ringi kui Helsingi või Vantaa söömiskohtades.

Eile oli tõesti kiire. Hotell suhteliselt täis, ca 200 inimest, pooled käisid söömas pluss veel üks 8 inimese rühm, kellel toidud ette tellitud. Joogid mitte. Õnneks sain endale väga tubli ja tööka ekstra kohale, kes on varem meil mitmeid kordi olnud. Muidu oleksin totaalses kuses olnud. Tean paljuks ma võimeline olen ja sellise kliendi arvu puhul oleksin üksinda olles neid ukse pealt hakanud tagasi saatma. Olen pigem alguses kohe aus, kui et lasen neil lauas 15 minutit menüüsid ja poolteist tundi toite oodata. Saime kaheksi nibin nabin hakkama. Nagu Soomes öeldakse – just ja just. 23 oleksin pidanud küll töögraafika järgselt majast väljas astuma aga reaalsuses tegin seda südaööl. Olen vist peaagu ainuke, kellele enamus kordadest selle vastu midagi pole, et kauem läheb. “Lugupeetud” kollegidelt tuleb selles suhtes siiski pidevalt ebarahulolu signaale. Mu ülemus teab ka seda juba, et mulle võib neid hilisöiseid vahetusi jätta, kuna ühelt poolt on mul ööde suhtes suurem pingetaluvus ning teisalt lähen pigem 5 hommikul magama kui et ärkan  hommikusöögi vahetuse jaoks üles. Eilne polnud küll sedalaadi ekstreemne näide aga on reede või laupäeva öid, kus pidu lõppeb pool 4, koristused, katmised, pesemised ning alles 5ks saan koduukse seestpoolt kinni tõmmatud.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar