Türgi

Esimene päev….

Tallinnast väljusime hilinemisega. Lennuk pidi tõusma 6 aga tegelikult saime õhku 7. Sellest polnud midagi, võtsime Airiga paar Jägerit (puhkus ju) ja siis mina veel ühe rummi koolaga ja mõlemad tsip söödavat. Lend läks kenasti ja rahulikult. Natukene kuskil keskel raputas aga elasin üle. Pealegi toksisin Plants vs Zombies mängu telefoniga, mis pani mind millegile muule keskenduma kui lennuki tiibade loperdamisele. Jõime ka ühed kohvid veel. Vahepeal arutasime, et miks siiamaani vähemalt meie vaatame lennusaatjaid kui pooljumalaid. Piloote puhta aukartusega. Amet tundub kuidagi selline väga respektaabel. Kindlasti raske ka.
Kuna meil oli ainult käsipagas, saime suht kiiresti peale passikontrolli lennujaamast välja umbes 11.30. Väljas ootas meid juba tuttav kuumalaine (Aasiast saadud kogemused). Tiirutasime natukene aega parklas otsides Tez bussi. Küsisime kollase särgiga Tezi neiust töötaja käest ja siis tabas meid kohe ka esimest korda arusaam, et Vahemere serv Türgis on venekeelne. Ehk 95 % turismindusest suhtleb vene keeles. Noh, saime mingi enamvähem vastuse, kust otsida ja peale minutit leidsime väikebussi, kus meid võttis vastu ka suhteliselt kusise inglise keelega neiu. Ta kohe selgitas ära, et kõik on vene keeles ja et me saame lisainfot hotellis alles kell 17.30 kui sinna saabub eraldi giid. Egas midagi, väikebussi koos veel umbes 8 inimsega ja ca tunni pärast olime oma hotellis. Tegime vahepeatusi, et teisi turiste ära visata ja pean ausalt tunnistama, et need teised kohad tundusid suht lamedad ja igavad. Kuidagi nagu lihtsalt keset kusemist liiva peale ehitused püsti pandud ja kõik. Anyhow, meie hotelli jõudes avastasime juba ennast päris luksuslikust ja suurest fuajeest. Tipa tapa respasse. Seal oli kõigepealt järjekordne jeeli jeeli inglise keelt pomisev noormees, kuniks meiega hakkas tegelema keeleliselt palju pädevam noormees. Passid ära antud kukkusin ma siis kohe vaikselt küsime, et mis tuba meil on ja et kas saaks paremat osta – rõduga mere poole. Jutt jõudis nii kaugele, et põhimõtteliselt saab vahetada aga et kuna meie originaaltuba veel koristamise all, siis et me käiksime lõunat söömas ja tagasi tulles vaatame edasi. Mõeldud tehtud. Buffee oli rikkalik, korralik valik ikka. Ja muidugi kohe nägime ära ka need sigadest hotellielanikud. Meeletud hunnikud taldrikutel, laud lookas,  kõike on 3 kordselt ja muidugi söövad nagu homset ei oleks. Jäkk. Käisime tsekkasime veel hotelli ennast, basseini äärdust, mere äärt. Täitsa lahe kõik. Sigasuur koht. Joogid, söögid 18 tundi päevas olemas. Hinna sees. Veespordi rent on kohe mere ääres. Hinnad olid täitsa normaalsed. Jetski 35 eurtsi 10 mintsa ees, mis tänu eeluurimisele tundus täitsa ok hind olevat. See on ainuke, mida tahaksin proovida. Kondasime siin ja seal. Rand pole küll privaatne aga suur. Ja kuna siin läheduses pole palju hotelle, siis tundus see privaatne. 2 pikka purret, kus ka veel lamamistoolid ja istmed. Võta päikest täiesti mere peal :) Ranna pikkuseks 200 m, mis oli kaetud rannatoolidega suures ulatuses. Arvestades hotelli mahtuvust, 1400 inimest, siis tundus rand ja basseini äärne üllatavalt tühi. Eks paljud on tubades või tripivad kuskil. Mõnus, et sellises suures paigas ei pea tegelema sellise nn massiga.
Peale sööki tagasi respasse ja sama noormees viis meid vaatama terassiga tuba. Noh, kui Airigi oli alguses nats vastumeelne, et mis me lisa 140 eurost kulutame, siis peale 1 minutit toas ringi vaadates lõi ta nägu rohkem ja rohkem särama. Võtsime ära. Ja mis eriti lahe. Mingitele tegelastele näidati sama tuba kui meie olime 20 meetrit tagasiteel koridoris. Seepärast pidi meie respa noormees tagasi jooksma ütlema, et see juba bronnitud. Meile. Sitaks lahe.
Tuba on korralik. Suur. Uhke. Vannituba, peatuba ikka ka mingi 25 ruutu ja oh sa vana kurat mis rõdu. Ja 2ki veel. Väike ja suur. Ka mingi 25 ruutu vaatega kõige magusamasse kohta – bassein, sisehoov ja loomulikult meri. Überhellitamist saame sellest toast.
Tagasi alla respasse, maksime toa eest, saime tsip lisainffi, tagasi tuppa ja kohe peale kreemitamist päikesesse. Õhtul umbes 8 käisime söömas. Sama teema – põrsad igalpool. Pidin seda ka vahetusevanemale mainima pärast pisikest smalltalki küll vene keeles aga et inimesed on sead. Ta kätles mind ja naeratas arusaadavalt.
23 jäime magama nagu kotid.

Teine päev….

Umbes 9 juba ärkasime ja kuna kardinad ees, ei tajunud, kui ere juba väljas on. Liigutasin kardinad eest ja oh sa nugis kui kirkaks kiskus. Kuna eile oli Istanbuli lennujaamas terrorirünnak, ca 40 laipa ja hunnik vigastatuid, siis ühelt sõbralt tuli öösel ja veel hommikul murekiri. Tegelikult jube armas. Meil kõik korras ja suundusime ca 10 alla sööma. Kõhud täis jälle basseini äärde ja hiljem tuppa rõdu peale vedelema.  Vahepeal tuli päris valju muusikat koos mingisuguste veetegevustega basseini äärest, mis mind nats häiris aga oli täiesti arusaadav. See on ikkagi perehotell ja rahvas kindlasti tahabki tegevust.
Siis passisime jälle nats toas kuna mina olen oma naha ikka suutnud ära kõrvetada ning vajasin kreemi ja hoolitsust.
Käisime umbes poole 2 paiku respa kõrval sellised nn infopunktis, kust saime lisainffi õhtuse ala carte söömise kohta. 1 kord kuulub hinna sisse per tuba puhkuse jooksul aga siiski peame maksma “broneeringu” eest, mis minu jaoks siiski nats hale, sest hotell ikkagi ultra all inclusive k.a. toidud. Mingi 10 doltsi nägu. Anyway, mainisime ära, et meil aastapäev ja siis pakuti 100 dollari eest mere ääres privaat õhtusööki selle kai peal. See tundus isegi täitsa lahe ja kuigi 100 doltsi, siis loodame, et asi seda väärt. Oma laud, oma teenindaja, valida saame kogu menüüst mida iganes. Mõtlesime, et fuck it, võtame ära. Aastapäev meil siis 1. juuli ja seepärast peame sellel päeval naasma sinna infopunkti, et teha õhtuks broneering.
Siis jälle basseini äärde ja hullasime vees nii kaua, et magasime lóuna maha. Ja järgmine kord saab alles 5 tunni pärast süüa. Õnneks hakkasime uurima, kust inimesed jäätistega tulevad ja jälgi ajades leidsime päris korraliku snäki baari teisel pool hekki – burgerid, pitsa, salatid ja muu kergem. Ja pluss siis veel jäätis. Päris hea. Vahepeal hakkas täitsa vihma vihma tulema. Eelnevalt nägime juba maismaa pool mägede kohal süngeid jaheduse kuulutajaid, kuid mina alatise optimistina ikka proovisin Airit veenda, et need pilved siiani ei ulatu. Noh, tuli see litakas ikka ära. 10 mintsa sadas vist aga oi oi kui mõnus see oli. Selline looduslik jahutus on ikka super siin kohalikus kliimas.
Nälg läinud suundusime tagasi tuppa.
Kuskil 8ks tulime juba õhtust sööma peale mida tegime väikese jalutuskäigu mere äärde ja tuppa tagasi leiba luusse laskma.
Teadsime, et umbes 23 pidi ööklubi lahti tehtama ning ootasime seda aega. Kella 9st hakkas väljast järjest suurem ja suurem lärm tulema ja 10 paiku otsustasime uurima minna, mis värk on. Rõdu pealt nägime ennem veel musti ja higiseid capoeira poisse vehkimas ja slaavlannasid hullutamas. 22 läks välidisko lahti. Egas midagi. Ajasime vanainimeste kombel end välja, Airi lõi end veel hästi armsalt üles ja alla jõudes (kõik toimus sisehoovis basseini ees, kuhu meil avanes suurepärane otse vaade) võtsime mõned dringid ja vehkisime tsipa tantsu. Rahvast oli igasugust. Vanemad istusid laudades, nooremad keerutasid jalga. Kuna alkohol on nii lahja siin (vb lahjendavad seda teadlikult), siis õnneks mingeid väga purjus inimesi polnudki. Päris hea. Paar “entetertainerit” oli ka tantsijate keskel tekitamas fiilingut. Meestel sellised tavalisemad puhkuse riided. Osad naised olid aga küll korralikult üles löödud. Slaavi veri, mis seal ikka. Kontsad, uhked kleidid. Mõnedel olid ka päris lühikesed püksid – pepu püsis vaevu vaevu sees. Need pagana ringi jooksvad ja tillerdavad mudilased hakkasid mind küll häirima. Krt, neil peaks küll juba mähkme ja uneaeg olema. Anyway, ootasime pm seda kella 23, et näeks ära, mis see Q club on. Teadsime, kus see asub. See oli selline pool maa-alune ümmargune saal. See oli aga kapitaalselt tühi ning otsustasime tuppa magama ära minna.

Kolmas päev….

9.15 läksime hommikusöögile. Siis tagasi tuppa leiba luusse laskma. Kuna mina tahtsin ühte filmi netist lõpuni vaadata, siirdusin aulasse. Seal kiirem ühendus. Ennem mõtlesin võtta 1 kohvi ja Jägermeistri. Aga import alkohol. See juba maksab. 2cl 2 eurot. Minul dollareid polnud. Ning sealt see tiritangel lahti läks ka. Eelnevalt teadsime juba, et dollar on see kohalik raha.  Eurot teavad aga meelsasti ei aktsepteeri. Kõigepealt küsisin vastuvõtust rahavahetuse kohta. Suunati hotelli sees asuvatesse butiikidesse. Sealt sain 1 müüja käest, et „no no” ja teine suunas mind tagasi vastuvõttu. Üritasin küll sõnavõidelda, et sealt mind just siia saadeti ags vastus jällegi „no no”. Lonta lonta tagasi respasse. Noh sealt siis küsiti, et miks ma vahetada tahan. Ütlesin, et tahaks jägerit osta. Pangakaarti nad baaris ka ju ei aktsepteeri. Siis respa ütles, et baar vahetab. Selge.  Lonta lonta baari. Nii kui ma baaris 50 euro sedeli taskust letile panin, tuli neiul teisel poole letti pikk nägu ette ja jälle „no no”. Kuradi palju „no no”-sid hakkasin igalt poolt saama. Mina aga ikka raiun, et tahan Jägerit osta ja respast öeldi, et sulli eest saan. Noh, siis paluti oodata. Läks mingi 5 mintsa. Tuli mingi teine neiu, seletasid omavahel käte jalgadega. Minult võttis see teine neiu 50 sedeli ära ja suundus kuhugi. Ootasin leti ees 12 fucking minutit. Te ei kujuta ette kui kaua on 12 mintsa oodata ilma rahata ja ilma joogita. 10 minutil küsisin, et halloo…. Mis värk on. Neiu ei oskanud muud vastata, kui et “one minute” ja naeratas. Lõpuks sain omad rahad ja 2 cl jägerit. Damn, see vene keele domineerimine hakkab närvidele käima. Mõni ime, et Venemaalt tulnud ja muud vene keelt rääkivad rahvad arvavad Soomeski, naaberriik ju ometi, et kõik räägivad siin nende keelt kui nad nt Türgis saavad kõik vabalt hakkama. Tsillisin mingi poolteist tundi all, Airi samal ajal võttid päikest meie kuninglikul terrassil. Pärast kobisin üles ja siis tulime koos basseini äärde. Ennem veel katsin end sõjaväelise paksuse päikesekreemiga. Kolmandal päeval olen aru saanud, et mina siin end neegriks kindlasti ei päevita. Pigem pean end tugevalt kaitsma.
Täna on ikka korralik laisklemise päev. Vedelesime basseini ääres mingi poole 3ni, siis käisime snäki baaris natukene nälga leevendamas. Ei tahtnud ega viitsinud päris lõunale minna, kuna seal kindlasti jälle mingi hull tunglemine ja söökide sõna otseses mõttes taldrikutele laadimine nagu viimnepäev koidaks. Pealegi on see snäkibaar merele tunduvalt lähemal oma mõnusa tuule ja varjualusega. Rahvast oli seal vähe ja meil mõnus. Jäime pikemalt juttu ajama Kenaniga – vahetusevanem. Ta küll eriti inglse keelt ei räägi ja vene keelgi on nii ja naa, aga saime ikka mõnedest asjades lobisetud. 5 aastat ta siin juba olnud. Enamvähem rahul. Kodu 500 km kaugusel. Arvame mõlemad Airiga, et ta on gay. Need liigutused, kõnemaneer, naeratus jne. Ta mingi 40 pluss vana. Kutsus meid veel peale õhtusööki kohalikku baari istuma. Eks näis mis saab.
Nüüd tagasi toas vedelemas. Jahedas.
Leppisime Kenaniga kella 22ks turvaväravate juures kokku saamise, et lähme tsillime kohalikus baaris. Korraks küll käis mõte läbi, et mhmm….. kuhu ta meid viib. Aga täiesti asjatu kartus. Ta viis meid mingi 300 meetri kaugusele hotellist, sellisesse keset parki asuvasse baari, kust võtsime korraliku diivani ja klaaslaua. Tsillisime, Airi ja Kenan jõid kumbki 1 õlu. Mina muidugi suutsin ära kulistada 3 rumm koolat. Juttu oli kauemakski hoolimata Kenani päris kusisest inglise keelest. Ka vene keel ei aidanud eriti. Aga sellest polnud midagi. Saine enamvähem kõigest räägitud. Umbes 00 paiku kondasime hotelli tagasi ja kuna mina juba korralikult švipsis, vajusin toas kiirelt voodisse ja norrrrr…….

Neljas päev….

Eile õhtul juba mõtlesime, et poogen see hommikusöök, magame nii kaua kui torust tuleb. Kellasid ei pannud. No ja muidugi nagu kiuste, pool 9 olin ärkvel. No kurat. Muidugi hakkas mul kohe igav ja ajasin Airi ka üles ning kobistasime alla sööma samal ajal kommenteerides neid põrsaid, kellest me ümbritsetud olime.
Pärast hommikusööki käisime kinnitamas õhtusöögi broneeringut ja kohe tagasi tuppa powenapile. See romantika mere ääres purde peal peaks küll mega awesome tulema. Meile pannakse see kinni. Kedagi teist sinna ei lasta. Oma kelner ja telli mida tahad menüüst. Kahjuks import alko siiski hinna sisse ei kuulu. Aga 100 doltsi eest peaksime kindlasti saama special treatmenti. Toas Airi jäi magama, mina mitte. Tulin fuajeesse vahtime filmi ja õhtu eest maksma.
Mingi hetk Airi tuli alla, kondasime ringi ja otsustasime vedeleda rannas. Kodinad kaasa võetud, prantsatasime rannatoolidele ja jeerum kui mõnna on rannatuules loksuda. Käisime veel korraks purde peal. Tahtsin hirmsasti peakat hüpata – mingi 3 meetrit ikka. Ei salli küll seda soolast vett aga põnevus nõuab ohvreid. Paar hüpet tehtud ja tagasi. Rannas on mõned duššid pesemiseks ja julgelt tõmbasin kraani lahti. Sa vana raisk kui külm vesi oli. Natukene kiljumist ja silkamist tõmbasid kõhu ja selja pingule ja sukeldusin. Airi ei suutnudki. Käis basseinist läbi kus kirjelduse järgi oli kusisoojane vesi. Blöäk…
Rannatoolis jäin magama. Mingi tunni pärast mõtlesime snäkibaari minna. Kuna lõuna sai just läbi ja enamikul põrsastel mollid täidetud, arvasime, et snäkibaaris rahvast eriti pole, mis läks ka täppi. Natukene istutud, tuli meie juurde neiu, Svetlana, kes oli õhtuks meilt romantilisi õhtusöögi broneeringu vastu võtnud. Peale paari lauset tajusin, et midagi on viltu. Noh ja siis tuligi välja, et meie valitud menüü kokka pole (vaba päev) ning meil on kas valida kalamenüü, mida me algusest peale ei soovinud, või peame vahetama homseks. No krt. Svetlana pani nüüd ikka korraliku pläki maha, sest algusest peale oli kokku lepitud just need tungimused. Ja rahadki juba makstud. Hakkasime Airiga omavahel suhteliselt tõsiste, isegi ehk kurjade, nägudega arutama, et mis siis nüüd teeme. Läks hetk kui Svetlana hakkas nutma. Ikka korralikud pisarad tulid. Me ka Airiga ehmatasime ära selle peale lausa ja Airi läks teda lohutama ja lausa kallistas. Proovisime öelda, et ega see nüüd nii hull ka pole. Ta kohutavalt vabandas ette ja taha. Ega muud varianti polnud kui et võtsime järgmise päeva õhtu. Pettumus see siiski oli, sest täna oli meil täpselt 4 aastat möödunud ja sobivasti puhkusel olles oleksime saanud seda tähistada. Seepärast hakkasin kompensatsiooni küsima. Peas käis mul 2 varianti läbi. Kas homseks õhtuks šampa pudel, mis muidu oleks 50 doltsi maksnud või täna õhtuks midagi specialit tuppa. Niisiis saime kokkuleppe, et toovad kella 5ks tuppa veini, magusat ja puuvilju. Et meil oleks täna vähemalt midagi, mille najal tähistada. Mõned tähtsamad härrad-töötajad tulid veel meile lauda küsimaks kas soovime midagi süüa juua. Meil olid kõhud juba täis. Rahustasime veel vastuvõtu neiut ja lahkusime enamvähem rahulolevalt.
Korraks käisime veel meres ujumas ja mingi hetk poolnaljaga küsisin Airi käest, et huvitav, kas Svetlana pisarad olid ikka ehtsad, sest tagantjärgi mõteldes, ta päästis sellega olukorra ja loomulikult enda naha. Hahaha. Tuppa jõudes peale 5 ootas meid nagu lubatud pudel veini, puuviljad ja magus. Tuba oli ilusti koristatud ja käterätist oli voodisse ehitatud südamekuju koos lehtede ja õitega nagu soojal maal tihti tehakse. Jõime veini ja nautisime nänni.
Õhtu poole hakati hotelli sisehoovi mingit väikest laata ehitama ja kui me end õhtusöögiks lauda sättisime, tulid mingid kohalikud trummide ja pasunaga ringkäigule.  Vaatasime natukene ja siis keegi kuskilt ütles, et täna on mingi Türgi öö. Arvasime algul, et mingisugune kohalik püha aga hiljem tuli välja, et see lihtsalt hotelli poolne programmi õhtu, kus palju Türgi temaatikat k.a siis see laat. Söödud joodud istusime korraks välibaari. Avastasin mingi hetk, et kuigi mulle õlu üldse ei maitse, siis hunnikuga jääd ja pooleks spriteiga, tuleb täitsa mõnus jook sellest. Seda ma siis libistasin vist 3 tükki lausa ära.
Ja siis tuli äkki meie lauda 1 animaatoritest. Nimeks Eyup.  Üllataval kombel oskas ta isegi inglise keelt. Seal me siis lobisesime. Tuli välja, et täna on ainult tema ja 1 teine, kuna ülejäänud animaatoritel vaba päev ning et ta olnud siin hotellis ainult 2 nädalat. Muidu õpib Antalyas finantsi ja see suvetööks pidavat sobima. Chit chattisime veel tühjast tähjast ja ta siirdus järgmisesse lauda meelelahutust pakkuma. Seejärel tegime tiiru laadal. Mina, nagu ikka, tahtsin oma pisikest meenet ja samuti Airi. Mina kogun kõikidest riikidest, kus käinud, sellist väikest detailset kohalikkust meenutavad kujukest ja Airi otsib alati endale käepaela, mis ka kujutaks kuidagi siis seda riiki. Airile leidsime suht kohe. Maksis 5 dollarit ja ta lasi veel kesksele kivile peale graveerida “Türgi”. Minul läks nats aega aga lõpuks silmasime ühte sellist tantsivat traditsioonilist Türgi mees kujukest rahvusriietes. Sobis. Aga nagu ikka, raibe tahtis 25 eurot selle eest. No kuule. Väga palju ma temaga maadelda ei viitsinud. Maksin 20. Kuigi arvatavasti maksab see tegelikult ainult 5 dollarit. Ja kui mõtelda, et saime oma pudinad hotelli hoovist ehk siis ei pidanud minema mingisugusele üüratule tripile, olen täitsa rahul. Pärast käisime veel korraks hotellist väljas mingi 200 meetri kaugusel ja ostsime sigarette. Pean ikka rõhutama, et sigamugav puhkus, sest mitte kuhugi ei pea minema. Absoluutselt kõik saab hotellist. Siin fuajees ju isegi 3-4 pisikest marketit, kus küll maksad rohkem aga saad ka kõik puhkusereiks vajaliku kätte. K.a. sigaretid vajadusel. Ekstreemsemal juhul tuled rahakott, pass ja hotelli broneering taskus, 2 tühja kätt ning ostad koha pealt kõik ilma hotellist väljumata.
Seejärel läksime tuppa. Kell oli mingi 23 ja väsimus kuumast päevast oli teinud oma töö.

Viies päev….

Päev algas jällegi hommikusöögiga. Siis vedelesime rõdul. Vahel basseini. Lõunal ei viitsinud käia. Eelistasime tuttavat snäkibaari – rahulikum ja väiksem valik toite. Uskuge, lõpuks on see lihtsam kui ei pea valima kümnete ja kümnete toitude hulgast. Ootasime õhtut, meie romantilist õhtusööki. Ennem seda sai käidud veel tuttava Svetlana juures küsimas, et kas õhtuks kõik korras ja saime küsimise peale teada, et sellist purdel VIP õhtsööki tuleb vist 2-3 aastas ette. Ehk siis väga harva.
Umbes 6 paiku hakkas Airi end sättima. Mainisin talle veel, et ma ei taha hilineda. Ennem randa minekut sai fotograafiga kokku lepitud, et keegi tuleb meiega kaasa pildistama. Ikkagi oluline sündmus ja veel erilises paigas. Kuidagi pidime saama selle jäädvustatud.
Viis enne 8-t läksime toast välja, fotopoest läbi ja täpselt 8 olime rannas. Juba eemalt nägime, et oi oi….. Väga uhke värk. Purre oli puna-valge linduga ära eraldatud. Tervelt 2 turvat olid seal ootamas. Purde peal paistis ka kelner meid ootavat. Viisakalt sisse saanud, istusime lauda. Isegi vaip oli maha pandud. Väga ülbe tunne oli :) Kelner inglise keelt küll ei osanud aga saime vene keelega hakkama. Valisime toidud. Airi võttis kokku 4 ja mina 3 rooga. Ja siis tuli ka fotograaf. Kuidagi pooleli jäi meil see tellimine. Fotograaf oskas päris head inglise keelt ja nii ta meid hakkas seal purdel jooksutama ja väntsutama. Minu idee oli 2-3 pilti aga ta pidi meid ikka siia otsa viima ja teise otsa ja siis lamamis diivanite peale ja siis ka loomulikult laua taga. Korraks viskas üle kuna ta veel lisaks tegi mingeid 5 aastastele mõeldud häälitsusi, et meid rohkem naeratama saada. Anyway, pildid tehtud, kallati meile vahuveini, vett ja veini ning toidud üksteise järel saabusid. Vahuvein oli ka veel hotelli poolt kingituseks. Kuigi pean rõhutama, et ennem üritati meile müüa 50 dollarilist šampust, millest küll keeldusime ja siis hiljem purdel tuli välja, et nad vist ikka ei erista, mis on vahuvein ja šampus. Sest kui broneeringu tegemisel küsisin, et kas neil vahuneini on, sain keelduva vastuse või siis lihtsalt nad ei saanud aru, et mis see on. Aga lauda tuli ju ikkagi vahuvein.
Kõike oli väga šeff vaadata eriti purde kalda poolsesse otsa ja näha, kuidas paarikesed, perekonnad või üksikud jalutajad järjest ära saadeti. No ikka väga VIP tunne oli. Aga see kuuluski asja juurde. Airiga veel tegime nalja, et kuigi see meilegi ülipeen, siis “we gotta own it”. Ennem pearooga Airil hakkas natukene juba rohkest toidu kogusest paha ja kõhus keerama. Ka põhjusega, sest realselt tellisime vähem, kuid mis iganes põhjusel toodi meile kummalegi 5 portsu. Airi sai veel ennem pearooga hunniku spagette. No come on!! See ongi juba pearoog. Tegime väikese pausi, istusime diivanite peal ja lihtsalt lobisesime. Mingi hetk sai ka meie kelneriga juttu aetud. Eestlased talle tuttavad. Olevat isegi Pärnus, Haapsalus ja Tallinnas käinud. Seda eriti muidugi ei uskunud. Airiga mõlemad juba harjunud, et mida soojem kliima, seda rohkem kohalikud paska ajavad..
Joodud söödud, mõnuletud. Umbes poole 10 ajal tulime ära. Andsin kelnerile veel 15 doltsi ja turvamehele 7 eurot jotsi. Käisime läbi veel fotopoest, valisime välja parimad pildid. 8 neid sai võetud ja karmid 40 eurot makstud. Krt, see hind tsip ärritas küll aga mis seal ikka.
Suundusime tuppa tagasi, sest kõhud oli ikka megapunnis ja väsimus võttis juba viimast. Tudusime poole tunni pärast nagu beebid, näod kindlasti mõnnat täis.

Kuues päev….

Jälle 9 ajal üleval. Krt, kas siin soojas kliimas ei olegi võimalik sisse magada. Sõime hommikust. Umbes 12 ajal käisime eilsetel piltidel järel. Täitsa head jäid ka paberil. Fotograafi jutu järgi saime CD piltidega kauba peale aga maksta 40 dollarit 8 pildi eest ja saada CD “kauba peale” tundub kergelt mõnitamisena. Terve päev vedelesime veel mere ääres ja õhtuks mõtlesin ennast isegi natukene joogiseks tõmmata. Sisebaarist sai ju Jägerit (minu lemmik) ja koolat. Sellest piisas. Samal õhtul sai ka veel tantsitud ning 00-ks tuppa jõudes tundsin, et soojas kliimas ei oleks vist ikka pidanud sellist kogust alla kulistama. Ega ma palju võtnud. Paar Jäger-koolat ja mõned kohalikud dringid, mis kanguselt vastavad pigem siidri protsendile.

Seitsmes päev….

Kogu päev läks selle teadmisega, et 24 tunni pärast oleme juba jahedas tagasi. Kuigi tegevuskava jäi samaks – sõime, jõime, ujusime, lasime liugu ja päevitasime. Mingi hetk sattusime veel Svetlana otsa, kellega sai muust tühjast tähjast lobisetud ja mõlemad tänasime teda suuresti. Päris palju asju saime kas tasuta või alega tänu temale ja tänu sellele, et ta meie õhtusöögi kuupäeva segamini ajas.
Järgmisel hommikul oli äratus kell 6, sest kolmveerand tunni pärast läks transfeer bussijaama. Mis kõige parem, tellisime vastuvõtust wake-up kõne. Uskuga või mitte. See tuli aga see tuli peldikusse. Miks seal üldse telefon seina peal poti kõrval oli lisaks toa omale, imestasime isegi. Võib olla kui wc paber kõige piinlikumal kombel otsa saab, tellid niimoodi lisa rulli. Saime vastuvõtust väikesed söögikotid, mille sisu nosisime väljas kohvi kõrvale ära ja 6.45 tuligi väikebuss meile järgi.
Kohalikust bussijuht ja noormehest vene giid ei saanud vist omavahel kuidagi läbi, sest oi oi kuidas bussijuht noormeest mõnitas. Hilisema küsimise peale tuli välja, et giid vist suhteliselt uus veel, sitaks väsinud nägi välja, ja türgi keelt ei oska. Ega inglise keelt. Ja bussijuht põhimõtteliselt kasutas seda ära, rääkides temaga peamiselt kohalikus keeles ise samal ajal sajatades. Polnud küll meie probleem aga siiski oli kutist natukene kahju, sest giidi töö pole mingi meelakkumine. Tegime vahepeatuse kuskil korralikus turistilõksus. Mingi pood, kohvik. Giidi käest saime suhteliselt haledad allahindlus kaardid – 5 protsenti. No mis kuradi ale see on. Imestasin veel, et miks need „kupongid” plastikust on. Kuna meil jäi see kasutama, sest poekesest kõndisime lihtsalt läbi, siis hetk hiljem sain teada, miks need plastikust on. Giid tuli küsis need tagasi. WTF!?! Täitsa naerma ajas. Me olime pigem ainult kohvist huvitatud. Vaatasime, et enamvähem korralik käpaga kohvimasin ja siis kui küsisin, et palju kohvi maskab, saime uuest Türgi turismindusega „vastu vahtimist”. 2 kohvi maksis 6 eurot. Kuulge, minge te ka perse. Üritasi natukene vaielda, et miks läga sa ajad. Meil koduski, Soomes, ei maksa kohvi sellist hinda. Jutt tuli magus vastu. Ei viitsinud. Mõtlesime, et fuck it, võtku oma 6 eurot ja saime need kohvid, mille maitse oli tegelikult suht kräpp. Istusime samas lauas, kus meie bussijuht ja saime pisikese pinnimise peale teada, et kohvi maksab 2 liiri. Meie maksime 2 kohvi eest 20 liiri. Nii et 5 kordselt saime tünksi.

Lennujaama saabudes tajusime kohe, et  turvataset korralikult Istanbuli terrorirünnaku pärast tõstetud. Mis siis, et 700 kilomeetri kaugusel. Lennujaama eest politseinukud täisrelvastuses. Kohe kui lennuaama uksed avanesid, turvakontroll. Sellest läbi saadud, check-in. Siis treppidest üles minne eraldi piletikontroll. Ainult lennupileteid vaadati, et kas inimestel on lennujaama ikka asja. Selle järel põhjalikum turvakontroll, siis jälle passikontroll. Lõpuks jõudsime rahvusvahelisse tsooni. Tegime mõned väiksemad ostud ja seejärel suundusime ootesaali kus oli juba tuttavaid nägusid, kes nädal tagasi saabusid sama lennuga. Kogu tagassõit läks sujuvalt kuni Eesti lõunapiirini. Sealt kuni Tallinna lennuväljani olime ikka korralikus turbelentsis. Kogu aeg. Või nii ma vähemalt arvan. Loodetavast polnud seal tegemist pilootide ebapädevusega. Lennuk rappus nii kõvasti, et mina ei suutnud enam välja vaadata (istusin akna ääres), sest muud ma ei näinud kui lennuki tiibade väändumist. Airi võttis mul käest veel kinni, sest niimoodi rahunen ma maha aga see rappumine ja sekundilised kaaluta olekud võtsid ka tema õõnsaks. Kujutasin vahel ette, et ma ise juhin seda metalli monstrumit ja et kõik on ette planeeritud. Tean, et kõlab naljakalt aga muu lihtsalt enam ei aidanud. Anyway, jõudsime ikka kenasti kohale ning lennujaamast väljudes saime tunda, et 22 kraadi on ikka sigakülm.

Värviline tõdemus

27 aasta jooksul Eestis ei mäleta ma kordagi, et minus oleks rassism pead tõstnud. Vahepeal sai sõprade seltsis küll nalja visatud, et kuidas küll pimedas ruumis neegrit leida või et turbanis on sellepärast nii mitu meetrit riiet, et kui abiellumise päevaks on lambad kaasavara näol surnud, siis saab vähemalt mõrsjale kleidi õmmeldud. See oli ka teravaim piir, kuhu ma rassismi teemaga jõudsin. Paraku on minu arvamus Soome kolides muutunud. Samas aga tahan rõhutada, et minu eelarvamused ei ole mitte nahavärvi põhised, vaid nahavärvist tingituna.
 Meil oli kunagi tööl nõudepesija nimega Jeremy. Vähemalt nii ta ennast nimetas. Pärit oli ta Keeniast kui õigesti mäletan, ja võib olla oli tema tegelik nimi valge inimese jaoks täiesti hääldamatu. Must nagu öö, keskmise pikkusega ja 30ndates eluaastates. Täitsa lõbus tüüp oli. Sai temaga päris pikki vestlusi peetud. Inglise keeles loomulikult. Küsimuse peale, et kus tema soome keele oskus peale 5 aastat Soomes elatud aega on, sain väga lühikese vastuse, et teda ei huvitagi ja et ta plaanib nii kui nii tagasi minna. Sellest hetkest alates suhtusin temasse teisiti – hoidsin rohkem eemale. Olin enne Jeremy’t kohtanud mitmeid muidki mustalt mandrilt tulnud tegelasi ja ausalt öeldes oli mul neist mõneti kahjugi. Sest nägin järjepidevalt, kuidas rassiline diskrimineerimine on võtnud võimust paljudes töökohtades. Ja ka mujal. Kuskil Kesk-Soome linnas oli üks somaallane saanud juba teisel päeval peksa taksojuhi ametikohustusi täites puhtalt põhjusel, et seal kandis ei sallitud tumedaid. Olen üks kümmekond korda ikka kuulnud seda sama kurba lugu, kuidas tööotsijale näidatakse ust nahavärvi pärast või et kuidas valge mees hiinlasele otsa komistades seletab, et ava silmad, muidu sa ei näegi ju mind. Aga enam mul pole kahju. Mitte karvavõrdki.
Jeremy suhtumine soome keele mitte õppimisse, somaallaste pöörane haigekassa petmine, venelaste nõudmine saada vastus nende emakeeles (Venemas on ju siin samas kõrval, iga soomlane peaks iseenesest mõistetavalt oskama vene keelt), eestlaste sigadused liiklused ja sotsiaalsüsteemis ning kümnete tuhandete muudest rahvusest inimeste Soome riigi reeglipärane ja massiline ära kasutamine on ka minust teinud rassisti. Iga Somaaliast pärit tegelase nägemine tuletab mulle meelde iga kahe aasta tagant väsimatult uue lapse vorpimist. Kondoomid on ju lollakatele. Iga Lähis-Idale tüüpilise väljanägemisega meesterahvas tuletab mulle meelde ülegeelitud juukseid, fake-aga-bling teksaseid ja heledanahaliste ning ülekaaluliste soomlannade sebimist. Iga hiinlase nägemine jätab mällu templi halastamatust raha teenimisest aga siiski tühja hauda matmisest. Nende meelest saab tööga rikkaks. 50 aastat rügad ja lastelaste jaoks on 20 eurot rohkem taskus. Ma ei ütle, et ei salli neegreid, asiaate või eestlaste puhul valgeid. Olen pigem hakanud äärmiselt vihkama seda, mida need rassid representeerivad. Nii et kui Jeremy ütleb mulle, et ta ei peagi oluliseks Soome normide ja tavade respekteerimist või soome keele ära õppimist ainuüksi põhjusel, et teda ei huvita, siis pole minul ka temast kahju kui ta kord mulle kurtis, kuidas ühes teises tööpaigas köögi toimkond ei kutsunud teda lõuna ajal koos nendega sööma. Et kas sulle vaesekesele peaks nüüd sotsiaalosakonnast tõlgi hankima, maksumaksja kulul loomulikult, et sa saaksid soomlastega koos sööma minna? Vot selline asja pärast pole ma enam nördinud, vaid tõstatab lausa viha. Julgen väita, et minust on tulnud “etniline rassist”. Mitte, et selline termin olemas oleks.
Eestis elades ei teadnud ma nendest asjadest ju mitte midagi. Peamisel piirdus minu kogemus telekas nähtule (neegrid tegid ju paremat nalja), 2 korda aastas ülikoolilinnas neegri nägemisega ja lehest Illukal asüüli taotlejatest lugemisega. Ja neid taotlejaidki oli kunagi aastas mingi 9 tükki. Teadmatus on õnnistus. Soome kolides olin alguses positiivselt uudishimulik, mis omakorda muutus kontakti otsimiseks ja huviga lugude kuulamiseks ja mis omakorda moondus eemale hoidmiseks kuna mitmel korral tuli välja, et inimene on mis iganes põhjusel endast täielikku paska rääkinud. Mõteldud välja elulugusid, perekondi ja põhjuseid Soome kolimiseks. Ja enam ma ei tahagi teada ega huvita.
Päris paljudes nüanssides näen paralleele Soome ja USA ühiskonnas. Rassid ja rassilised erinevused on osa sellest sarnasusest. On põlisrahvas. Valged. Ja siis on kõik muud, kes erinevate lugude ja taustaga on võetud heas usus kaasasukateks ootuses ja lootuses teha nendest samasugused “valged” inimesed. Põhjus, miks see protsess pidevat ebaõnne näeb, on mujalt tulnud rahvuste tugevad ja sajandite taha ulatuvad usk ja tõekspidamised. Mingit sunniviisilist soomestamist kohalikus mõistes ei õnnestu rakendada ennem kui paar-kolm generatsiooni siin ära elanud on. Ning isegi sellised juhul probleemid ning eelarrvamus jätkuvad. Mis te arvate kui edukaks osutub kolmandat generatsiooni Soomes elaval somaallasel osaleda valimiskampaanias vaatamata ideaalsele soome keelele ja soomlannast abikaasale kui järgmine päev 5 nädalat tagasi laevalt maha astunud kaasmaalane söödab narkootikume ja vägistab 13 aastase valge tüdruku. Tõestisündinud lugu muideks. Sõbrakese poliitilised plaanid on koheselt nullitud.
Mina ei ole tegelikult piisavalt intelligentne, et antud teemat põhjalikult ja põhjendatult arutleda aga puhtalt minu arvamust mööda julgen ütelda, et pangu piirid kinni. Ning mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa. Need, kes jõudsid varba ukse vahele sutsata, lasku sisse. Proovigu hakkama saada kasvõi selle mahuga, kes juba on siin. Mitte aga jätkata seda euroopalikku pehmot ja tolereerivat immigratsiooni poliitikat. Igal toleratsioonil on kohalike elanike näol limiit ning Soomes on see limiit täis. Ja nii palju kui Itaaliast tulevaid uudiseid jälgida, siis seal juba lämbutakse immigrantide tulva all. Tean, et see kõlab karmilt ja ülekohtuselt aga isegi eestlaste Soome liikumisele peaks pidurid peale tõmbama. Et protsess aeglustuks ja selgineks. Siiamaani pole ma muud näinud kui eestlaste tekitatud probleemide tõusutrendi. Ja see on otseses seoses liikuvuse kasvuga. Nii et minu poolt ei tule ühtegi piiksu selle üle, et Soomes vaikselt tõstetakse kontrolli populatsiooni üle ja eriti välisriigist tulnutele. Üks tuttav ehitusalal mõned aastad tagasi kukkus sõimama kohalikke võime selle eest, et miks see “kuradi pedekari” peab käima mööda ehitusobjekte tööliste pabereid kontrollimas ja et kas neil midagi muud targmat oma ajaga peale pole hakata. Ei julgenud vastuargumente esitada. Meeter 90 pikk, turske, kiilanev pea, vihane kui herilane ja 6 klassi haridusega. Mis ma siin väike diletant ikka hüppan. Oleksin tahtnud küll sellel suurele härrale õla peale koputada, pai teha ja rahulikult talle kui lapsele kõik üksipulgi lahti seletada. Rootsi hoiatas Soomet kümmekond aastat tagasi, et ärge tehke samas viga, mida nemad oma liberaalse immigratsiooni poliitikaga.
Hetkeline olukord näitab seda, et Rootsi on juba korraliku kaka sees ja Soome on hoolimata sõbralikest hoiatustest liikumas sinnapoole.
Soome tunduvalt vaesemast ja olematu sotsiaalsüsteemiga riigist tulles, peaks minu arvates inimesed möla maha keerama ja kõigepealt näitama, et nendest on ühiskonnale kasu. Ma saan aru, et igaüks mõtleb oma heaolu peala kaasa arvatud mina, kuid peab ka hablama tõsiasja kus elatakse. Ning vastavalt sellele ka norme järgima. Tean, et kõlab kitsarinnaliselt. Aga tuletan meelde, et tegelen hetkel konkreetsel teemal kirjutamisega. Mina pean seda täiesti absurdseks ja mõistetamatuks, miks lastakse Euroopas üldiselt kaugelt tulnud inimestel joosta amokki ja imeda tühjaks sotsiaalsüsteeme, mida on ehitatud aastakümneid. Makstakse rahalisi tugesid mitte kuid, vaid aastaid ilma, et sealt sentigi riigituludesse tagasi tilguks. Ja siis veel kohalikud riigiisad julgevad silmi pööritada kui loevad ametlikust statistikast, kuidas Soome rahvaarva on viimase 10 aasta jooksul kasvanud 250 000 inimese võrra aga töölkäijate arv ainult 100 000 võrra. Loomulikult on suurenedu ka pensionäride hulk, kuid suur osa tõest peitub siiski immigratsiooni poliitikas. Mul ei ole absoluutselt midagi Achifi vastu (kunagi sain tuttavaks), kellel Pakistanis on lubatud mitmenaisepidamine ning aeg ja ruum peatuvad kui tuleb palvuse aeg. Olen aga talle täielikult vastu iga karvaga, kui ta üritab mulle rääkida, kuidas tema ikka oleks tahtnud võtta minu elukaaslast endale teiseks naiseks (true love?!?!) ja et miks mitmes töökohas piiratakse tema õigusi palvetada 5 korda päevas. Kulla mees. Kobi tagasi siis! Paistab, et sa oled väga vales õigusruumis.

Kui tahadki Soome kolida….

Kui tahadki Soome kolida, tulla siia elama, töötama ja ehk ka õppima, soovitan unustada need ametlikud infokanalid. Just kõik need samad veebisaidid, millel esilehel toretseb suurelt tekst, et kuidas Soome riik ikka suurima tänulikkusega võtab vastu uusi elanikke ja eelkõige töövõimelisi inimesi. Võtab vastu avasüli ja sinult ei nõuta midagi muud kui natukene paberitööd ja oledki supsti teretulnud ühiskonda. Iga endast lugupidav ja vähegi mõtlev inimene saab aru, et see ei toimu kuskil niimoodi ja Soome pole mingiks erandiks. Pean rõhutama, et selle 5 Soomes viibitud aasta  jooksul olen aru saanud, et kohalike viha ja meeleheide võõrrahvaste suhtes on kasvutrendis ning 13-aastast uimastanud ja vägistanud somaallane ega 2,5 promillise joobega teisi autosid ramminud eestlane ei muuda seda olukorda paremaks. Perussuomalaiste partei(EU skeptikud, karmid välismaalaste Soome tulemise vastased) on muutumas järjest populaarsemaks ning nende partei poliitika on konkreetsem ja julgema väljaütlemisega kui teised rohkem pehmemat poliitikat ajavad parteid. Kui neil 2007 oli parlamendis 5 paikka, siis 2011 juba 39. Vot seda nimetaksin tulemuseks.

Miks peaks siis need ametlikud infoallikad ja sealsed muinasjutud unustama kui tulla Soome? Kahel põhjusel. Esiteks juba eelmainitud vastumeelsus kohalike hulgas võtta vastu juurde välisriigist tulijaid. Ja teiseks ei ole Soome bürookraatia ja asjaajamine üldsegi kerged. Teatud hetkedel on see isegi vasturääkivusi loov ja segadust tekitav. Umbes nagu olukorras, kus üks ametkond nõuab teise ametkonna paberit ja teine omakorda esimese. Loomulikult on see vastumeelsus välismaalaste suhtes levinud lisaks ka juba just nendesse bürokraatlikesse ringkondadesse. Mis omakorda põhjustab über aeglast paberite kättesaamist ning suurendab juba olemas olevaid eelarvamusi.

Ma ei tea, kuidas keegi on Soome tulnud. Facebooki eestlased Soomes kommuunist loen vahel päris karme lugusid ametnike hoolimatusest, asjaajamise keerulisusest ja ka inimeste enda lollusest. No kui keegi ikka läheb Maistraatist taotlema juhilube, siis järelikult on sellel nüridal pliiatsil eeltöö tegemata. Igal ühel on oma lugu ja nii ka minul. Oleks mul ainult olnud neid eelteadmisi siinsest asjaajamisest või oleks olnud kedagi, kellelt küsida. Usun, et 5 aastast sai poolteist raisatud puhtalt rumalast ringi jooksutamisest ja peedistamisest. Ja mis küsimisse puutub, oleksin ka ettevaatlik. Kohutavat jama liigub netis. Selliseid “teadjamehi”, kellel info tootjaks on sülg, mis kõike suhu toob, leidub palju. Olen isegi loobunud nõu küsimast, vaid pigem hoian kõrvan lahti, loen, kuulan nii palju kui võimalik maad ning lisaks teen ka ametlike kanalite kaudu uurimistööd.

Alguses oli see Soome elu minu jaoks kui bürokraatlik seiklus. Keelt ei mõistnud, süsteemi ei tundnud, soomlastega kokkupuuteid varasemast ajast polnud. Mul oleks arvatvasti veel kauem läinud selle paberimajanduse korda ajamisega kui juhuse tahtel poleks ma hakanud ühe teise inimese tööd tegema. Lihtsalt tegema. Ilma lepinguta. Selle imepisikese palga sain küll mina aga muid ametlikke märke minu eksisteerimisest polnud. Peale 3 kuud, pöördusime tööandja poole faktiga, et mina olen tegelikult seda tööd teinud ja et mulle peab lepingu tegema. Sai isegi natukene legaalset jamagi suust välja aetud ilma, et tegelikult teadnuks, millised õigused mul on ja millised ei. Ja sealt sai kõik alguse. Töölepingust.

Selle järel tuli mul õigus taotleda elamisluba, sissekirjutust, haigekassa kaarti ja kõike muud pahna, k.a. igasugused kliendikaardid, sooduskupongid, ühistranspordikaart. Nüüdseks on seda jama mu rahakott, nagu ühel õigel ühiskonna liikmel ikka, pilgeni täis ja neid pagana pakkumisi tuleb uksest ja aknast. Kallid kaasmaalased. Teil pole halli aimugi, mida reklaampost, selle mahukus ja tihedus tähendab. Kui mul kodus poleks topeltuksi, kuhu postiluugi kaudu saab kogu seda raisatud metsa potsatada, peaks mul olema 24/7 töötav ahi, kus ma pidevalt talvel soojust saaksin toota.

Ega ma ausalt öeldes ei mäletagi täpselt, mis järjekorras kuskil ametiasutuses käisin. Fakt on see, et peale kilomeetreid kulutatuid koridore, sadu avatuid uksi ja kümneid ja kümneid ametnikke, sain oma paberid korda ja praeguseks hetkeks võin pidada ennast täie õiguslikuks Soome residendiks. Kuu aja pärast tuleb küll mul ka õigus taotleda kodakondsust aga selle jaoks armastan Eestit liiga palju. Ja tunnen, et tahan olla siiski Eesti kodanik lootuses kodumaale ka kunagi naasta.

Kui keegi ka isegi satub seda lugema lootuses saada mingitki kasulikku infot selle elanikuks saamise protsessi kohta, siis neile võin ainult ühe soovituse anda. Loodan, et see soovitus ei valmista pettumust. HANGI TÖÖLEPING. Kõige olulisem element selles protsessis on saada Soomes registreeritud ettevõttelt tööleping. Näeb see siis välja nagu see oleks koostatud 16 aastase poolt või on sulle sinna märgitud, et saad 2.50 eurot tunnis, hangi tööleping. See võib kasvõi olla fiktiivne. Vahet pole. Sealt see Soome sissesõitmise rull lahti koorub. Proovin ka põhjendada, miks peaks just töölepingust alustama. Peamine ideoloogiline põhjus seisneb selles, et Soome riik ja selle institutsioonid peavad sind aktsepteerima kui sa oled maksumaksja. Kõige olulisem punkt!!! Kui nähakse, et sinust on tulnud maksukohuslane ilma veel isegi reaalselt makse maksmata, avatakse sulle ka politsei, maistraati ja kela uksed. Peale töölepingu saamist jookse padavai panka, et saada konto number. Kuhugi su rahad peavad ju laekuma. Nüüdseks on muidugi juba panku, kes teevad EU kodanikule ka ilma tugeva põhjuseta pangakonto valmis. Olen kuulnud, et kui ilusti näiteks Danske pangast küsida, saad ka sealt allkirjad ja plastikkaardid. Aga ei saa seda kinnitada kui fakti. Teiseks oluliseks paberiks on hankida endale maksuprotsent – vero prosentti. Minu kui lihttöölise jaoks ei ole maksuamet saatanast. Ei käi mööda tuttavaid kirumas neid kuradi kaane ja ei ürita neile igapäevaselt “pommi alla panna”. Olen väga rahul sellega, kuidas mul siiamaani asjad nende kaudu aetud on ja jätkan stoiliselt seda sama süsteemi. Need kaks asja käes, pangakonto number ja vero protsent, jookse tagasi tööandja juurde. Nüüdseks hetkeks oled sa ametlikult tööl, koos võimalusega saada ka üks päev palka ja makstes Soome riigile selle eest makse. Ja pisike informatsioonikild, mis on ka päris oluline. Alates 1. märtsist 2013 väljastab ka maksuamet Soome nn. isikukoode. Varasemalt väljastas selle numbri ainuüksi Maistraat, kuid ka Soome peab natukene paindlikust välja näitama. Kujuta ise ette olukorda, kuidas maksuameti ootesaalis ootavad sul 20 värskelt Tallinki laeva pealt tulnud ja esimese tööpäeva sooritanud lubjaste pükstega Kalevipoega, vaadates pikisilmi tabloo poole et siis õige numbri ilmudes järjekordne Andres või Peeter püsti saaks hüpata ning hakata ametnikule täpselt seda sama stoorit rääkima. Kahju hakkab ju. Kindlasti maksuametnikud  kiruvad sellise võimaluse loomist siiamaani aga professionaalsest viisakusest ametivendade suhtes Maistraatis, tehakse töö nohisedes ära ja vajutatakse nuppu “seuraava”.

Edasine läheb ka minu jaoks natukene häguseks. Kolm instantsi, mille peaksid läbima – Maistraat sissekirjutuse jaoks, politsei elamisloa jaoks ja siis see emalaev, Kela (haigekassa). Kui viimase pihuks ja põrmuks oled väidelnud, saad sa selle kauaoodatud haigekassa kaardi kätte. Põhjus, miks seda on raske saada, seisneb täiesti loogilises asjaolus. Peale haigekassa saamist tekib sul automaatselt õigus taotleda igasuguseid ja minulegi tundmatuid rahalisi tugesid. Ja ka mitte rahalisi. Netist, eelkõige eestlaste kommuunist Facebookis, loen laus haledaid postitusi, kus kirjeldatud olukorra järel tuleb ilmsiks, kuidas inimene lihtsalt küsib nõu Soome riigi petmise kohta. A’la et olen küll Soomes tööl ja naine on Eestis tööl aga lapsed on ju “nii näljas” ja vaja kuidagi Soomelt lisa pappi välja pigistada. Et kuidas selle, tolle ja veel mingi kolmanda toetuse jaoks kirjutada oleks vaja ning mis kogemusi kellegil olnud on.

Minu soovitus oleks minna politseisse ennem kui Maistraatti. Sellel põhjusel, et kuna sul juba on tööleping, maksukaart ja pangakonto number, on inimene tegelikult kohustatud ennast registreerima Soome politseisse juhul kui ta plaanib jääda Soome kauemaks kui 3 kuuks. Ja et politseist saaksid selle olulise paberi, on nende koduleheküljel juba märgitud, et üks elamisloa saamise tingimusi on nõue tõestada rahaliste võimaluste olemasolu enda elatamiseks. Ehk siis tööleping. Voila.

Järgmine koobas, kuhu sisse astuda, oleks Maistraat lootuses naasta sealt karu poolt mitte vägistatuna (nagu anektoodis). Maistraati ametnikud võivad olla väga väga kurjad, lausa õelad, anda sulle tahtlikult või tahtmatult valeinformatsiooni, mille tõttu oled sunnitud täiesti tühjalt jooksma kuhugi kolmandasse asutusse, ja isikliku kogemuse põhjal olen alati teinud endale kristall selgeks, mida ma sealt taotlen ja millised on minu õigused saa asi sealt saada. Eelnevalt mainisin, et varasematel aegadel pidi Maistraatis taotlema lisaks enda aadressi registreerimist ka isikukoodi. Kui sul maksuametis käidud, peaks Maistraat nüüdeks olema see eelviimane samm, kust saad paberi selle kohta, mis on sinu elupaigaks. Mis on sinu aadress ja kuhu on märgitud sinu “kotikunta”. Soomes on suur erinevus, kas oled registreeritud Helsingisse, Vantaalle, Espoosse või üldsegi kuhugi mujale, sest siin maksad sa lisaks riigi kukrusse makse ka väiksema venna pauna – vallale. Ja selle maksu suurus erineb kohati. Vahel ma huumoriga pooleks olen jälginud, kuidas Soomes erinevad vallad lausa vaidlevad ja võistlevad mingite jaburuste üle. Kes on ikka rohkem industrialiseeritud, kellel korraldatakse rohkem jooksuvõistlusi, kes lükkas viimane talv rohkem lund ja loomulikult kellel on kõige rohkem raha kulutada per moll. Nagu Ameerika osariigid :) Igatahes peaks kõigi eelduste kohaselt saama Maistraatist konkreetse paberi selle kohta, mis on sinu kodu aadress. Ja just lugesin nende kodulehelt, et paberi saamise eelduseks on juba tehtud käik politseisse, millega tõendad, et võid Soomes elada. Kas siis ajutiselt või jäädavalt.

Ja viimaseks peatükiks sinu muinasjutus nautida kohalikke pudrumägesid ja piimajõgesid, on Kela – haigekassa. See rahaliste vahendite Püha Graal. Soome haigekassa vaatab peamiselt seda, kui kaua sa oled tööl olnud ja millist palka oled saanud. Ei ole päris niimoodi, et teed 3 kuud tuhande euro eest tööd, ja supsti, see kaua oodatud platikkaart libiseb sulle kätte. Nad koinivad sind, ja koinivad korralikult. Kirjutan nendest kindlasti kuskil siin blogis veel aga võin hetkel tuua näiteks enda juhtumi. Mul on kodus siiamaani alles terve kaustikutäis keelduvaid või lisapabereid nõudvaid Kela ümbrikuid. Mul läks 16 kuud aega, et saada endale haigekassa. Tuletan meelde, et Eesti haigekassa kadus sama hetkel kui registreerisin ennast permanentseks elanikuks Soome. Ja tänan õnne, et minuga midagi ei juhtunud või et ma tõsisemalt ei haigestunud.  Ja see esimenegi haigekassakaart oli aastaks. Igaks juhuks :) Teine kaart tuli siis kiiremini ja see on siis ilma kehtivust kaotamise kuupäevata. Ehk siis kuni minu surmani.

Nii et lühidalt. Hangi tööleping. Legaalse Soomes registreeritud tööandjaga. Sebi maksuametist endale maksukaart ja nüüdseks on võimalus sealt saada kohe ka isikukood. Kiirema sörgiga panka konto numbri saamiseks. Naerata teiselpool lauda istuvale neitsikule…..või siis noormehele. Väike flirt oletatatava gay’ga ei tee kunagi paha kui sul midagi vaja on. Siis juba sprindiga tagasi tööandja juurde. Politseist elamisluba kas siis aastaks või jäädav, Maistraatist elaniku registreerimise tõend ja lõpuks Kelalt haigekassakaart. Kolme viimasesse asutusse sisenemisel tuletan meelde, et ära mine nõudma õigusi. Mine kurtma muret. Kerge kutsika pilk ja tilgake südameverd ainult lihtsustavad kogu seda protsessi. Ma kujutan ette, et sellise samat tüüpi loo räägib ka mingi Somaaliast pärit tegelane pärast Soomes sisseelamist oma 27-le perekonnaliikmele. Et kuidas oleks kergem siia pääseda ja millise suhtumise ja näoga peaks nende luukide ees olema.

 

Kerge frustratsioon

Kaks asja, mis Soomes elades tihti kopsu üle maksa ajavad, on bürokraatia ja inimeste külaelu mentaliteet. Teise nähtusega pean päeviti kokku puutuma. Sedagi peatükki ärgitas mind kirjutama täna (10.02) postkontoris nähtud stseen, mida tegelikult kohtab igal pool.

Kiirelt bürokraatia teemast läbi liueldes pean tõdema, et juttude järgi Soome ametkonnad ja eelkõige ametnike selline hoolimatu suhtumine inimestesse ei pidavatki siin kõige hullem olevat. Saksamaa, India, Brasiilia – statistika põhjal veel keerulisemad kohad. Samas kui võrrelda Soomet Eestiga, ja mina kui eestlane jätan väljan keele erinevuse aspekti, on siin tohutult raske midagi aja ja energia optimaalse kulu suhtes efektiivselt korda saata. Varsti tekib tunne, et pead matusetalitussegi ennast järjekorda panema juhul, kui tekib enda surema hakkamise kahtlus. Ikka pool aastat ette. Muidu asetatakse sind määramata ajaks kuhugi surnukuuri ńii kauaks, kuni 3 hauakaevajat oma aegasid sobitada viitsivad või et siis neil vähemalt kohvipausid peetud oleksid. Noh, nali. Ei tea, et Soomes veel nii massiliselt inimesi sureks. Aga pöördun selle teema juurde veel tagasi.

Teine, ja peamine, mida silma otsaski ei salli, on see külaelu mentaliteet, mida ma oma kodukoha ümbruses, tööpaigas ja arvatavasti igalpool mujalgi väljaspool Helsingi linna (mitte maakonda) täheldanud olen. Miks väljaspool Helsingi linna? Sellepärast, et esiteks käin seal harva. Ja teiseks, kui ka sinna satud, siis pigem meelelahutust otsima. Mis tähendab palju võõraid inimesi, kes käituvad nagu hundid eri karjadest. Mitte nagu 10 lolli külakoera igavusest ühte oravat taga ajamas.

Ehk siis nüüd see stseen postkontoris. Ootasin lihtsalt oma korda järjekorranumbri alusel kui üks 50ndates eluaastates proua läks leti äärde. Iseenesest mitte midagi erilist. Möödus siis kuskil 15-20 sekundit, kui kuulen sellelt samalt proualt ikka sellist korralikku kõvahäälset seletamist teisel pool letti olevale samaealisele töötajale. Kuigi märkasin, et vist kõikide ootavate inimeste pead pöördusid ühte suunda, ei pööranud erilist tähelepanu sellele kõrgendatud diskussioonile. Kirjeldan olukorda kui juba olnut. Seetõttu mainin kohe ära, et kogu selle mehkeldamine ja miks see niimoodi käis, oli minu jaoks äärmiselt veider.  Eakamast prouast klient tahtis postkontori töötajale selgeks teha, et temal on vaja oma lapselapsele just ühte konreetset kaarti sünnipäevaks. Ja kohe. Ja mis iganes põhjusel oli ta endale missiooniks võtnud teha see selgeks ka kõikidele teistele ootajatele ja veel sellisel bravuursel moel, kus ta lausa keeras külje kliendtiteenindaja poole selleks, et jutt oleks ka teistele arusaadav. Keda huvitab, mõtlen mina. Aga asi läks veelgi kummalisemaks. Klienditeenindaja võttis selle vist sisekõnedeks mõeldud telefoni, helistas kuhugi “sünnipäeva-kaartide-tegemise” osakonda ja veel karjuvama häälega hakkas uurima, et kas neil on küsitut sünnipäevakaarti. Ta lausa lõugas sinna torusse. Seejärel läks ta inimeste vahelt kerge trügimisega läbi kuhugi riiulite juurde, uuris sealt midagi, ja naases leti äärde. Ja loomulikult nad jätkasid seda valjuhäälset arutelu. Meid oli seal umbes 20 ja kõigil olid päris küsivad ilmed, et mis toimub. Ärge saage valesti aru. Mitte midagi sõjakat või agressiivset nende kahe jutuajamises polnud. Sellist veidrust olen ka Eestis näinud, kus otsitakse põhjendamatut võõraste tähelepanu. Aga uskuge mind kui ütlen, et seda on siin iga päev. Ning see oli ainult üks võimalikest käitumismallidest.

Milleks tahetakse sellist taotletut tähelepanu? On see siis igavusest, üksinda olemisest, soovist näidata kõrvalseisjale, et ka mina olen olemas? Äkki on see solidaarsusest, soovist olla nagu teised oletades, et kaasmaalasel on mingis suhtes parem elu? Mina ei oska seda selgitada. Loomulikult on minu probleem see, et olen just vastupidise käitumisega. Vähemalt sellisele ekstreemsusele. Hoian rohkem omaette. Nagu arvatavasti paljud teisedki eestlased. Ehk see on ka üheks põhjuseks, miks ma ei mõista kohalikke veel piisavalt hästi.

Teine hea näide tuleb minu tööpaigast. Umbes pool tundi ennem müümise lõpetamise (valomerkki) tuleb selline kergelt joobes, suhteliselt koleda välimusega 40ndates paarike restorani. Prantsatanud ennast baarileti äärde istuma, tellisid õlut ja jäid seda limpsima. Täiesti tahmatult kuulen pealt nende jutuajamist peale mitut korda mööda kõndimist ja saan aru, et neiu “kuud varjutava istmikuga” on härrale hoopis armukeseks. 10 minuti pärast läheb meesterahvas alla korrusele telefoniga rääkima ja niigi juba päris joogine naisterahvas hakkab äkitselt mulle oma elust pajatama ja kurtma. Ja taas, mind ei huvita. Ta ei hooligi isegi sellest, et ta peab reaalselt mulle karjuma oma kurvast saatusest, sest jõuan minna restorani teise otsa. Mul oli siiki tegemist ja ei saanud ega tahtnud tööd pooleli jätta.   Kurdab, et ikka oma meest ei ole ja et nüüd on sunnitud varu variandiks olema jne. Okei. See võib isegi tõsi olla, et võõrale on puhtsüdamlikud (üles)tunnistused vahest lihtsamad. Selle erinevusega, et kohtan seda pidevalt. Ja see on tõsiselt tüütu. Kahju, et mul ei ole piisavalt julgust arvatavasti kartusest töökohast ilma jääda, teha niimoodi nagu üks minu tuttavast soomlane sarnases olukorras. Tema küsis klienditeenindajana ühelt mehel peale poolt tundi jama kuulamist, et “Hiihtätkö?”. “Kyllä!”. “No mut suksi sit täälta vittuun!” (Suusatad? Jah! Aga suusata siis kuradile siit!). Vahest tahaksin samamoodi vastata.

Ma saan aru, et selline veider teiste inimestega kontakti otsimine on minule sobimatu ja probleemiks minu vaatevinklist. Elades siin, pean sellega lihtsalt harjuma. Soomlased kord juba on sellised. Aga mis mulle tuska valmistab, on just see suletus vs avatus fenomen. Inimesed on siin üsna kinnised ja olen ka eelnevalt sellele tähelepanu pööranud. Samal ajal mulle tundub, et nad on nii üksikud, et nad kasvõi “põrkaksid” kellegagi kokku ainult selleks, et saada seda kontakti teiste inimestega. Topitakse nina võõrastesse asjdesse ja tegemistesse, avaldatakse viimaseid seksi- ja rahamuresid juhuslikule võõrale. Venitatakse kassamüüja-kliendi vahelist jutuajamist tühja-tähjani hoolimata selja taga seisvast 5-10 kannatamatust ostlejast. Minagi olen sunnitud töö juures tingituna viisakast klinediteeninduse põhimõttest kuulama jaburusi ja purjus inimeste möla. Just paar päeva tagasi tekkis mul restoraniülemaga, kes minuga koos a’la carte tegi, printsipiaalne vastuolu. 2 juba kergelt joogist meest tulid baariletilt süüa tellima. Oli aru saada, et nad otsivad meelega teenindusest viga. Minu ülemus suhtles nendega üima semulikkusega. Kuna selleks hetkeks oli meile palju sööjaid tulnud, siis oli ka päris kiire. Pidin korraks baarileti taha minema ja tervitasin kahte burgerisööjat konkreetselt ja viisakalt. Näha oli, et “härrad” oleksid tahtnud vist minuga edasi lobiseda ja ütlesid selle peale, et kas niimoodi räägitakse klientidega. Ma oleksin nad peaaegu kuhugi pimedamasse auku saatnud aga liikusin lihtsalt edasi. Hiljem tuli ülemus mulle ise rääkima, et ebameeldivad tegelased ja ajavad igasugust jama suust välja. Üritasin talle selgitada, et hoolimata meie ametist, ei pea ma kohustuseks iga ebaviisaka tolvaniga lobiseda ja et kui teda ennast see tegelikult häiris, siis miks ta teatud piire ei sea. Selle asemel proovib neid ikka ära kuulata. Mis siis, et teiselt poolt letti ei tule mitte midagi, mis oleks kaudseltki seotud meie tööga või klienditeenindusega. Tema ikka üritas tagasi ajada, et nii see meie professioonis käib ja selline small-talk käib asjaga kaasa. Boonuseks veel mainis, et selle eest me ju palka saamegi! Oleksin omakorda tema peale peaaegu vihastanud ja käratanud, et kuidas sa ometi selline “pussy” saad olla. Kohe kindlasti ei ole meie tööks mingite külajoodikute lobisemishimu rahuldamine. Aga see selleks. Arvamuste erinevus. Muidu on minu otsene boss üks parimad, keda tean.

Teisiti väljendudes ei häiri mind otseselt see, kuidas Pekka tahab Juha kohta teada või et kassa järjekorras on ka minu apsakate pärast pidatud ootama, vaid see, et minu arust puuduvad Soomes inimeste vahel teatud ühiskondlikult kokkulepitud moraalsed piiritletused. Ja sellest ka see lõdva suhtumine. Minu arust pankur on pankur, kassamüüja on kassamüüja ja Pekka on Pekka. Ei väida nagu ma ei tahaks, et kõik omavahel hästi ja viisakalt läbi ei saaks. Aga need inimesed ei ole minu semud. Isegi mitte tuttavad. Ma ei soovi oma isiklikest asjadest võõrastega arutada ja ma ei viitsi ega taha olla psühholoogiks suvalistele kõrtsu klientidele. Selline piiride seadmine on minu jaoks oluline ja eelistan säilitada eriti tööpaigas konkreetsust ja professionaalsust.

Soomlastest kergelt vol. 2

Selleks korraks panen pidureid soomlaste halvustamisele ja mõtlesin puudutada ka neid positiivsemaid külgi. Ega neid väga palju ausalt öeldes polegi, kuid kindlasti on minu kogemus mõjutatud inimestest, kellega olen ümbritsetud. Usun, et kui ma ringleks kuskil haritlaste, teadlaste või poliitikute ringkondades, oleks minu hoiakud soomlaste suhtes ka natukene erinevad. Vähemalt arvan nii. Siiamaani on mul aga enamuse ajast tulnud tegemist teha 1500-2500 eurot teenivate kohalikega – restorani-, köögi- ja hotellitöötajatega, alamastme juhatajad ja siin-seal on juhuse tahtel ka sinna ringi sattunud intelligentsemaid inimesi.

Väga koduhoidjad. Kui jätta välja mõned üksikud seiklejahingega põhjaelanikud, siis soomlase loomuses on hakata alates esimesest palgapäevast mõtlema kodu soetamisele/ehitamisele. Minu jaoks muidugi vägagi teretulnud teema, kuna olen elus pidevalt sunnitud palju kolima. Suutsin oma esimese isikliku kodu osta hambad ristis panga laenupabereid vaadates alles 26 aastaselt. Üks minu töökaalsanegi on parasjagu ostmas maja korteri asemele ja ei jõua enam ära kuulata neid jutte projektidest, vaheseintest, uuest televiisorist ja et kuhu peaks kassile kusekasti panema. Palju maksab, mitmeks aastaks laen, kuhu ja tingimused maja ostmiseks käivad kõik teemast läbi.

Ei olegi tegelikult väga aru saanud, et miks Soome üüriturg nii meeletult aktiivne ja vaheldusrikas on. Megasuured ettevõtted, kes tegelevad ainuüksi üürituruga, sadadesse tuhandetesse küündivad üürijad ja suhtleliselt kallid üürihinnad. Ka mina kuulun sinna süsteemi. Soomes on väga palju inimesi, kes üürivad. Mitte ei oma. Tundub nagu elamu üürimine oleks lausa omaette maailma. Eestis elatud aastate jooksul täitsa võõras nähtus, Pean silmas just seda elanikke hulka, kes üürivad. Ja see kodu armastus ning hoidmine väljendub ka üürikorteri puhul ikkagi kodutundes ja neis aastakümneid elades. Ei ole see soomlane üldsegi nii jõukas kui väljast tulijale võiks tunduda, et peale 5 aastat töörabamist hakatakse kohe kinnisvara kokku ostma. Kodu on soomlase jaoks puhkepaik, pelgupaik ja eelkõige viis ennast maailmast ära lõigata. Siin on tavaks ka enamus koduprobleemid lahendada kas sõnade või noaga nelja seina vahel. Väga harva, kui näeb tänaval mehe naise vahelist kõvahäälset vaidlust (v.a. alkoholi tugeva koosmõjuga), vaid pigem kuulen õhtuti näiteks oma naaberkorterist läbi betoonseinte seda kisa ja karjumist. Hommikul on see sama paarike roti suuruse koerakesega rahulikul jalutuskäigul.

Külas käimist ei saa pidada niivõrd just tabuks kui et pigem natukene eriliseks nähtuseks. Ei taha väita seda, et inimesed käiksid siin kaks korda elus külas, vaid pigem, et kui minnakse külla kellegi juurde õhtut veetma, siis seda pikaajalise etteteatamisega ja ülima planeeritusega. Eks see paljuski ole seotud ka distantsiga. Kui mina peaksin oma sõbra ukse taha päevasel ajal ootamatult ilmuma, kutsub ta mind suure tõenäosusega sisse ja ainult kerge üllatusega küsiks, et noh …. kuidas ma siis niimoodi tema juurde sattusin. Siin pool lahte on aga reaktsioon ukselävel juba seline, et mida paganat sa siin teed ja et kas tasuks sisse lasta. Vähemalt teatud ebalevat olekut on küll näha ja pigem saadetakse sind mingitsorti väljamõeldud ettekäändega koju tagasi. Kuna mul endalgi käib külalisi väga harva, siis alt vajutatud uksekella peale on esimeseks mõtteks, et mida paganat nüüd. Ma ju ei oota kedagi. Hetke pärast saan teada, et ootamatuks külaliseks on vaid reklaamposti jagaja, kes tahab koridori sisse pääseda. Miks ta küll minu uksekella pidi vajutama? Siin on nagu 17 korterit veel!

Asjaolu, millega paljud ehk nõus ei ole aga millele siiski lugeja tähelepanu tahan pöörata, on soomlaste töökus küll omapärane aga toimiv. Erinevalt minu kaasmaalaste öeldust ja minu enda esialgsest arvamusest, on soomlased korralikud töömesilased. Kui sul pole korralikku töökohta, siis sind lamedas tähendsus ei eksisteeri. Seda vähem aktiivsemat või siis täielikku laiskvorstide rühma kohtan eelkõige välismaalaste hulgas. Eelnevas blogi sissekandes mainis, et soomlased on sellised 8-16 töölised. See tähendab, et nad on 7.50 kohal ja 16.01 majast lahkunud. Enam vähem. Aga tööülesandeid, mis jääb sellesse ajavahemikku, täidetakse üldiselt korralikult ja nii nagu ettekirjutused nõuavad. Ja oi oi kui palju ettekirjutusi neil on. Eks seda on natukene raske kirjeldada ja kindlasti kavatsen tulevastes blogi sisesekannetes teemale rohkem tähelepanu pöörata, aga ühiskond Soomes on selline, kus tööd ja töö tegemist hinnatakse. Aga hinnatakse ajalise piirangu põhjal. Teisit öeldes oled sa see 8 tundi tööandja ja tööpaige meelevallas, mille jooksul tehakse endast olenevalt kõik, et “klient” rahul oleks. 16.01 saadetakse “klient” viisakalt peesse ja ülejäänud 16 tundi on sinu aeg. Kui ma ei eksi, siis seadusega on isegi ära regulaaeritud see, millal näiteks tööandja tohib sulle helistada töövalisel ajal ja millal mitte. Ja seda nõuet ka üldjuhul järgitakse.

Juttude põhjal olen aru saanud, et sellist tüüpi tundide lugemist on eriti palju just ehitusalal. 12-minutilised kohvipausid, 30-minutiline lõuna ja kui tööaeg täis, kukuvad hetkega ka tööriistad käest. Hoolimata, kas sul siis jäi midagi pooleli või mitte. See on ka üks põhjus, miks eestlasi palju ehitusalal Soomes tööl on. Nad ei virise nii palju, nad ei loe tunde kosmilise täpsusega ja nad pigem venitavad tööpäeva pikemaks selleks, et töö saaks tehtud. Restoranialal on tööaeg kindlasti paindlikum. Peabki olema. Kui mu otsene ülemus küsib, siis 99 protsenti juhtudel olen nõus oma tööpäeva venitama mitmeid tunde pikemaks või siis õhtuvahetuse asemel lausa hommikul alustama. Noh, aga sellisele käitumisele on ka põhjus. Kui minu tüdruk siin koos minuga oleks, pööraksin rohkem kellaajale tähelepanu ja väga neid päevi venitada ei tahaks. ja Kuna sotsiaalset elu ma siin väga ei harrasta, siis ausalt öeldes pole mul midagi muud suurt teha kui tööd. Võrreldes sellist tööindu minu soomlasest võib olla mitte nii innuka kolleegiga, siis pean küll tõdema, et tema leiab pigem konstantselt põhjuseid, miks mitte pikendada tööpäeva. Ja samas – ametliku tööaja jooksul on ta väga tubli.

Kummaline on mõtelda mul soomlasest kui välisilmale kujutatud tüüpilisest põhjamaa rahvast seoses nende kinnisusega ja näiliku sooviga istuda üksinda keset metsa talvise järve kaldal kuumast saunast tulnuna. Miks? Esiteks kui pääseda nn. siseringi ehk natukene soomlasi tundma õppida, polegi nende “sisu” nii karm. Teine põhjus on pigem universaalsemat laadi. Nagu kõik maakera inimesed, otsivad ka soomlased seda sotsiaalset kontakti, mis on kui viide olemas olemisest ja et keegi vähemalt hoolib. Kui mitmeid korde olen sattunud uue inimesega koos töötama ja ta ei pruugi mulle päevi vastata midagi muud peale “tere”, nägemist”, “jah” ja “ei”. Peale nädalat aega tajun, kuidas ta hakkab juba ise vaikselt kontakti otsima, sest tal on igav. Ja nagu mainisin, mina seda esimest sammu enam ei tee. Peale lühemate diskussioonide tööasjadest, hakkab sealt vaikselt välja immitsema jutte eraelust, perest, viimasest suuremast pohmellist ja kuna ma sellise tolerantse inimesena võtan kõik selle naeratusega vastu, siis peale mõnda aega ei jõua ma tegelikult enam ära kuulata seda jauramist. Minu jaoks on see ebahuvitav, kuna jututeemade valik on kitsas ja ei ole just tegemises kõige harituma inimesega. Paari kuu järel olen kolleegile muutunud mingisuguseks kuulajaks, kus hommikul peale teretamist, pean vähemalt 10 minutit aega reserveerima temale mis siis, et iga hetk mõjutab minu tööülesannete sooritusele. Eriti hommikuti on see aeg oluline. Ma ei viitsi enam. Saadan oma tüdrukulegi tihipeale vastavasisulisi sõnumeid, kus kurdan, et kuidas ma igatsen lisaks kõigele muule just tema intelligentsust ja meie omavahelisi lobisemisi, sest see ergutab mind vaimselt.  Selline igapäevane bla blaatamine võib väga kiiresti väga tüütuks muutuda. Kuid sellist soomlaslikku kinnisuse muundumist avatumaks ma pidasinig silmas. Kohalikud veel pilavad seda mõningal määral öeldes, et keegi nüüd “avautus” ehk siis keegi hakkas nüüd usaldustähe all endast rohkem rääkima. Harjumatu. Sest minu jaoks selliste teemade käsitlemine kuulub väga lähedastele sõpraderingi ja teiseks kui üks inimene räägib juba liiga palju samadest asjadest, siis hakkab see kiirelt kurnama. Peale teatud aega ma eeldan, et leiaks ka muid ajusid mõtlema panevamaid jututeemasid aga kohalikes oludest on see küllatki keeruline. Veider. Kui ma kellegi naist/abikaasat pilavalt maha teen, siis reaktsioon on üldjuhul huumor. Kui ma aga laias laastus viimaseid poliitika uudiseid arutada tahaksin, võetakse seda pigem isiklikult, solvutakse ja tehakse kõik, et minu arvamus pihuks ja põrmuks saaks tehtud.

« EelmineJärgmine »