Saaks selle väikese viina ikka….

Kuigi olen ekstra töötajana (käin seal tööl, kuhu mind saadetakse/küsitakse) sadades erinevates kohtades, siis olen ka ainult ühes tööpaigas pikemalt olnud k.a. praegune. Ning kui sa kuulud juba permanentsete töötajate ringi ning sinuga juba arvestatakse, siis hakkad samuti nägema, kuidas tööaandja kulul juuakse ja süüakse. See on küll natukene toorelt väljendatud aga pean silmas siis neid kordi, kus tööandja korraldab töölistele väljasõite ning pidusid, mis üldjuhul sisaldavad söömisi ja joomisi. Jäin siin üks päev natukene rohkem selle üle juurdlema ning otustasin omad järeldused, miks selliseid päevi korraldatakse, ka siia kirja panna. Jällegi, tegemist on minu isikliku arvamusega. Ei pruugi kõikides kolleegiumites paika pidada.

Usun, ja natukene Soome töölisajaloos tuhnides, et sellised ühiselt koos veedetud päevad pärinevad juba Urho Kekkoneni aegadest kui nimetatud härra oli Soome peaminister ja seejärel president. Lisaks olen aastate jooksul kuulnud vanema generatsioon soomlaste käest, et Kekkonen oli just see, kes tulihingeliselt töötajate ja nende õiguste eest võitles ning midagi lisamata või tsenseerimata, paljud peavad teda tänapäeva Soome töökultuuri alustalaks (kuigi kapitalismi kasvuga see süsteem ka tasapisi mureneb). Igatahes arvan lühidalt, et kunagiste seaduste näol pandi tööandjatele kohustuseks korraldada töötajatele igasuguseid erinevaid ühiseid päevi, kus käidi väljas, perekonnad võeti kaasa, sporditi, söödi, joodi ja pidutseti. Lisaks sellele olen kuulnud ka igasugustest nn tervishoiu päevadest, kus reaalselt grupp inimesi samast töökohast saadetakse spa päevadele või saadetakse neid maratonidele, mille osavõtumaksu tööandja kinni maksab. Olen kuulnud lausa hingehoiust ja psühholoogi juured käimisest. Kõik siis selleks, et hoida töötajad rõõmsad ja motiveeritud, mis on kindlasti pikemas perspektiivis kasulik tööandjale. Paarkümmend aastat tagasi oli see tööandjale kindlasti mitte ainult tööseadusest tulenev kohustus, vaid seda peeti töötaja suhtes ka õiglaseks.

Miks ma sellele eelloole peatun? Sest tänapäeval on sellest traditsioonist, olgu see siis kohustusest või õigekspidamisest, alles suhteliselt nõrgad jäljed. Põhjused, miks töötajad tahavad välja jooma saada või miks tööandja sellised üritusi korraldama peab, on muutunud. Võrreldes Eestis töötatud ajaga, siis korraldasime lihtsalt ise selliseid väljas käimisi kuhu loomulikult ülemused/omanikud polnud kutsutud. Vahet pole, et natukene haige peaga järgmine päev tööle mindi. Soomes aga peetakse seda mingi määral siiski tööandja poolseks kohustuseks. Ja töötajad ootavad seda.

Põhjus, miks tänapäeval tööandja selliseid ühiseid päevi korraldab, on tegelikult segu seadusest tulenevalt kohustusest, traditsioonist ja töötajate “rahustamisest”. Kes mis iganes põhjusel seda teeb, jääb tema südametunnistusele. Lihtne näide. Olin kunagi Fazeri all tööl messikeskuses, kus vähemalt korra aastas korraldati töötajatele selline suurüritus. Üle Soome. Räägime tuhandetest ja tuhandetest töötajatest. Üks aasta taheti see ära jätta, sest majanduslikud tulemused polnud nii head. Loomulikult polnud töötajad selles otseselt süüdi ja oi oi milliseks mässuks läks. Kuulsin isegi omade töökaaslaste käest, et nad annavad lahkusmiavalduse kui miljoniettevõte ei suuda isegi korra aastas korraldada midagi töötajatele. Asi läks nii suureks, et teema imbus meediasse, kus siis hakati arutama tööandja kohustusest sellistes olukordades jne jne. Fazer andis survele järgi. Pidu korraldatati aga siiski suhteliselt tumedates toonides. Samas aga hoopis teistgune näide. Minu praegune tööandja on tunduvalt väiksem ettevõte aga kindlasti mitte majanduslikes raskustes. Pigem vastupidi – aasta aastalt on neil järjest paremad tulemused. 3,5 aasta jooksul on olnud ainult üks kord, mis jättis meile kõigile väga hea mulje kui heast tööandjast, kes tõeliselt hoolib meie rahuolust. Ülejäänud korrad on olnud kuivad söömised (korra aastas) kuskil lahjas kohas, peale mida iga roju oma koju. Meil pole olnud jõulupidusid, suvised väljaminekud on taandunud ühele korrale vähemalt minu seal oldud aja jooksul. Ja sellega seoses reatöötajate ja kontoritöötajate vahelised suhted on ka leigemad ja kaugenevad. Seda ma vähemalt tunnetan. Ammugi pole meil mingeid koolitusi, tervisepäevi ega suuremaid väljasõite.

Samas iga töötaja lausa ootab neid vabu ühiseid päevi. Aga jällegi……. Mitte enam nendel traditsioonilistel põhjustel, et saaks töökaaslastega ühiselt midagi teha ja võib olla õppida üksteist rohkem tundma selleks, et ka tööalane side oleks tugevam ja kommunikatsoon julgem ja selgem, vaid põhjus peitub pigem lihtlabases salasoovis saada midagi tööandjalt tasuta. Olgu selleks siis väljasõit, teater, söök või mis peamine…..jook. Tasuta joomist siin oodatakse. Ja veel kuidas. Alkohol on kallis Soomes. Ja kui tööandja kasvõi korra aastas otsustab töötajate viinavajadust rahuldada, siis sellest üritatakse võtta viimast. Ja kui seda korda ei tule, näitavad töötajad välja ebarahuluolu ja tühimikku. Risk, mida tööandja väga endale lubada ei saa, kuna töötajate salaviha tagajärgedeks võivad olla juba igasugused muud sahkerdamised ja “tagasi tegemised”. Miks selline risk üldse tekib? Sest kui soovid poole sajandi traditsiooni lihtsalt ühe päevaga ja põhjendamatult katki lõigata, siis inimesed muutuvad paratamatult vihasteks kuna nad on seda sama traditsooni pikalt järginud. See on neil juba veres.

Aga see tasuta viin, nii haledalt kui see ka ei kõla, on peamine põhjus, miks tööandja peab vahel neid joominguid korraldama ja miks töötaja tunneb ennast hinnatuna. Jah, seda peidetakse küll igasugust muude sündmuste taha – väljasõidud, kruiisid Tallinnasse, jõulupeod, seikluspargid, tervisepäevad jne. Aga nii palju kui ma olen täheldanud, siis sellised päevad taanduvad alkoholile. Ma näen ju neid firmapidusd pidevalt, sest meie hotell/restoran/ööklubi on päris pop koht. Eriti kui otsitakse sellist 80ndate stiilis paika. Vahel on naljakas lausa kõrvalt kuulata inimesi omavahel rääkimas, kuidas nad peavad selle päevase koosoleku ära kannatama, et siis neile juba ette valmis ostetud joogipiletitega õhul ööklubis “kärsad likku lasta”. Ja siis baarileti tagant kuulata vingumist, et miks nad küll joogipileti eest ainult kerget alkoholi saavad. See taandub minu nägemust mööda satiirilisele olukorrale, kus piltlikult öeldes tööandja peab oma töötajaid kerge vine all hoidma, sest siis on rahu majas ja kõik enamvähem sujub. Kas pole mitte tõsi, et kui võtta see 2 drinkki, siis ei hakka mitte paha aga just tekib kerge tipsisus, millega kaasneb lõbusus ja pinge langus. Samamoodi on töötajatele korraldatud pidudega. Neid lihtsalt peab vahel olema, et langetada tööst tingitud pinget ja tõsta sõbralikku suhtumist tööandja suhtes.

Pole kommentaare

Pole veel kommenteeritud

Jäta kommentaar