Soomlastest kergelt vol. 2

Selleks korraks panen pidureid soomlaste halvustamisele ja mõtlesin puudutada ka neid positiivsemaid külgi. Ega neid väga palju ausalt öeldes polegi, kuid kindlasti on minu kogemus mõjutatud inimestest, kellega olen ümbritsetud. Usun, et kui ma ringleks kuskil haritlaste, teadlaste või poliitikute ringkondades, oleks minu hoiakud soomlaste suhtes ka natukene erinevad. Vähemalt arvan nii. Siiamaani on mul aga enamuse ajast tulnud tegemist teha 1500-2500 eurot teenivate kohalikega – restorani-, köögi- ja hotellitöötajatega, alamastme juhatajad ja siin-seal on juhuse tahtel ka sinna ringi sattunud intelligentsemaid inimesi.

Väga koduhoidjad. Kui jätta välja mõned üksikud seiklejahingega põhjaelanikud, siis soomlase loomuses on hakata alates esimesest palgapäevast mõtlema kodu soetamisele/ehitamisele. Minu jaoks muidugi vägagi teretulnud teema, kuna olen elus pidevalt sunnitud palju kolima. Suutsin oma esimese isikliku kodu osta hambad ristis panga laenupabereid vaadates alles 26 aastaselt. Üks minu töökaalsanegi on parasjagu ostmas maja korteri asemele ja ei jõua enam ära kuulata neid jutte projektidest, vaheseintest, uuest televiisorist ja et kuhu peaks kassile kusekasti panema. Palju maksab, mitmeks aastaks laen, kuhu ja tingimused maja ostmiseks käivad kõik teemast läbi.

Ei olegi tegelikult väga aru saanud, et miks Soome üüriturg nii meeletult aktiivne ja vaheldusrikas on. Megasuured ettevõtted, kes tegelevad ainuüksi üürituruga, sadadesse tuhandetesse küündivad üürijad ja suhtleliselt kallid üürihinnad. Ka mina kuulun sinna süsteemi. Soomes on väga palju inimesi, kes üürivad. Mitte ei oma. Tundub nagu elamu üürimine oleks lausa omaette maailma. Eestis elatud aastate jooksul täitsa võõras nähtus, Pean silmas just seda elanikke hulka, kes üürivad. Ja see kodu armastus ning hoidmine väljendub ka üürikorteri puhul ikkagi kodutundes ja neis aastakümneid elades. Ei ole see soomlane üldsegi nii jõukas kui väljast tulijale võiks tunduda, et peale 5 aastat töörabamist hakatakse kohe kinnisvara kokku ostma. Kodu on soomlase jaoks puhkepaik, pelgupaik ja eelkõige viis ennast maailmast ära lõigata. Siin on tavaks ka enamus koduprobleemid lahendada kas sõnade või noaga nelja seina vahel. Väga harva, kui näeb tänaval mehe naise vahelist kõvahäälset vaidlust (v.a. alkoholi tugeva koosmõjuga), vaid pigem kuulen õhtuti näiteks oma naaberkorterist läbi betoonseinte seda kisa ja karjumist. Hommikul on see sama paarike roti suuruse koerakesega rahulikul jalutuskäigul.

Külas käimist ei saa pidada niivõrd just tabuks kui et pigem natukene eriliseks nähtuseks. Ei taha väita seda, et inimesed käiksid siin kaks korda elus külas, vaid pigem, et kui minnakse külla kellegi juurde õhtut veetma, siis seda pikaajalise etteteatamisega ja ülima planeeritusega. Eks see paljuski ole seotud ka distantsiga. Kui mina peaksin oma sõbra ukse taha päevasel ajal ootamatult ilmuma, kutsub ta mind suure tõenäosusega sisse ja ainult kerge üllatusega küsiks, et noh …. kuidas ma siis niimoodi tema juurde sattusin. Siin pool lahte on aga reaktsioon ukselävel juba seline, et mida paganat sa siin teed ja et kas tasuks sisse lasta. Vähemalt teatud ebalevat olekut on küll näha ja pigem saadetakse sind mingitsorti väljamõeldud ettekäändega koju tagasi. Kuna mul endalgi käib külalisi väga harva, siis alt vajutatud uksekella peale on esimeseks mõtteks, et mida paganat nüüd. Ma ju ei oota kedagi. Hetke pärast saan teada, et ootamatuks külaliseks on vaid reklaamposti jagaja, kes tahab koridori sisse pääseda. Miks ta küll minu uksekella pidi vajutama? Siin on nagu 17 korterit veel!

Asjaolu, millega paljud ehk nõus ei ole aga millele siiski lugeja tähelepanu tahan pöörata, on soomlaste töökus küll omapärane aga toimiv. Erinevalt minu kaasmaalaste öeldust ja minu enda esialgsest arvamusest, on soomlased korralikud töömesilased. Kui sul pole korralikku töökohta, siis sind lamedas tähendsus ei eksisteeri. Seda vähem aktiivsemat või siis täielikku laiskvorstide rühma kohtan eelkõige välismaalaste hulgas. Eelnevas blogi sissekandes mainis, et soomlased on sellised 8-16 töölised. See tähendab, et nad on 7.50 kohal ja 16.01 majast lahkunud. Enam vähem. Aga tööülesandeid, mis jääb sellesse ajavahemikku, täidetakse üldiselt korralikult ja nii nagu ettekirjutused nõuavad. Ja oi oi kui palju ettekirjutusi neil on. Eks seda on natukene raske kirjeldada ja kindlasti kavatsen tulevastes blogi sisesekannetes teemale rohkem tähelepanu pöörata, aga ühiskond Soomes on selline, kus tööd ja töö tegemist hinnatakse. Aga hinnatakse ajalise piirangu põhjal. Teisit öeldes oled sa see 8 tundi tööandja ja tööpaige meelevallas, mille jooksul tehakse endast olenevalt kõik, et “klient” rahul oleks. 16.01 saadetakse “klient” viisakalt peesse ja ülejäänud 16 tundi on sinu aeg. Kui ma ei eksi, siis seadusega on isegi ära regulaaeritud see, millal näiteks tööandja tohib sulle helistada töövalisel ajal ja millal mitte. Ja seda nõuet ka üldjuhul järgitakse.

Juttude põhjal olen aru saanud, et sellist tüüpi tundide lugemist on eriti palju just ehitusalal. 12-minutilised kohvipausid, 30-minutiline lõuna ja kui tööaeg täis, kukuvad hetkega ka tööriistad käest. Hoolimata, kas sul siis jäi midagi pooleli või mitte. See on ka üks põhjus, miks eestlasi palju ehitusalal Soomes tööl on. Nad ei virise nii palju, nad ei loe tunde kosmilise täpsusega ja nad pigem venitavad tööpäeva pikemaks selleks, et töö saaks tehtud. Restoranialal on tööaeg kindlasti paindlikum. Peabki olema. Kui mu otsene ülemus küsib, siis 99 protsenti juhtudel olen nõus oma tööpäeva venitama mitmeid tunde pikemaks või siis õhtuvahetuse asemel lausa hommikul alustama. Noh, aga sellisele käitumisele on ka põhjus. Kui minu tüdruk siin koos minuga oleks, pööraksin rohkem kellaajale tähelepanu ja väga neid päevi venitada ei tahaks. ja Kuna sotsiaalset elu ma siin väga ei harrasta, siis ausalt öeldes pole mul midagi muud suurt teha kui tööd. Võrreldes sellist tööindu minu soomlasest võib olla mitte nii innuka kolleegiga, siis pean küll tõdema, et tema leiab pigem konstantselt põhjuseid, miks mitte pikendada tööpäeva. Ja samas – ametliku tööaja jooksul on ta väga tubli.

Kummaline on mõtelda mul soomlasest kui välisilmale kujutatud tüüpilisest põhjamaa rahvast seoses nende kinnisusega ja näiliku sooviga istuda üksinda keset metsa talvise järve kaldal kuumast saunast tulnuna. Miks? Esiteks kui pääseda nn. siseringi ehk natukene soomlasi tundma õppida, polegi nende “sisu” nii karm. Teine põhjus on pigem universaalsemat laadi. Nagu kõik maakera inimesed, otsivad ka soomlased seda sotsiaalset kontakti, mis on kui viide olemas olemisest ja et keegi vähemalt hoolib. Kui mitmeid korde olen sattunud uue inimesega koos töötama ja ta ei pruugi mulle päevi vastata midagi muud peale “tere”, nägemist”, “jah” ja “ei”. Peale nädalat aega tajun, kuidas ta hakkab juba ise vaikselt kontakti otsima, sest tal on igav. Ja nagu mainisin, mina seda esimest sammu enam ei tee. Peale lühemate diskussioonide tööasjadest, hakkab sealt vaikselt välja immitsema jutte eraelust, perest, viimasest suuremast pohmellist ja kuna ma sellise tolerantse inimesena võtan kõik selle naeratusega vastu, siis peale mõnda aega ei jõua ma tegelikult enam ära kuulata seda jauramist. Minu jaoks on see ebahuvitav, kuna jututeemade valik on kitsas ja ei ole just tegemises kõige harituma inimesega. Paari kuu järel olen kolleegile muutunud mingisuguseks kuulajaks, kus hommikul peale teretamist, pean vähemalt 10 minutit aega reserveerima temale mis siis, et iga hetk mõjutab minu tööülesannete sooritusele. Eriti hommikuti on see aeg oluline. Ma ei viitsi enam. Saadan oma tüdrukulegi tihipeale vastavasisulisi sõnumeid, kus kurdan, et kuidas ma igatsen lisaks kõigele muule just tema intelligentsust ja meie omavahelisi lobisemisi, sest see ergutab mind vaimselt.  Selline igapäevane bla blaatamine võib väga kiiresti väga tüütuks muutuda. Kuid sellist soomlaslikku kinnisuse muundumist avatumaks ma pidasinig silmas. Kohalikud veel pilavad seda mõningal määral öeldes, et keegi nüüd “avautus” ehk siis keegi hakkas nüüd usaldustähe all endast rohkem rääkima. Harjumatu. Sest minu jaoks selliste teemade käsitlemine kuulub väga lähedastele sõpraderingi ja teiseks kui üks inimene räägib juba liiga palju samadest asjadest, siis hakkab see kiirelt kurnama. Peale teatud aega ma eeldan, et leiaks ka muid ajusid mõtlema panevamaid jututeemasid aga kohalikes oludest on see küllatki keeruline. Veider. Kui ma kellegi naist/abikaasat pilavalt maha teen, siis reaktsioon on üldjuhul huumor. Kui ma aga laias laastus viimaseid poliitika uudiseid arutada tahaksin, võetakse seda pigem isiklikult, solvutakse ja tehakse kõik, et minu arvamus pihuks ja põrmuks saaks tehtud.

1 kommentaar

  1. Hundi ulg on 8 veebruar, 2015

    See kodu ja külalised. Nüüd hakkan aru saama, miks lähedane, kes elab juba aastaid ja lõplikult Soomes, teatab alati üksikasjalikult ja varakult ette oma külastusest. Või ka vastupidi. Oodates ka minult, et ma peaksin pikalt plaani, millal lapselapsi vaatama lähen. Mul on juba ammu tekkinud kahtlus, et mõned eestlased Soomes on mõnikord rohkem soomlased kui maabrid ise seda on :)

Jäta kommentaar