Puhas tõug

Teema, millest olen kuidagimoodi suutnud kõrvale hoida või siis puhtalt juhuse läbi ei ole mind kaasa kiskunud, tuli rõhutatult välja kui sõbraga klubis käisime. See on see paljude (kindlasti mitte kõikide) soomlaste suhtumine eestlastesse. Olukord kulmineerus lühidalt kirjeldades olukorraga, kus sõber jäi klubis kahe suvalise neiuga vestlema. Peale paari minutit otsustasin minna ka ennast tutvustama. Viisakusest. Olin jõudnud juba kuuldavasse lähedusse liikuda kuna muusika lõugas ikka korralikult, kui üks neiudest jõudis mulle suhteliselt vihase pilguga ära nähvata, et “mulla on rotu himassa jo”. Eeee……. Okei. Ma ei jõudnud esimese hooga kuidagi sellele reageerida. Tõmbusin eemale ja 10 sekundit hiljem saabus selguse hetk, mis on mind siiamaani jätnud mõtlema.

Neiu lause oli lühike aga tabav. Tõlge ja tähendus oleksid siis sellised: mul on puhtatõuline kaaslane kodus olemas. Kunagi varem mulle niimoodi pole öeldud ja kui see mulle  kohale jõudis, solvas see küll ja pani mõtlema natukene laiemas pildis soomlaste suhtumist eestlastesse. Märkimisväärne on just see, et ta pidi slängis välja turtsatama oma puhtatõulise boyfriendi olemasolust, kes eeldatavasti on soomlane. Ja mis omakorda annab mõista, et vähemalt tema jaoks on kõik muulased mitte puhtatõulised. Seda arvasin ka mina esimese hooga. Sõber, kellega neil kahel neiul jutt jooksis, on ju Ungarist. Natukese aja pärast tabas mind selguse hetk. Ma olen eestlane. Ning olen kindel on mu sõber, küll tahtmatult, neile mainis, kust me mõlemad pärit oleme.

Järgmine päev keerutasin peas igasuguseid mõtteid, kuna teema oli mind rohkem puudutanud kui oleksin arvanud. Just sellepärast, et pole sellise otsese viitamisega kokku puutunud kas juhuse läbi või pole julgetud välja öelda. Kerge solvumine kasvas üle vihaks ja kui mul poleks klubi olnud seda kerget alkovinet, siis arvatavasti oleks midagi väga solvavat või vastupidi, huumorit kasutanud, et a´la “mul on hoopis kiisu kodus” (rotu – puhtatõuline koer). Ega ma ei saanudki aru, et miks nii sitasti pidi kohe ütlema. Kas antud neiul on halbu kogemusi olnud eestlastega või on ta juba eos eelarvamustega. Osaliselt pean süüdlasteks ka eestlasi endeid, kuna aastate jooksul on nad ikkagi pärsis kehva maine tekitanud. Oleksin ma Ungarist, nagu mu sõber, siis suhtumine oleks kindlasti teistsugune. Kauge maa, lausa natukene eksootiline isegi ja Soomes on üldiseltki vähe ungarlasi. Aga eestlaseks olemisega kaasneb oma moraalne hind, mida on ülimalt raske vältida eriti veel lahe ääres (Uusimaa). Mida rohkem eestlasi väikesele alale koondunud, seda kehvem maine neil on. Arvan, et kuskil Kesk-Soomes eestlane olla on lihtsam.

Kogu see intsident on minus taaskord tõstnud usaldamatust kohalike suhtes. Ei, kindlasti ei ole see muutnud minu suhtumist nendesse, keda ma aastaid olen teadnud/tundnud ja keda pean oma sõbraks. Vaid ettevaatlikust suhtlemisel võõrastega ning avaldamast oma rahvuslikku identiteeti. Kunagi kui alustasin töötamist Soomes ja käisin kümnetes ja kümnetes eri paikades, juba siis varjasin võimalikult pikalt oma rahvust. Aastatega on tulnud teatud rahuolu ja turvatunne kuid vahepeal jällegi juhtub midagi, mis tuletab meelde kui palju ma ikkagi välismaalane Soomes olen. Usun, et kui kavatseksin siin kasvõi elu lõpuni elama, siis jään alati välismaalaseks ja eelkõige eestlaseks. Paljudele kohalikele siis selles negatiivses toonis. Samas tean näiteks omas praeguses töökohas, et eestlaseks olemisel on ka pluss pooli – töökaaslastes on väike kartus minu otsekohesuse suhtes. Soomlastes sedaomadust eriti ei ole. Ja olen tähele pannud, et see sama kartus (pigem ebakindlus) lihtsustab mu tööalaseid tegemisi ja muudab suhtlemise konkreetsemaks.

Kokkuvõtvalt nörritas mind selle neiu väljaütlemine. Nii paratamatu kui see ka polnud, sest ma ei oska ju öelda, miks ta nii vastikult ütles. Teisest küljes tõstab minus pead just see sama eestlus, mis kinnitab mulle, et olen võõral maal, võõraste inimeste keskel ja et minu jaoks ainuke õige tegutsemis- ja elamisviis on olla võimalikult kasuahne ja omakasupüüdlik samal ajal mitte kellegi varvaste peale astudes. Ambitsioon on see, mis eestlased Soomes võõraks muudab ja võõraks jätab. Meie isekas viis ja nälg edasi pürgida. Samas pean rõhutama, et see on minu elu ning siin leidub kindlasti paljusid eestlasi, kes minu väljakirjutatu põhjal tahaksin mind moraali labidaga lüüa.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar