robhoward

Eestis oli toredalt külm

Üleüldiselt on olnud lihtsalt töö-kodu-töö-baar-kodu, aga siis nädalase vahega sai kaks suurt bändi ära nähtud. 6. veebruaril käisime Rammsteini kontserdil, kus Laura ja Teele said backstage passid ja said bändiga hängida, kuna see oli meedia backstage enamjaolt, siis oli seal kokku aint paarkümmend inimest, niiet nad said täitsa rahus suhelda sakslastega. Kontsert ise oli vapustavalt läbimõeldud lavašõuga. Laupäeval, 13ndal, käisime Lamb of Godi kuulamas, sai ka moshpitis ära käidud. Ma ei tea kas ma hakkan vanaks jääma või  pole lihtsalt tükk aega end rokk-kontsertvormis hoidnud, loodan, et see viimane variant.

Aga mul muud väga ei olegi praegu rääkida. Lihtsalt andin teada, et olen elus ja terve.

Olge tublid,

Rob Howard

Et siis kes juba kartsid hullemat, ei, ma ei ole pagenud Sitsiiliasse.

Lihtsalt “kiire olnud ja palju tööd” ( lihtsalt laisk), Tegelt olen siin end üles rüganud ning saavutanud Chef de partie ametikoha, ei tööta enam fäänsis Rahvusgalerii restoranis, vaid olen nüüd ühes pubis. aga palk on suurem ja töökeskkond parem, nii et elu on lill nagu öeldakse, eriti mõeldes praegu vaeste hiinlaste peale, kus inimesed teeks mida iganes, et vähekenegi raha teenida, mitte et nende elu varemgi lill oleks olnud samas… nägin pilti, kus miljon inimest kandideeris 15 000-le vabale töökohale, ouch. Aga nii minul, kui ka tüdrukutel, läheb vägagi hästi. Kahjuks kuulen, et ka Eestis ei ole just helgeimad ajad. Ei taha kõlada enesekeskselt, aga eks meie elu ole meie endi kätes, kes saab hakkama oma keskkonnas, kes leiab oma õnne mujalt, aga see võimalus on olemas meil kõigil…

Istun Teelega praegu pubis netis, endiselt ei ole koju netti saanud, ei viitsi sellest rääkidagi, ütleme, et teatud asjad on siin nõmedad:D

Uudis ise on see, et tuleme 1. – 14. jaanuar Eestisse. kõik kes tahavad ühendust, helistagu nr-l +447951877117, sest ma vist olen oma Eesti nr lõplikult nüüd ära kaotanud. Arvatavasti hangin Eestis mingi SIM-i, aga jah…

Muidu jah töö ja vähe pidu, et siin stressirohkes linnas lõõgastuda. Lahe Halloween oli, olin vampiir

Halloween @ Redeemer

Aga ma nüüd tõmban otsad kokku, kel huvi, kuidas ma välja näen ja kuidas läheb, otsigu minuga kontakti jaanuari alguses teatud inimesed saavad teada, mis ma teen ja kus ma olen niikuinii.

Jaanuaris rokime!

Teie Londoni vampiir

Olen jälle tagasi.

Ei mäletanudki enam, mida viimases postituses kirjutasin, pidi enne uue kirjutama hakkamist vana läbi lugema…

Et sain jah piletid Metal Hammer’i Golden Gods auhinna šõule. Üles astusid seal Trivium, Devildriver, Saxon ja veel 2 bändi… aga kuna see oli auhinna šõu, siis nägin ära sellised nimed, nagu Steve Vai, Machine Head, Bam Margera, Anthrax’i ja Dragonforce’i  kitarristid, Slipknot, Def Leppard olid telekas ja õhtu krooniks kuulutati ´Kuldseks Jumalaks´loomulikult Iron Maiden, kes olid isiklikult kohal. Õhtu oli päris vinge. (:

Siis, vahepeal sai Eestis nagu ära käidud. Laagris ja niisama hängitud ja Tallinnas käisime Kikuga kohtumas ning Kakumäe kivirannas grillimas. Pärnus oli sigalahe olla üle pika aja ja teid kõiki seal näha, Perona Bowlingus pidutseda ning Steffani pastat ja pitsat süüa ning loomulikultt meres ujumas käia, sorri Kaarel, et jõudsime kontserdile täpselt viimase loo lõppedes, aga no vähemasti tulime, eks  Oleks olnud hea meelega mingi nädalakese kauem, aga mitte rohkem ka, muidu oleksime me seal tavaliseks nähtuseks muutunud. ning sama kiirelt, kui sinna tulime, pidime me ka ära minema…kaasas head mälestused. 

Siis vahepeal nagu ei toimunudki midagi väga erilist. Üks päev läksin tööjuures korra köögist restorani saali ning vaadates paremale, keda ma nägin… David Hasselhoff oma naisega, tulid üks laupäevane päev meile lõunatama, kõndisid mu eest mööda, andsin viisakalt neile teed. Ta oli ikka oma mustas nahktagis

Ja siis jälle mõnd aega oli lihtsalt töö ja kodu ja töö ja kodu, kui hakkasime ühes rokipubis nimega The Intrepid Fox käima, saime tuttavaks sealt ühe baarmaniga, kes teeb bändi koos Moonspelli bassistiga ning päris lahe värk nagu ja siis üks päev ta sedasi muuseas mainis, et nüüd reede õhtul, 31. juulil tuleb sinna The 69 Eyes oma uue plaadi eelkuulamis asja tegema, mis tähendab põhimõtteliselt seda, et sa oled pubis koos rokkstaaride endiga ja pidutsed. see baarman tutvustas mind Jyrkile, rääkisime natuke juttu, Jussiga tegime sellise käepigistuse ja patsutus õlale, ´how are you mate´. Siis Jyrki tutvustas mulle bassist Archziet ja tema omakorda oma naist  ja nendega rääkisin kõige rohkem. Kitarrist Bazie’ga jäin lihtsalt käepigistuse juurde ja teist  kitarristi ei näinudki nagu, aga hiljem mulle tundus, et see imelik blondide juustega mees vist ongi tema. Natuke juttu ajades ütlesin Jyrkile, et ma tutvustan ka oma tüdruksõpra ja siis Jyrki ja Archzie läksid laura juurde Jyrki:” hi Laura, i’m Jyrki 69 from the band 69 eyes” bassist ja tema naine tutvustasid ka endid. et see oli päris meeldejääv ja sigavinge õhtu. tol õhtul mängisin esimest korda ka inglise piljardit, päris naljakalt harjumatu on, väikesed pallid, väike laud ja väikesed augud. Kõige rohkem on kahju, et fotokat ei olnud, kuna Teele fotokas varastati samal päeval ära… aga vb leiab kusagilt midagi, siis riputan nad ka siia juurde üles.

Meil on nüüd kiisupoeg, 7 nädalane, Pintsel. Nunnu, eksole. Nimi tuli sellest, et pildilt vaadates oli ta saba ots valge, muidu saba must. Aga tegelt on üleni must saba, aga nunnu on ikkagi ja nimi jäi ka samaks, vot. 

Nüüd see lahe, et hakkab nagu vaikselt seda sõprusringkonda tekkima, vähemasti tutvusringkonda, et kui tahame välja minna, on isegi juba kedagi, keda ka kutsuda.

Aga ongi taas aeg lõpetama hakata ning hakata uusi mõtteid koguma.

Olge muhedad edasi ja nautige seda viimast suvekuud täiel raual. Rock n’ Roll

On taas pikk aeg möödas, mil viimati siia sõnakesi soetasin…

mõtlesin midagi luuletada, aga ei tulnud välja…

IGASTAHES

Endiselt kõik korras ja kõigile neile, kes juba mures olid, et ma pole ammu endast teada andnud, ju mul oli siis paremat teha, tundnud ise huvi

Tegelt pole lihtsalt väga aega leidnud, et pikemalt pubisse netti tulla, kodus endiselt ei ole veel (küll aga olen leidnud aega muul põhjusel pubisse minna) xx

Palju asju on juhtunud vahepeal. Oleme nüüd paaris rokipubis ka käinud. Üks päev läksime ühte Sohos(see on see peamine fäänsi linnaosa, kus kõik klubid, baarid, geid, shoppamine) muidugi see, kuhu me sattusime, oli täiesti okei roki urgas \m/ , aga ma läksin sinna peale tööpäeva otse ja ukse peal oli turvamees ning uksel silt, et kotid otsitakse läbi, et ei oleks relvi ega nuge vms. Mul kokana oli kotis loomulikult suur kokanuga, leivanuga, tavaline väike nuga ja koorimisnuga ja ma olin just ostnud ühe 1000lk raamatu ka, mida saaks ka päris effektselt enesekaitseks kasutada… niisiis ma lähenesin oma ketikõlinas ja nahktagis tollele turvamehele ning selgitasin talle oma äärmiselt humoorikalt keerulist olukorda… me naersime olukorra üle ning 10 minutit hiljem ma jõin loomulikult selles samas pubis õllet ja rummi ja erinevaid shootereid. Muide mul noad sellises spetsiaalses kotis ka, et nad ei ole lihtsalt lahtiselt koti põhjas

Nädal tagasi läksin Laurale tööle vastu, ta sai 4st vabaks ning hakkasime Teele uude töökohta minema, ta ka nüüd pubis tööl, kohe Tower Bridge’i juures, kuna polnud tal seal veel külas käinud, kui ühtäkki helistas Laura mänedžer ning küsis, kas ta teab, kes täna Oxford Streeti muusikapoes on…? …Marilyn Manson… tal oli uus album just müüki tulnud ning ta andis 6st seal autogrammisessiooni. siis oli päris lahe, läksime Lauraga pizzeriasse, sõime, väike vein kõrvale ning siis asusime muusikapoe poole teele, olime niikuinii juba kesklinnas. Kohale jõudes ostis Laura uue albumi endale ja Teelele ning kuna seal oli mingi käepaela värk, siis mina Mansoni juurde ei saanud, pidin leppima tema nägemisega mingi 3m kauguselt, Laura aga sai selle käepaela ning pärast 2,5 h paigalseismist fännirivis oli ta lõpuks oma elu hetkes, kus ta surus Mansonil kätt, sai nii temalt kui ka Twiggylt autogrammi, rääkis männuga juttu ning männu proovis Laura prille ning kui manson ta prillid võttis, siis Laura ütles:” Ära neid ära lõhu!” ja Manson:” aww… kas sa ei armasta mind enam?” aga turvad olid nõmedad ja käskisid kõigil kiirelt tegutseda ja männu vaatas kurvalt Laurale järgi, tegi mossis nägu talle. Prillide lõhkumisega see, et kõik teavad, et peale Dita vo Teese’i oli Mansonil mingi noor tšikk, kes oli ta videos heart-shaped glasses ka. ja paljud fännid olid samasuguste prillidega, aga nad vist ei teadnud, et manson ei ole temaga enam koos ja ta võttis õhelt tüdrukult prillid peast, pani lauale ja lõi käega pooleks ma muide nägn männu uued tüdruksõbrad ka ära, tal nüüd 2 neid

Käisime ühel klubiõhtul ka jälle, kus üks tuttav dj’tas ning seall üritusel oli mingi Metal Hammeri kontserdi piletite loosimine, milleks pidi oma nime kusagile paberile kirjutama… loositi 2 võitjat naing arvake, kes 1 neist oli… ei olnud Teele, mina olin aga mulle ei ole veel piletit koju saadetud, et ei tea veel täpselt mis kontsert ja millal ja kus.

Broneerisime eile piletid ka ära, nüüd kindel. Tuleme 1. juulil eesti ja läheme 8. juulil tagasi, et kuu aja pärast juba näeme! selle hea uudisega lõpetangi praeguseks ja peatse kohtumiseni!

olge tublid ja ärge tehke sama, mis mina teen

ciao, Teie Raidu

…millised me Laurakiisuga Teelekiisu sünnipäevahommikul välja nägime. Aga kook oli yummi ja nunnu oli jänkumõmmi  ning see, et me hiinlased välja nägime, sinna ei saanud keegi mitte midagi parata…

…saan taas siin pikemalt peatuda. Vaatasin just, et viimane postitus on tõesti väga vana…

Peamine asi – ma kaotasin oma telefoni ära ning koos sellega ka loomulikult oma numbri. Nüüdseks olen muretsenud omale uue ning see on   +4479518 77117  

Muidu käin endiselt tööl samas kohas ja kõik läheb hästi. Tegelt on olnud päris üksluised nädalad ning ma lihtsalt rutiinis. Hakkasin vaatama telesarja Charmed DVD’lt, kus sündmustik tiirleb ümber kolme nõiakese, ma ei vaadanud seda kunagi eestis, kuigi see tuli korduvalt telekast sel ajal, kui parasjagu vaatasin, kuid vahetasin alati sujuvalt kanalit… ja nüüd olen fänn

Mul oli vahepeal sünnipäev, tüdrukud kinkisid mulle sünnipäevaks madalad bootsid, olin neid päris pikki aastaid juba tahtnud. Hängisime Leicester Square’il erinevates baarides-pubides(pole just odavaim koht, kus pidutseda, aga see ei olnud ka tavaline sündmus) ise jäin rahule.

Ma tutvusin ühe itaallasega, kel kodus oma stuudio ning ta ise laulab ja mängib kitra. et võibolla, kui tuleb mingi idee, teeks koostööd, aga tema juures oleks teoreetiliselt võimalik asju lindistada ning üks teine, itaallanna, andis mulle praeguse asendustelefoni, mõlemad on Teele eks-töökaaslased. Mul endal on hunnik poolakaid tööjuures, aga nad lahedad ja muhedad. Lõpuks ometi tutvusin ka päris inglasega (ma tunnen siin brasiillasi, tailasi, austraallasi, uus-meremaalisi, venelasi, mongoole ja isegi uzbekistaanlasi aga ei olnud veel kohanud ühtki inglast) aga meil sous chef on inglane ja väga lahe kutt, ta kutsub mind viikingiks ja tänu sellele kutsuvad päris mitmed mind nii, kuna mul suht pikk habe, aga peale tööd olen vampiir, kui olen oma “tsiviilriided” selga pannud  aga töökaaslased on toredad ja olen väga rahul.

London on endiselt lahe, aga ma olen nii vana nüüd. ma pole elu sees nii palju kiilakaid mehi märganud, kui ma seda nüüd oma paranoilises olekus teen aga plaanin endiselt pikajuukseliseks tagasi saada, ei huvita, väike idee on isegi teha peenikesed dreadid e raztad, eks näis… (ja no ma nii paranoiline nüüd ka tegelikult päris ei ole)

Londonis tõesti eksisteerivad need inimesed, nagu filmides on, kes valju häälega räägivad:”Only Jesus can save us from The Fire and Hell, accept Jesus as Your saviour”….aaahhh

Õnneks on siin palju häid tänavamuusikuid…

Olen 3 lugu ka vahepeal teinud, aga mul ei ole ei võimu ega midagi, päris hale… vahel mängin läbi Teele läpaka, aga see ei ole just päris see. Bändi ei ole ka,, olen hakanud meeletult Exprosyumit igatsema, aga siin ei leia nagu sedasi vaba aega ka, et siin hakata mingit bändi otsima…seepärast loodangi lihtsalt oma lood ise sisse mängida, programmiga trumm taha ja eks näis…

Aga olgu seltsilised, võtan otsad kokku nüüd, aga ma ei saa lubada, et järgmise kuu aja jooksul midagi äärmiselt põnevat teen, millest pajatada

Ja lennupileteid me ka veel broneerinud ei ole, seetõttu ei saa kinnitada veel mingeid kuupäevi.

Aga Teie seal olge kõik tublid, pean Teid meeles ja peatse kohtumiseni!

Lugupidamisega, Rob Howard

Käisin täna national insurance numbrit taotlemas, nüüd varsti saan selle, kuna kõik läks hästi. Hetkel maksan rohkem makse kui miljonärid, nüüdsest see muutub siis, selleks ongi number tähtis. Sain eelmine kolmapäev oma esimese palgatšeki ka – brutos £606 kahe nädala eest, aga kuna mul maksud mingi 31%(fuckin’ hell), siis sain kätte aint £441, aga ikkagi okei ja kõik läheb hästi siin. Nüüd töötan edasi samas The National Dining Rooms ketis, kuid kolisin St James’i parki, mis ei ole sugugi kehvem koht, ilus ümbritsev loodus ja hea köök ning nüüdsest olen ikkagi ka chef juba, kuna teen ka erinevaid kokkamisi.

Täna jälle suurepärane ilm, olen nahkpükste ja longsleave’iga, mõnna. Istume hetkel Laura ja Teelega ühes pubis suht kodu lähedal. Siin nii naljakas, pole vahet millal siia sattuda, siin on alati terve pubi täis ja kõik joovad… aga ‘rock on’, mis seal siis ikka.

Oleme teinud ka esimesi Eestisse tuleku plaane ning kuupäevad oleks 1.-8. juuli 2009. Kui aeg juba küps, eks siis anname teada ka kindlad kuupäevad, kuid ei usu, et päevad väga enam varieeruks, kuna laagri ajal tahaks ikka Vigalas rokkida.

Aitäh huvitundmise, toetuse ning kõikide heade sõnade eest sõbrad ja olge terved!

Varsti näeme!!!

Ciao,

Teie Rob

PS! Kui Hedy seda loeb, siis Pepel läheb suurepäraselt ning ta saadab soojad tervitused.

Olen saanud taas aja, et peatuda siin lehel pikemalt ning Teid kurssi viia viimasel ajal toimuvaga.

Alustan peamisest – London on lahe endiselt. Leicester Square’il toimub pidevalt esilinastusi. Eelmine nädal oli uue Fast and Furious’i esilinastus, Hr vin Diesel hängis seal ja üleelmine nädal oli filmi Duplicity esilinastus, kus sai oldud samas kohas koos Julia Roberts’i ning Clive Oweniga, muidugi nemad punasel vaibal ning meie rahvamassis. Suvel esineb Michael Jackson siin, põhimõtteliselt on siin kord kuus keegi maailmakuulus artist, aga mis seal ka imestada… Teelel oli sünnipäev 22. ning tähistasime reedel ette natsa seda. Käisime üritusel nimega Unholy, kus oli wrestling, puuri- ning postitantsijad, suht lahe.

Käin nüüd ilusasti juba 3. nädalat tööl endiselt The National Gallery all olevas café’s Ma seal Grab & Go osas, kus teen erinevaid sandwiche ning salateid, aga alguse kohta täitsa hea. Brutos olen teeninud 2 nädalaga mingi üle £600, aga ei tea veel palju sellest kätte saan, aga rahul olen ikkagi.

Et siis sellises majas töötan.

Tegin omale pangakonto ka ära ja nüüd mul esimene Inglismaa debit card käes, samuti on mul tšekiraamat, nagu tähtis nina siin. (tegelt on kõigil siin tšekiraamat, aga see selleks), nüüd selle nädala jooksul peaksin saama oma esimese palgatšeki ka, siis saan teada palju teeninud olen, sest hetkel ei ole mul veel üht asja siin tehtud, mistõttu on mul suuremad maksud.

Meil siin kevad/suvi suht käes, siin paar päeva tagasi lasin ringi lühikeste käistega, täna oli natuke vihma, aga nüüd jälle päike väljas.

Et kokkuvõttes on elu hea praegu ja kõik läheb hetkel sujuvalt, liiklusega ning müntidega on harjutud ja hetkel suht rutiinne tööelu.

Siinkohal sulgen laptopi ja peatse taaskirjutamiseni.

Olge muhedad,

Teie Rob from London

Pole ammu saanud siia, viin siis Teid paremini asjaga kohe kurssi. Ühesõnaga ma jõin hetkel just Trafalgar Square’il õlut The National Gallery ees ja väljas on mingi soe ja päike, olin käisteta särgiga väljas. Oh Te vaesekesed seal lumes… ja ma mitte ei tööta seal prantsusepärases restos(see on pikk jutt) vaid hoopiski The National Cafe’s, mis siis asub otse The National Gallery all, vot. Et ma sain tööd tegelikult alles nüüd 10. märtsil, aga nüüd tõotab tulla parem aeg, kuna juba esimese 5 päevaga tegin omale £350 aga sealt veel maksud maha ja kui kunagi oma esimese palga saan, eks siis näis palju saan. Tegin omale pangakonto ka täna ära. Aga kaua ma ikka siin Pret A Manger’is passin (see üks selline sandwichi baar, kus on nett) lähen välja parki õllet jooma, mul nüüd 1 vaba päev, siis jälle 4 järjest tööl, seega naudin oma vaba päeva, aga mis ma ikka lõpetuseks oskan öelda… London on lahe ja tulge siia

See ya,

Teie Rob

Hell yeah!

Ma olen nüüd chef prantsuspärases restoranis nimega Prix Fixe, kuu aega katseaeg seal ja siis vaatab kuidas asjad sujuvad. Päris kiire värk seal ja väga palju uusi maitseid ja asju, aga katsub toime tulla kõigega…

Aga hetkel ei ole palju aega, et siin tiksuda, niisiis jääb see sissekanne päris üürikeseks.

Ah jaa… kel huvi, siis mu uus tel nr on +447947443709

Olge tublid seal kodumaal,

Teie Rob