I want to live, not just be alive

Nonii, annan endast jälle märku üle pika aja. Siia korterisse meile netti ei tulegi, nii et arvuti taga veedetud aeg on mul minimaalne. Kuigi ega aegagi väga pole selleks. Kui ikka 6 päeva nädalas tööl käia, siis see üks vaba päev tuleb ikka väljas veeta.

Aastavahetus möödus toredasti. Meil oli töökoha aastavahetuspidu, mis toimus ühes ilusas restoranis, kus meil oma ruum oli, sushide, shampuste, erinevate suupistete ja muu toredaga. Samuti saime pärjatud ka kenakeste aastalõpu preemiatega.  Mikko oli kuni hilise tunnini tööl, nii et aastavahetus momenti me koos ei saanudki veeta, aga kui ta töö läbi sai, siis saime muidugi kokku. Läksime ühte soome pubisse, kus saime kokku mu eestlasest naabritüdrukuga ja veel tema tuttavate eestlastega. Tore õhtu oli

Uus aasta algas tööl väga kiires hoos, esimene nädal oli lihtsalt super müük, inimesed aina tulid ja ostsid. Kuid muidugi ei saa see liiga kaua kesta ja nüüd on jälle vaikseks jäänud.

Jaanuar on siin allahindluste kuu, mida kutsutakse  ”rabaha”.  Tegime siis ühe vaba päeva endalgi shoppingu päevaks ja saime päris mitmeid uusi asju soetatud

Eelmise vaba päeva võtsime jälle pisut ringi vaatamiseks ja läksime Monkey Parki.  Ootused väga kõrged selle suhtes ei olnud, eks ilmselt ka kuna ükski Monkey park ei saa ilmselt Balil oleva Monkey Foresti vastu. Aga polnud üldse paha koht.  Eks ta oli selline loomaaia tüüpi koht, kuid väga ilus, erinevate taimede ja ilusate puuridega jne. Oli ka selliseid puure, kus sai ise läbi jalutada ja ahvidele süüa anda, ühe sain endale korraks isegi õlale meelitatud. Kui Mikko seal pingile istus, ronis üks ahvike…tegelt see polnud ahv, leemur oli hoopis, igatahes see ronis talle sülle, aga kui Mikko pai üritas teha, sai kohe hammustada ja leemur klammerdus ta jala külge. Pisike ehmatus.  Peale ahviliste oli seal ka erinevaid papagoisid, paar madu, iguaanid, kilpkonnad ja isegi alligaator. Alligaator oli iga päris võimsalt suur, aga täitsa tuim. Kui ta seal täiesti liikumatult lebotas, siis ma alguses arvasin, et ta polegi päris, vaid lihtsalt mingi kuju, lõpuks aga sain ikkagi tunnistust, et ta silmad pisut liikusid ja kurgu alt oli hingamist näha, nii et oli ikka päris.

Ja toredaid uudiseid mulle, et inimesed, kes siia külla tulekust juttu on teinud, mitte ainult ei rääkind jutu pärast, vaid tõesti ongi juba varsti tulemas! jee jee jee. Kõige esimesena tuleb Kaisa, siis tuleb mu pere, ja sealt edasi on veel oodata ilmselt ka Mikko peret, ning ta  sõpru ja ka minu omasid,  Kätul on näiteks ka kindel plaan tulla. Küll on tore tore

Feliz navidad! Häid Jõule!

Kolmanda advendi veetsime rannas. Kui vahepeal oli jahedamaid ja vihmaseid ilmasid, siis meie vabaks päevaks tuli jälle mõnus ja soe päike välja ja kasutasime muidugi juhust, et ujuma minna ja päikest võtta. Tore viis advendiaja möödasaatmiseks  : ) Sellises keskkonnas on küll raske uskuda, et kohe ongi juba jõulud käes.

Täna sain tööl ka pisut ebatavaliselt aega veedetud, riideid selga proovides. Üks mees tahtis oma naisele jõulukingiks meilt riideid osta. Suurust ta muidugi täpselt ei teadnud, aga ütles et umbes sama mis mina. Ja nii siis hakkasingi mina modelliks ja sai erinevaid riideid selga proovitud, et näidata kuidas selga istuvad ja kokku sobivad. Ma võikski iga päev sellist tööd teha

Paar päeva tagasi sattusid esimest korda meie poodi ka hiinlased.  Esimese hetkega võttis pisut kokutama, aga juba hetke pärast tuli jutt juba ladusalt. See tuletas mulle meelde, et ma ei taha hiina keelt ära unustada.  Peaksin sellega midagi ette võttma.  Kuigi muidugi hetkel tööga seoses peaksin ka nii vene, hispaania kui ka saksakeelega tegelema. Põhilised väljendidki ära õppima, sest kõige rohkem on kas venekeelt või saksakeelt rääkivaid inimesi.  Asju , mida teha tahaks/tegema peaks, on palju rohkem kui vaba aega …nagu ikka.

Eile pidasime vaikselt kodus ka oma jõuluõhtu ära. 24 ja 25 oleme mõlemad tööl ja järgmine vaba päev on alles 29, nii et otsustasime 22 , ehk neljandal advendil, oma jõuluõhtu teha. Terve päeva sai küpsetatud ja kokatud, et ikka päris jõulutoidud lauale saada: seapraad, hapukapsas, ahjukartulid, hõõgvein, üks kohalik jõulu magustoit ja piparkookide asemel tegin šokolaadiküpsiseid. Jah, piparkooke, veel vähem piparkoogitainast, ei suutnud me poodidest küll leida. Näib, et siin on jõulude ajal populaarsed keeks ja šokolaadikommid.

Päris kuuske polnud muidugi ka kuskilt võimalik leida ja peale mõningat kaalumist otsustasime, et lepime seekord siis plastikust kuusega, aga õnneks leidsime ühe päris kenakese. Pisike, aga kena. Ostsime ka jõulukaunistusi ja lõikasin lumehelbeid, et ikka päris oleks. Eks ta naljakas pisut on jõulude ajal lühikeste riietega õue minna, igasugune jõulutunne kaob ära, aga toas suutsime selle küll luua Jõuluvana tõi mulle ka mitu toredat kingitust Jõulud on toredad Isegi siin kaugel.

Häid jõule kõigile! Et jõuluvana kingikott oleks ikka punnis, ja peale jõulusöömingut ka teie kõhud!

No nii, kirjutan pisut jälle pikemalt nüüd meie elukese kohta siin.

Käime nüüd mõlemad tööl  ja õnneks saime endal ka ühe ja sama päeva vabaks. Siin on kombeks kuus päeva nädalas töötada, nii et kui see üks vaba päev ka erinevatel päevadel oleks, siis oleks ikka päris jama. Üldse ei näeks üksteist. Nii me siis üritame alati oma vabast päevast viimast võtta ja tõelise puhkuse kombel  oma palmisaart avastada ja elust rõõmu tunda.  Siiani on see kenasti välja tulnud J

Viimasel ajal kül pole mitte iga päev kaunis ja päikseline. Aeg-ajalt on pilves ja tuuline ning on ka sajuseid päevi ette tulnud. Ja sadu tähendab siin ikka reeglina korralikku päev läbi kestvat padukat. Kogu vihmavesi  voolab selle mäejalamil oleva linnakese tänavaid mööda alla, kandes kaasa ka muda ja kive. Ühel vihmasel päeval pandi lausa kaubanduskeskus kus töötan poole päeva pealt vihma pärast täiesti kinni. Kuigi ei saa öelda, et see vihm nüüd midagi nii tohutult hullu oleks. Lihtsalt inimesed pole siin sellega harjunud ning näib, et ka maju ehitades pole vihmaga väga arvestatud. Ühel päeval hakkas vesi lausa rõdult meile korterisse pressima, kuna lihtsalt nii palju oli sadanud, mitu cm ikka rõdu veega kaetud.  Lisaks veel on katuselt vihmavee äravoolu süvend /auk just nii ehitatud, et see vesi voolab meie rõdule. Mikko siis  avastas, et meie rõdu vihmavee äravoolu auk on umbes, aga selle puhastamiseks pidi ta rõdu ukse lahti tegema, mis tähendas seda, et kogu sinna kogunenud vihmavesi voolas korterisse.  Korteri põrand sai korraliku pesu, nagu ka kõik maas olnud asjad, nagu näiteks akulaadijad jms.  Aga selleks hetkeks kui mina koju jõudsin oli ta juba kogu tohuvapohu likvideerinud, nii et mina sellest väga osa ei saanud.

Tööjuures oli mul ka üks veidike märkimisväärsem sündmus. Nimelt siis toimus Marc Caini brändi suur moeshow, kus siis olid igasugused tähtsad inimesed kohal, muu hulgas ka Marc Caini suured bossid saksamaalt. Meie ülesandeks oli seal modellide riietamine. Alguses aeti küll hirm nahka kui öeldi, et 20 min show jooksul käib 80 riiete komplekti lavalt läbi ja iga modelli riietamiseks ( üks kostüüm seljast ära ja siis teine selga) on 30 sekundit aega.  Aga tegelikult ei olnudki midagi hullu. Üldiselt oli igal inimesel üks modell, kellel oli 4-5 erinevat kostüümi. Kuna meid oli vähe, siis mõni inimene pidi endale kaks modelli võtma ja neil oli küll vist päris kiire. Minul aga oli üks modell ja sai täiesti kenasti ja ilusti hakkama. Ühed kingad olid küll, mille pandlaid oli võimatu avada-kinnitada ja ühed saapad, mis lihtsalt ei tahtnud kuidagi jalga minna, mõnel asjal rohkem aksessuaare ja nööpe-lukke, aga üldiselt oli igati okei  ja kõik sujus hästi. Minu kõrval olnud neiu küll oleks äärepealt korraliku apsaka teinud pannes modellile mustade tanksaabaste asemel heledad kontsakingad( mis tegelikult käisid modelli järgmise kostüümi juurde), kuid õnneks ta avastas kiirelt oma vea ja püüdis modelli enne lavale minekut kinni ja jõudsid jalanõud ära vahetada.  Poodium kus modellid kõndisid oli väga uhke, basseini peale oli ehitatud klaasist catwalk ja värvilised brožektorid andsid asjale lisavõlu. Väga peen. Moeshow toimus õues ja pidu läks edasi hiljem nii väli terrassil kui ka sees.  Ka meie saime kõik afterpartyle jääda. Pidu ise oli tore ja uhke, kuid minu jaoks lõppes nukralt.  Kuna ma tulin otse töölt, siis oli mul vahetusriietuste jaoks suur kott kaasas ja polnud mõlenud sellele, et peo jaoks ka väike käekott võtta. Niisiis olin ilma käekotita ja käisin lihtsalt telefon näpus ringi. Kui ma töökaaslastega väliterrassil istusin ja juttu rääkisin, siis panin telefoni laua peale.  Tulid kaks teist töökaaslast ja kutsusid, et me teeks koos Marc Caini logodega seina taustal pilti. Kuna see sein oli paari sammu kaugusel ja arvasin et olen paari minutiga tagasi, siis jätsin mõtlematult oma telefoni laua peale teiste tüdrukute juurde (töökaaslaste).  Me ei teinud aga pilti selle seal samas kõrval oleva seina taustal vaid nad tahtsid teisel pool terrasi asuva seina taustal teha kuna seal oli rohkem valgust. Muidugimõista ei piisa ühest klõpsust ja see fotosessioon kujunes pikemaks kui kaks minutit ja kui ma siis tagasi lauda telefoni järgi läksin, siis istus lauas juba järgmine seltskond ( Marc Caini saksamaa bossid) ja minu telefoni ei olnud kusagil. Küsisin neilt, küsisin töökaaslastelt, kes mu telefoniga lauda jäid, küsisin teenindajatelt küsisin  receptionist aga ei midagi. Kahtlustan, et see pidi olema see teenindaja, kes laua ära koristas enne kui uued inimesed istusid.  Aga enam pole midagi teha, süüdistada saan vaid iseennast.

Kahju on telefonist. See oli mul hiinast ostetud väga ilus ja hea telefon. Jah oli küll hiina toode kui võin julgelt öelda, et kõige ilusama välimuse ja sisuga telefon, mida näinud olen.  Kahju on ka mudiugi kõikiest fotodest mis sinna sisse jäid. Tegime siin alati just minu telefoniga pilti kuna sellel oli väga hea 8 mpix kaamera.  Kui esimesel õhtul oli lihtsalt oma ilusast telefonist kahju, siis teisel päeval hakkas mulle koitma  mida tänapäeval tähendab telefoni kaotamine. Nutitelefoni puhul pole tegu enam lihtsalt telefoniga, vaid tohutu hulga isikliku informatsiooniga. Interneti browser logib mind automaatselt kõikidele mu kontodele sisse ja mäletab paroole. Halva inimese käes võib see palju kurja teha. Muidugi vahetasin ma siis kähku kõik oma paroolid ära igal pool ja näib, et pole keegi ühtegi mu kontot puutunud. Tänapäeval saab ju näitaks facebooki konto altki igasugu  asja teha ja igale poole mujale sisse logida.

No loodame parimat, siiani tundub, et keegi inimene on lihtsalt õnnelikult omale uue uhke telefoni saanud.

Aa… ja käisin ju politseis ka. Mõtlesin küll, et vaevalt et nad mingit telefoni otsima hakkavad, aga ehk ikka IMEI numbri järgi saab miskit tehtud või ehk äkki tõesti keegi leidis ja viis sinna. Peab ju kõik võiamlused ikka ära proovima, mis endale teha annab. Aga ei, siin ei saa ikka tõesti mitte mingit asjaajamist aetud. Läksin politseisse, kus töötajad inglise keelt eriti ei räägi. Olin endale ära tõlkinud hispaania keeles lause et mul telefon varastati ära ja alla oli kirjutatud mu telefoni  IMEI number. Neil oli sellest täiesti suva. Näitasid ainult seinal olevat telefoni numbrit, et kui soovid avaldust esitatada, siis helista sellel telefoni numbril.

Siin näivad kõik asjad telefoni teel käivat. Näiteks ka interneti jamadega on alati nii, et kui läheme kontorisse kohale, et asju selgeks rääkida, siis alati antakse mingi telefoni number, et helistage sinna. Isegi neti lepingut polnud võimalik seal samas kontoris lõpetada, kus selle sõlmisime, vaid selleks tuli mingil telefoni numbril helistada. Ja need telefoni numbrid reeglina ka ingilise keelt väga ei räägi. Nii et mitte midagi korda aetud ei saa.

No nii, kirjutan pisut jälle pikemalt nüüd meie elukese kohta siin.

Käime nüüd mõlemad tööl  ja õnneks saime endal ka ühe ja sama päeva vabaks. Siin on kombeks kuus päeva nädalas töötada, nii et kui see üks vaba päev ka erinevatel päevadel oleks, siis oleks ikka päris jama. Üldse ei näeks üksteist. Nii me siis üritame alati oma vabast päevast viimast võtta ja tõelise puhkuse kombel  oma palmisaart avastada ja elust rõõmu tunda.  Siiani on see kenasti välja tulnud J

Viimasel ajal kül pole mitte iga päev kaunis ja päikseline. Aeg-ajalt on pilves ja tuuline ning on ka sajuseid päevi ette tulnud. Ja sadu tähendab siin ikka reeglina korralikku päev läbi kestvat padukat. Kogu vihmavesi  voolab selle mäejalamil oleva linnakese tänavaid mööda alla, kandes kaasa ka muda ja kive. Ühel vihmasel päeval pandi lausa kaubanduskeskus kus töötan poole päeva pealt vihma pärast täiesti kinni. Kuigi ei saa öelda, et see vihm nüüd midagi nii tohutult hullu oleks. Lihtsalt inimesed pole siin sellega harjunud ning näib, et ka maju ehitades pole vihmaga väga arvestatud. Ühel päeval hakkas vesi lausa rõdult meile korterisse pressima, kuna lihtsalt nii palju oli sadanud, mitu cm ikka rõdu veega kaetud.  Lisaks veel on katuselt vihmavee äravoolu süvend /auk just nii ehitatud, et see vesi voolab meie rõdule. Mikko siis  avastas, et meie rõdu vihmavee äravoolu auk on umbes, aga selle puhastamiseks pidi ta rõdu ukse lahti tegema, mis tähendas seda, et kogu sinna kogunenud vihmavesi voolas korterisse.  Korteri põrand sai korraliku pesu, nagu ka kõik maas olnud asjad, nagu näiteks akulaadijad jms.  Aga selleks hetkeks kui mina koju jõudsin oli ta juba kogu tohuvapohu likvideerinud, nii et mina sellest väga osa ei saanud.

Tööjuures oli mul ka üks veidike märkimisväärsem sündmus. Nimelt siis toimus Marc Caini brändi suur moeshow, kus siis olid igasugused tähtsad inimesed kohal, muu hulgas ka Marc Caini suured bossid saksamaalt. Meie ülesandeks oli seal modellide riietamine. Alguses aeti küll hirm nahka kui öeldi, et 20 min show jooksul käib 80 riiete komplekti lavalt läbi ja iga modelli riietamiseks ( üks kostüüm seljast ära ja siis teine selga) on 30 sekundit aega.  Aga tegelikult ei olnudki midagi hullu. Üldiselt oli igal inimesel üks modell, kellel oli 4-5 erinevat kostüümi. Kuna meid oli vähe, siis mõni inimene pidi endale kaks modelli võtma ja neil oli küll vist päris kiire. Minul aga oli üks modell ja sai täiesti kenasti ja ilusti hakkama. Ühed kingad olid küll, mille pandlaid oli võimatu avada-kinnitada ja ühed saapad, mis lihtsalt ei tahtnud kuidagi jalga minna, mõnel asjal rohkem aksessuaare ja nööpe-lukke, aga üldiselt oli igati okei  ja kõik sujus hästi. Minu kõrval olnud neiu küll oleks äärepealt korraliku apsaka teinud pannes modellile mustade tanksaabaste asemel heledad kontsakingad( mis tegelikult käisid modelli järgmise kostüümi juurde), kuid õnneks ta avastas kiirelt oma vea ja püüdis modelli enne lavale minekut kinni ja jõudsid jalanõud ära vahetada.  Poodium kus modellid kõndisid oli väga uhke, basseini peale oli ehitatud klaasist catwalk ja värvilised brožektorid andsid asjale lisavõlu. Väga peen. Moeshow toimus õues ja pidu läks edasi hiljem nii väli terrassil kui ka sees.  Ka meie saime kõik afterpartyle jääda. Pidu ise oli tore ja uhke, kuid minu jaoks lõppes nukralt.  Kuna ma tulin otse töölt, siis oli mul vahetusriietuste jaoks suur kott kaasas ja polnud mõlenud sellele, et peo jaoks ka väike käekott võtta. Niisiis olin ilma käekotita ja käisin lihtsalt telefon näpus ringi. Kui ma töökaaslastega väliterrassil istusin ja juttu rääkisin, siis panin telefoni laua peale.  Tulid kaks teist töökaaslast ja kutsusid, et me teeks koos Marc Caini logodega seina taustal pilti. Kuna see sein oli paari sammu kaugusel ja arvasin et olen paari minutiga tagasi, siis jätsin mõtlematult oma telefoni laua peale teiste tüdrukute juurde (töökaaslaste).  Me ei teinud aga pilti selle seal samas kõrval oleva seina taustal vaid nad tahtsid teisel pool terrasi asuva seina taustal teha kuna seal oli rohkem valgust. Muidugimõista ei piisa ühest klõpsust ja see fotosessioon kujunes pikemaks kui kaks minutit ja kui ma siis tagasi lauda telefoni järgi läksin, siis istus lauas juba järgmine seltskond ( Marc Caini saksamaa bossid) ja minu telefoni ei olnud kusagil. Küsisin neilt, küsisin töökaaslastelt, kes mu telefoniga lauda jäid, küsisin teenindajatelt küsisin  receptionist aga ei midagi. Kahtlustan, et see pidi olema see teenindaja, kes laua ära koristas enne kui uued inimesed istusid.  Aga enam pole midagi teha, süüdistada saan vaid iseennast.

Kahju on telefonist. See oli mul hiinast ostetud väga ilus ja hea telefon. Jah oli küll hiina toode kui võin julgelt öelda, et kõige ilusama välimuse ja sisuga telefon, mida näinud olen.  Kahju on ka mudiugi kõikiest fotodest mis sinna sisse jäid. Tegime siin alati just minu telefoniga pilti kuna sellel oli väga hea 8 mpix kaamera.  Kui esimesel õhtul oli lihtsalt oma ilusast telefonist kahju, siis teisel päeval hakkas mulle koitma  mida tänapäeval tähendab telefoni kaotamine. Nutitelefoni puhul pole tegu enam lihtsalt telefoniga, vaid tohutu hulga isikliku informatsiooniga. Interneti browser logib mind automaatselt kõikidele mu kontodele sisse ja mäletab paroole. Halva inimese käes võib see palju kurja teha. Muidugi vahetasin ma siis kähku kõik oma paroolid ära igal pool ja näib, et pole keegi ühtegi mu kontot puutunud. Tänapäeval saab ju näitaks facebooki konto altki igasugu  asja teha ja igale poole mujale sisse logida.

No loodame parimat, siiani tundub, et keegi inimene on lihtsalt õnnelikult omale uue uhke telefoni saanud.

Aa… ja käisin ju politseis ka. Mõtlesin küll, et vaevalt et nad mingit telefoni otsima hakkavad, aga ehk ikka IMEI numbri järgi saab miskit tehtud või ehk äkki tõesti keegi leidis ja viis sinna. Peab ju kõik võiamlused ikka ära proovima, mis endale teha annab. Aga ei, siin ei saa ikka tõesti mitte mingit asjaajamist aetud. Läksin politseisse, kus töötajad inglise keelt eriti ei räägi. Olin endale ära tõlkinud hispaania keeles lause et mul telefon varastati ära ja alla oli kirjutatud mu telefoni  IMEI number. Neil oli sellest täiesti suva. Näitasid ainult seinal olevat telefoni numbrit, et kui soovid avaldust esitatada, siis helista sellel telefoni numbril.

Siin näivad kõik asjad telefoni teel käivat. Näiteks ka interneti jamadega on alati nii, et kui läheme kontorisse kohale, et asju selgeks rääkida, siis alati antakse mingi telefoni number, et helistage sinna. Isegi neti lepingut polnud võimalik seal samas kontoris lõpetada, kus selle sõlmisime, vaid selleks tuli mingil telefoni numbril helistada. Ja need telefoni numbrid reeglina ka ingilise keelt väga ei räägi. Nii et mitte midagi korda aetud ei saa. Manjana, manjana!

Pühapäeval oli meil siis jälle vaba päev ja tahtsime midagi toredat ka jälle ette võtta. Eelneval õhtul peale tööd käisime ka väljas vaatamas kuidas siin maal siis ka ööelu on. Kuskile kaugele minema ei hakanud, aga kogemata leidsime ühe päris laheda ööklubi, mis oli täielikult kohalike klubi, kus ei näiud ühtki turisti. Ja miks ma sellest kirjutan on see, et peokultuur on ikka päris erinev meil eestiga. Tantsuplatsil ei ole mõtetut tammumist ega ka naistekarja, kes omavahel ringis tantsivad. Mängis hispaania muusika ja tantsupõrandal olid vaid paarid kes kõik tantsisid väga-mega hästi.  Esialgu me Mikkoga lihtsalt istusime seal maha ja vaatasime ja vaatasime ja vaatasime….nii huvitav oli. Nagu oleks mingi salsa tantsuvõistlus käimas. Esialgu tundus nagu kõigil oleksid mingid kindald tantsukavad selgeks õpitud, aga tegelikult see nii muidugi ei olnud.

Vabal päeval muidugi ei suutnud jälle nii vara ärgata kui tahaks. On dilemma, et vabal päeval tahaks kaua magada, aga samas tahaks vara ärgata, et võimalikult palju oma vaba päeva ära kasutada.  Kuigi me seekord üleliia vara ülesse ei saanud, sai siiski sellest üks väga tore päev. Laenutasime rolleri, et ka pisut kaugemat ümbrust siin uudistada. Ja ümbrus on tohutult äge. Kihutasime oma rolleriga mägede vahel, peal ja sees. Muidugi ikka autoteed mööda, aga see lookles mägede vahel, ajuti olid ka väikesed tunnelid läbi mägede ja sai ikka ka päris kõrgel ära käidud. Üks väga ilus linn jäi teepeale, Los Gigantes, mis on siis tuntud kuna asub mägede vahel ja seal on lahedad järsud kaljud otse ookeanist. Sõime oma lõunasööki ilusas pisikeses restoranis, mis asus kõige parema vaatega kohas nendele kaljudele.

Teiseks kauniks sihtpunktiks oli koht nimega Masca. See on üks kõige ilusamaid paiku siin saarel. Suured turismibussid viivad sadade kaupa inimesi seda kohta vaatama. Aga omal käel on ikka mõnusam minna. Tegu siis väga ilusa mägise loodusega. Juba sinna mägedesse sõit oli omaette elamus, sest tegu oli väga kurvilise , kitsa ja järsu teega, mis mööda mägesid üles lookles. Pilte me kahjuks seal teha ei saanud, sest kohale jõudes oli juba päris hämar ja kiiresti läks täitsa kottpimedaks. Jah, see rännak tuleb ette võtta ikka kohe hommikul, mitte pealelõunal nagu meie seda tegime. Aga ilus ja tore oli meil sellegi poolest  :)

Ilusat peaaegu teist adventi kõigile!

Tean, et pole endast juba ammu elumärki andnud aga  tee, mis tahad,  netti me vist endale korterisse ei saagi. Vähemalt mitte kaabliga. Täitsa ulme teema siin ikka selle internetiga, elame ometi ju täitsa keskuses. Sellest poest, kus neti lepingut teinud oleme, asume umbes 3min jalutamise kaugusel, aga internetti pole ikka kuidagi võimalik saada.

Kuigi ma ammu kirjutanud pole, on minuga endiselt ikka kõik korras.  Näib, et paljudele teist jäi silma kuri artikkel Tenerifel tööga hätta jäänud neiust. Nii et ilmselt on minust kena teile pisut selgitust anda ja kinnitada, et minu pärast küll muretsema ei pea.

Vastus teie küsimusele, jah, tegu on sama firmaga, ku minagi töötan. Aga ei, minul pole mingit negatiivset kogemust siin olnud. Ja kuigi, nagu ma nüüd tagantjärgi teada sain, oli see neiu siin samal ajal kui minagi juba siin olin, siis ei teadnud ma kogust sellest kammajaast mitte midagi enne seda kui Andi mulle tolle artikkli lingi saatis. Üks teine Eesti tüdruk, selle sama sõbranna, kes artikkli kirjutas, lahkus ka paar päeva tagasi töölt.  Nii kaua kui minul on aga kõik hästi, palka makstakse nii nagu peab ja ka mingeid muid probleeme pole, pole mul ka põhjust siit töölt ära minna.

Ning kuna ma algusest peale ütlesin, et leian endale ise korteri, siis polegi töö inimesed mu eraeluga kuidagi seotud olnud. Elan ilusasti ja käin tööl nagu peab ja elu on ilus

Võibolla lisan veel selle artikkli kohta nii palju, et jah, tööandja lubas eestist tulnud neiudele abi elukoha leidmisega. Erinevatel põhjustel ei olnud tal õigeks ajaks neile korterit leidnud ja ajutiselt võttis üks töötaja (minu poe juhataja) nad enda korterisse ja kuna neid tuli korraga palju, siis voodikohti nii palju polnud ja magati põrandal. Praeguseks hetkeks on kõik sealt välja kolinud ja omale enda korterid leidnud ,nii nagu ise tahtsid, et kes üksi, kes kolmekesi.

Praegu aga rohkem mul aega kirjutamiseks pole. Istun kohvikus, et netis olla saaks. Aga nüüd juba aeg tagasi koju minna ja tööle sättima hakata.

Olge mõnusad ja ilusat jõuluootusaega kõigile!

Üle pika aja annan endast jälle märku.  Kõik on ilus ja kena ja tore

Põhjuseid, miks enam kirjutanud pole, on kaks. Esiteks kui ikka nädalas vaid üks vaba päev on, ilmselgelt on selle veetmiseks paremaid viise kui arvuti taga istumine. Nii palju kui vähegi võimalik on üritame ikka iga vaba hetke õues veeta.

Teiseks oluliseks põhjuseks on see, et endiselt ei ole meil korteris netti. Kui lõpuks sai teise telefonifirma alla üleminek edukalt sooritatud ja tehnik tuli internetti meile korterisse panema, siis selgus, et tegelikult nad ikka ei pane internetti. Ehk siis, et kui korteris on juba varem nett olemas olnud, ainult sellisel juhul saab neilt netti, tehnik tulebki põhimõtteliselt ruuteri power nuppu vajutama. Et see on meie oma asi kuidas me neti kaabli sinna saame. No tore!  Nüüdseks oleme nendega lepingu katkestanud ja uues kohas lepingu teinud, kus uurisime üle, et nad ikka tulevad ja panevad kõik vajaliku korterisse, et me interneti endale saaksime. Nii et nüüd siis ootame järgmist tehnikut. Loodame, et seekord läheb edukamalt.

Eluke läheb meil muidu kenasti, endiselt õnnelikud, endiselt rahul. Endiselt tahaks ainult, et vaba aega oleks rohkem, et jõuaks rohkem siin seda paradiisi nautida. Praegu veel oleme vajaliku asjaajamise kõrvalt vabadel päevadel  peamiselt lihtsalt rannas mõnulenud ja lähiümbrust uudistanud.

Nüüd eile laiendasime natuke haaret ja rentisime rollud, et ka pisut kaugemat lähiümbrust uudistada. Tegelikult alguses plaanisime auto rentida päevaks, kuid selgus, et  päris nii lihtsalt see asi ei käi, et lähed ja rendid, ikkagi tuleb ette broneerida, vähemalt, et mõistliku hinnaga saada. Kodu lähedal sattus teele üks elektri rollude rendi koht ja mõtlesime, et mis ikka, et võtame need hoopis. elektri omad on küll vähe nõrgemad kui tavalised, aga kuna me tahtsime lihtsalt siin ümbruses ringi kruiisida, siis polegi ju võimast pilli vaja. Hiinas olid pea kõigil elektrilised rollerid ja näisid töötavat sama hästi kui tavalisedki. Kui me aga oma rahad ära maksnud olime ja oli aeg ratta selga istuda selgus üks üllatav faktor….sellel rattal olid ka vändad. Ilmselt liigitub see elektrilise jalgratta alla, kuid näeb välja nagu roller….väntadega roller. Kui alguses arvasime, et väntasid on vaja masina käima saamiseks, siis eksisime väga. Terve sõidu aja tuli koguaeg vändata, et ratas liiguks. Tõsi, elektri mehhanism tegi küll selle lihtsaks…kuid ainult sirge maa peal. Nii kui väike ülesmägi oli ( mida on siin väga palju), pidime lootma vaid Mikko kondimootori peale. Ja peab ütlema, et saime suurel hulgal tähelepanu möödujatelt, seda ei näe ju igapäev, et inimene istub rolleril ja väntab elu eest. Kujutan ette et parajalt koomiline vaatepilt. Nalja oli meil igatahes küllaga. Tuli ka seda ette, et mäest üles pidime kõndima ja ratast kõrval lükkama.

Mikko oli netist lugenud, et meil siin lähedal peaks mingi eriti ilus rand olema kus juures on ka rahvuspark. Sinna me siis suundusimegi. Ja koht oli tõesti ilus. Ronisime päris kõrgele, kus kaljud kohtusid ookeniga. Päris lahe oli seal järsakult alla vahutavaid laineid vaadata. Ja kui üle mäe olime roninud, siis jõudsime sellisesse kohta, mida on raske kirjeldada. Oli justkui lahesopp, mis mõlemalt poolt kaljudega ümbritsetud ja seal igal pool kaldal väikestes onnides, kui ka kaljukoobastes elasid inimesed. Päriselt oligi nii, et kuskil kalju sees oli väike koobas, kus olid kellegi tekid-padjad, seal ees laud ja grill jms. Palju oli ka palmilehtedest onnikesi. Selline tunne nagu oleks sattunud Robinson Crusoe filmi võtteplatsile, ainult et ühe ühe üksiku onnikese asemel oli neid seal päris mitu. Raske uskuda, et inimesed sea nii elavadki. Näiteks ühe kaljukoopa ees oli siis idülliline perekond, kus naine punus seal midagi ja mees mängis väikese lapsega. Ja täiesti korralikud inimesed tundusid, sellised, kellel võib seal koopas vabalt ka läpakas ja muu selline kraam olla. Ei tea.

Vaba päeva puhul läksime ka välja sööma. Mõtlesime, et proovime lõpuks siis ära ka hispaania kuulsa paella. Me oleme juba ammu mõlenud, et peaks selle ikka ära proovima, ainult et igal pool restoranides on see siin ajuvabalt kallis, tegu ikkagi ju riisiga, mitte mingi peene steigiga. Meile sattus teele restoran, kus oli reklaamtahvlil suur kiri, et paella kahele inimesele plus jook on 15€. Riisi eest on see endiselt küll kallis hind, kuid kuna koos jookidega, siis tundus õhtusöögiks mõistlik, eriti kuna igal pool mujal see poole kallim.  Restoran oli väga ilus, istusime terrassil ookeni kaldal, palmid kõrval õõtsumas….täitsa mõnus. Teenindus oli ka hea, see paella suurel pannil toodi meile laua juurde, kust siis kelner seda meile serveeris. Ega toit ise midagi erilist ei olnud, riis köögiviljade ja lihaga, nagu oodata oligi. Kodus saan parematki. Ja siis läksid silmad ikka päris suureks, kui arve tuli 30€. Tegelt igal pool restoranides ongi kahe inimese ports seda 30€ ja sellepärast me seda varem söönud polegi ja sellepärast me siin otsustasimegi, et kui 15€ eest saab, siis ju võib. Aga see reklaam tahvel oli tüngaga. Suurelt oli küll kiri, et paella kahele pluss joogid, aga all hinna ees oli kirjas ” p.p” , mis siis tähendas “per person”.  Sedasi tõmmati meid haneks siis.

Aga midagi uut veel,  Mikko käib nüüd ka tööl. Üks päev mõtles, et oleks vist ikkagi aeg ka töökoht otsida. Kohe esimene koht, kuhu cv saatis tahtsid teda kohe tööle saada. Tegu siis inglaste restoraniga, kus omanik on ise köögis kokk ja tema naine leti taga.  Pidid tšillid inimesed olema, kes viskavad koguaeg nalja olen aru saanud, et Mikko tööpäevade sisse kuulub enamasti ka omanikuga klaasi kokkulöömine, et töö hoogsamas meeleolus läheks. Tööaeg on tal ka väga sobiv, õhtul 6st 11ni. Ja saab tööl tasuta süüa ja juua. Pole paha Alguses ta tegelt kandideeris seal üldse poolekohaga köögiabiliseks, sest ta ei tahtnud täis kohaga tööl käia, kuid kui omanik nägi kui hea kokaga tegu on, siis lasi hoopis oma eelmise koka lahti ( kes oli suur laiskvorst olnud) ja andis Mikkole ikkagi päris koka töö, et abilise jaoks on ta liiga hea.  See on küll täiskohaga, aga samas on tunde ikkagi üpris vähe, palju vähem kui minul.

Tore, et Mikko endale hea töö leidis

Endiselt pole me veel omale korterisse netti sisse saanud, sellest ka postituste viivitus siin.  Tegime juba päris ammu endale neti lepingu ära, kuid ikka on niivõrd suur viivitus sisse tulnud.  Esiteks oli siin selline reegel, et neti lepingut ei saa enne teha, kui kohalik pangakonto on tehtud. Ja seda ei saanud enne teha kui tööleping on olemas. Ja tööleping alguses viibis paar päeva, kuna seda ei saanud enne koostada kui mul kõik NIE numbrid ja sotsiaalkindlustusnumbrid ja muu selline olemas. Ja ka siis oli nii, et töökoht ise ei saanud seda koostada, vaid seda pidi tegema advokaat,  ja kui ma selle allkirjastanud oli, siis pidi veelkord advokaadi kätte kinnituseks minema, enne kui ma lõpuks ühe eksemplari enda kätte sain. Ei ole see paberimajandus sugugi lihtne asi.

Netilepinguga koos oli soodus ka seal samas kohas mobiilid teha, kuna meil eelnevalt olid teises kohas, siis tuli nüüd numbrid üle kanda. Ja siin tuligi takistus sisse. Eelnevast telefonifirmast hakati helistama, aga keegi neist inglise keelt ei rääkind. Ja siis tuli sõnum, et meie üleminek on katkestatud. Siis läksime uuesti lepingut tegema ja jälle sama lugu. Nüüd eile käisime juba kolmandat korda sama neti lepingut aktiveerimas ja väga loodame, et seekord saab lõpuks tehtud. Lihtsam oleks muidugi lasta lihtsalt uues kohas uued telefoninumbrid võtta, kuid siis peaksime me 30€ lisa maksma, millest me väga huvitatud ei ole, kui saaks ka tasuta.

Natuke nüüd ka meie elurütmist siin.

Mina käin tööl Marc Caini riidebutiigis, mis asub uhkes Plaza del Duque kaubanduskeskuses. Rahvast seal just väga palju ei käi, aga tegemist samas ikkagi jagub. Igale kliendile tuleb väga head personaalset teenindust teha, asju soovitada, takka kiita ja teda rohkem asju ostma meelitada. Ega ma just suuremasi müügimees ja pealepressija ei ole, nii et tuleb ennast siin ületada. Samas motivatsiooni on, kuna iga müügi pealt saab väikse väikse protsendi ka endale, mis hea müügi puhul võib kuulõpus palgale kena lisa tuua. Riiete hinnad poes hakkavad üldiselt 100 eurost. Nii et jah, üldiselt on see paik ikkagi ainult väga rikastele inimestele…..keda siin muidugi jagub küllaga.

Töönädal on siin pikem kui tavaliselt, 6 päeva nädalas. Mulle see muidugi väga ei meeldi, aga samas kõik muud toredad asjad kaaluvad selle üle. Kui mul on ainult üks vaba päev, aga ma saan veeta selle tõeliselt puhkust nautides ookeani ääres palmi all või muidu ilusates kohtades ringi uudistades, siis on see seda väärt. Samuti algavad mu tööpäevad reeglina kl 2 päeval andes mulle ikkagi iga päev hommiku vabaks ja ka siis saab vajalikke asju ajada või lihtsalt kodus basseini ääres lebotada, mis on ju igati mõnus

Jee jee jeee, olemegi lõpuks Tenerifel! Siin on nii ilus!! Tõesti! Raske uskuda, et me jäämegi siia, mitte ei ole vaid nädalasel reisil. Ega see vist veel niipea kohale ei jõua.

Ma olin oma tööandjale meili teel teada andnud oma saabumise aja ja uurisin, et kus, mis , millal  nendega kokku saada, kuid veel eelmise õhtu seisuga ei olnud endiselt oma meilile vastust saanud. Meie hotellitoas aga internetti ei olnud, nii et hommikul vara polnud mul võimalik seda välja ka uurida. Niisiis läksime hommikul linna hommikusöögi kohta otsima ja ühtlasi ka wifit külastama, et teada mis edasi saama hakkab.  Samuti püüdisme leida ka kohta kus kohalikku telefonikaarti teha saaks, sest kui mulle eilse õhtu seisuga vastatud polnud, võibolla siis pole ikka veel, nii et mul oleks tarvis helistada. Me isegi ei näinud ühtegi sellist maja, kus võiks olla võimalik telefoni kaarti teha. Kõik olid ainult restoranid ja suveniiripoekesed.

Niisiis ei jäänudki muud üle, kui esmalt restorani hommikusöögile suunduda Söögikohas oli olemas ka wifi, nii et Mikko läks teenindajalt parooli küsima. Teenindajaks oli üks tore hispaania vanamees, kes ainult hurjutas Mikkot, et mis ta siin tormab ringi, istugu maha, nautigu hommikusööki ja puhaku – oled ju puhkusel! Jah, siin käivad asjad teises rütmis Aga parooli saime ja pääsesime netti. Selgus , et eile hilisõhtul oli tööandja mulle siiski meili vastu kirjutanud, et ma täna varahommikul läheksin politseijaoskonda omale NIE numbrit tegema, mis on midagi ID koodi moodi asi, selle järgi maksan siin ka makse ja üldse üks kõik mida siin teha tahad, selleks on seda numbrit vaja. Ilma selleta ei saa teha töölepingut, korteri üürilepingut, pangakaarti, interneti lepingut, ega üldse mitte mingit muud lepingut.  Kuna kell oli 10, siis arvasin, et küllap jõuan selle siiski täna tehtud. Läksin hotelli, et oma pass ja selle koopia võtta ja suundusin politseijaoskonna poole.

Aga oi kui valesti ma arvasin, kui mõtlesin, et kl 10 saab veel mingeid asju ajada. Ei, see on siin liiga hilja. Kui politsei jaoskonda jõudsin ja oma soovi teatasin, öeldi mulle vaid “mañana”. Ja nii õppisin ma ära ühe kõige olulisema sõna hispaania keeles – “homme”. Ja seda sõna hakkasin ma siin veel korduvalt kuulma.

Politsei jaoskond tehakse lahti hommikul 8.30. Ma plaanisin järgmisel päeval täpselt avamiseks tulla, et siis kindel, et saab ilusasti varakult kohe kiiresti korda asja. Aga jällegi arvasin ma nii valesti. Ma veel ise vaatasin, et jõuan liiga vara kohale, et koht pole veel lahtigi, et 10 min enne avamist jõudsin juba kohale……….aga oi kui pikk järjekord juba ukse ees ootas. No umbes 40 inimest oli kindlasti. Ja selle 10 min jooksul, mis avamiseni veel jäänud oli, kogunes minu taha veel pea samapalju inimesi. Okei, tuli siis kannatlikult järjekorras seista. Kui jõudsin oma järjekorraga lõpuks töötajani, siis andis too mulle mingid hispaania keelsed ankeedid ja ütles, et täida ära ja siis tule tagasi.  Nii ma siis seisin seal nõutult. Mulle töökohast öeldi, et läheksin lihtsalt oma passi ja selle koopiaga politseijaoskonda, aga seda küll ei öeldud, et ma siin hispaania keelseid pabereid ise täitma hakkama pean, nad ju teadsin, et ma ei räägi hispaania keelt. Aga mis siis ikka. Mul õnnestus leida üks abivalmis politseinik, kes rääkis pisut inglise keelt ja tema abiga sain ka oma paberi täidetud. Ja lisaks ütles ta mulle, et selle teise paberiga pean ma minema hoopis veel panka NIE numbri eest maksma. Ta juhatas mulle suuna kätte kust lähima pangakontori leida võin. Päris naljakas süsteem, et seal kohapeal maksta ei saa. Ja see pank ei olnud üleliia lähedal. Aga inimesed on siin väga abivalmid. Kõigepealt astusin ühte teisse panka sisse, mis arvasin õige koht olevat. Seal aidati mul see panga paber ära täita, ja kui see tehtud, alles siis öeldi, et seal tegelikult maksta seda ei saa  ja juhatati õige koht kätte, kus maksta saan.

Kui umbes 10.30 ajal politseisse tagasi jõudsin ja järjekorraga uuesti sama töötaja juurde jõudsin ja oma paberid talle andsin, siis ta vait heitis neile pilgu, ulatas tagasi ja ütles “mañana”. Ma ei suutnud seda töörütmi uskuda. See koht oli olnud avatud vadi 2 tundi, ja juba ei võetud uusi inimesi vastu. Juba öeldi “mañana”. Jah, näib, et sellega tuleb siin harjuda.

Järgmisel hommikul läksin juba tund aega enne avamist ukse taha, et kindlasti esimene olla. Aga olin, olin esimene. Polnud ma midagi, ikka oli 20 inimest enne mind järjekorras juba. Ühed tüdrukud oli tulnud lausa koos tekiga ja magasid seal.  Ootamine oli pikk, aga kui järjekord liikuma hakkas, siis sai õnneks üpris kiiresti  ja seekord sain ka enda NIE numbri kätte.

Aa… ja seda ma ei rääkinudki, et siin tekkis veel selline tobe seaduste vastuolu, et selleks, et NIE numbrit teha on tarvis juba kohalikku elukohta. Aga elukohta pole võimalik üürida, kui pole olemas NIE numbrit. Ma panin NIE numbrit tehes oma elukohaks hotelli aadressi, kus ööbisime ja lootsin, et midagi selle kohta küsima ei hakata või üürilepingut ei nõuta või muud sellist. Aga õnneks ei tekkinud probleemi.

Nüüd kus see NIE paber oli käes, tuli mul minna töökohta, et sealt eelleping võtta ja minna sotsiaalkindlustus numbrit tegema. Kui tööjuurde jõudsin, siis öeldi mulle juba tuttav “mañana”. Et mu eelleping olevat veel juristi käes koostamisel ja saan selle võibolla õhtul kätte. Nii et sotsiaalkindlustus büroosse minek jääb järgmisele päevale. Ning kuna siin ei olnud võimalik järgmiseks päevaks sinna aega saada, siis kästi mul pealinna Santa Cruzi sõita selleks. Seal pidavat ilma järjekordateta asi olema ja saan kindlasti kiiresti tehtud.

Kuigi peab tunnistama, et ega ma just väga häiritud ei olnud nendest viivitustest, sest see andis mulle rohkem aega puhata ja Tenerifet nautida enne tööle asumist Samuti käisime me hoolega ringi ja otsisime korterit. Siin on väga palju kinnisvara büroosid iga nurga peal, kuid pea igast kohast saime vastuseks, et neil pole mitte ühtegi 1-2 toalist korterit järgi. Ja eelnevalt oli meil ka neti kuulutustest terve pikk nimekiri välja kirjutatud, kus aga kas lihtsalt ei võetud telefoni vastu või oli korter juba välja üüritud. Tekkis vaikselt juba pisut lootusetu tunne. Mõni korter jäi siiski valikusse, kuid need asusid mäe otsas. Siin on nimelt nii, et kohe juba  rannast hakkab maa vaikselt ülesmäge tõusma ja linn läheb ikka päris kõrgele mäkke välja, kuhu ei sõida ükski ühistransport, nii et sealt on päris tüütu liigelda. Lõpuks aga õnnestus meil siiski sattuda ühe hea asukohaga korteri peale. Selles kompleksis olime ennegi ühte korterit netis näinud kuid too omanik ei võtnud telefoni vastu. Nüüd aga käisime ühes kontoris kus öeldi, et üks stuudio on, mis järgmisel päeval vabaneb, nii et me ütlesime kohe, et võtame selle ära.

Eks ta pisike on, aga esialgu käib küll. Põhiline on see, et asukoht on hea. Mul on tööjuurde 20 min jalutada, ainus selle piirkonna suur kaubanduskeskus suure toidupoega asub meist 5 min kaugusel ja randa on ka umbes 5 min jalutamist Rõdult paistab ookeani ribagi Lisaks on ka meie elamukompleksis basseinid olemas ja väli baar/restoran. Oleme rahul Kes külla tahab tulla, olete oodatud Kuid muidugi peate arvestama sellega, et me oleme stuudiokorteris, nii et ei saa eraldi külalistetuba pakkuda, vaid peab leppima lahtikäiva diivaniga. Aga muidu – teretulemast!

Ja linnas ringi jalutades saime juba esimesel päeval korraliku kultuurišoki. Me olime vaevalt tee äärde ülekäigurajani jõudnud, kui juba jäi auto seisma,e t üle lasta! Peale Hiinat on see midagi uskumatut ja erakordset!

Hei hei, pole nüüd ammu endast märku andnud, aga seda sellisel lihtsal põhjusel, et ma pole lihtsalt arvuti taga praktiliselt üldse aega veetnud ning ka korteris ei ole meil veel internetti sees.

Aga kuhu ma siin eelmine kord jäingi….olime Moskva lennujaamas.  Moskvasse jõudnud oli meil esimene mure kohe kohvrite pärast, sest Pekingi lennujaamas oli meile üks pisike lisaprobleem tekitatud. Praegune lend oli meil Peking-Moskva ja sealt edasi läks ühendatud lend Moskva – Riia – Barcelona. Kuna me olime Moskvas vaid ümberistumiseks, ilma viisadeta, siis ei saanud nad meie pagasit Pekingis Moskvasse saata vaid pidid sihtpunktiks panema järgmise riigi, milleks oli Riia. Me küll ütlesime, et meie lend läheb edasi Barcelonasse, et nad paneks lõppsihtpunktiks hoopis selle, kuid kuna tal polnud mingit Barcelona koodi, siis ütles, et peab panema ikka Riia. Ega muidu sellest midagi halba ju polekski, kuid Riias oli meil ümberistumiseks vaid 30 min. Lisaks veel see, et me peaks siis kohvritega seal uuesti check-in´i tegema, kuid check-in suletakse 40 min enne lennu väljumist, nii et meil poleks see kuidagi võimalik. Pekingi check-in´is aga kinnitati, et pole probleem, et kui me tahame, siis saame ka Moskvas oma kohvrid kätte ja seal teha check-in Barcelonasse. Kuna Moskva leujaamas oli meil 18h aega, siis lootsime, et saame seal asjad korda aetud.

Moskva  lennujaama jõudes selgus, et selline asi pole aga sugugi võimalik. Meie kohvrid saadetakse Riiasse ja alles seal saame need kätte. No tore! Otsisime, et kas kuskil on Air Balticu infolauda, mida ei olnud muidugi. Air Baltic oli siis meie järgmise lennu firma. Õnneks leidsime, et ühes väravas hakkas peagi Air Balticu lennule peale minek ja saime seal siis enne ilusti nende töötajatega rääkida. Õnneks olid nad väga abivalmid ja peale mõningaajalist arutlemist ja paari telefonikõnet öeldi meile, et nad muudavad siin samas lenujaamas meie kohvrite kleepsud ära ja need saadetakse Riia asemel otse Barcelonasse. Jeee, probleem lahendatud. Jälle kergem hingata Meil polnud isegi mingit õiget reisiärevust jõudnud tulla, sest koguaeg oli sees mingi muu ärevus igasuguste probleemide pärast.

Nüüd, kus ümber jälle kõik valged inimesed, hakkas vaikselt kohale jõudma, et me pole enam Hiinas vaid lähemegi tõesti ära.  Seda ilmestasid muidugi ka hinnad lennujaamas. See eurole tagasi minek tekitab kindlasti veel mõnda aega pisut segadust. Aga eks see arusaadav ju ka, kui Pekingi lennujaama joogiautomaadis sai  coca cola osta 2 yuani eest ja Moskva lennujaamas sama asja 2€ eest, siis näib ju et hinnad on üpriski samad. Kuid euro ja yuani vahe on tegelikult ju 8 kordne.

Moskva lennujaamas on kenasti arvestatud inimestega, kel seal ööbida vaja. Kes on rikkamad, saavad võtta kapsel-hotelli, kes aga ei taha lisa raha kulutada, nagu meie, siis oli seal maas vaippõrand. Kui enamus põrandat on muidugi plaaditud, siis väljuvate lendude ootealadel on peale toolide veel ka lihtsalt tühi vaippõranda osa, et soovijad saaksid lihtsalt põrandale pikali visata ja magada. Seda võimalust kasutasime meiegi ja tõesti palju mugavam kui toolil tukkuda. Muidugi meil oli ka eeliseks see, aasta aega kogemust kõval pinnal magamisega, sest meie hiina voodi madratsi pehmus oli täiesti võrreldav selle põrandaga.  Peaalust pehmendas meiega ustavalt kaasa reisiv lambake Yangrou, kelle enne hiina sõitmist Andilt sain

Järgmisel päeval kui ilusti lennukisse end sisse seatud saime ja Mikko jõudis kommenteerida, et näe kohe näha, et oleme rohkem tsiviliseeritud paigas, lennuk hakkas täpselt õigeaegselt liikuma, jäi lennuk seisma ja teatas, et lend viibib 20 min. Teel oli ummik. Enne meid ootas veel mitu lennukit järjekorras, et õhku tõusta…ja järjekorra all ma mõtlengi reaalset järjekorda, kena rivi lennukeid üksteise järel sabas seismas.  Õnneks muidugi ühendatud lennu tõttu ei pidanud me vähemalt selle pärast muretsema, et järgmiseks lennust maha jääme. Kui mei oli 30 min ümber istumiseks ja lend 20 min hiljaks jääb, siis oleks muidu paanika lahti küll. Kuigi muidugi ega me polekski ise endale nii väikese vahega lende valinud.

Riia pinnal viibisimegi me vaid loetud minutid, sest ümberistumine käis väga kiiresti. Meil olid vastas inimesed, kes käskisid kõik Barcelona lennule ümberistujad järjekorras ette lasta ja võimalikult kiiresti toimetati meid järgmise lennuki juurde. Ja juba jälle olimegi õhus.

Barcelona lennujaam oli üllatavalt suur….ilmselt kõige suurem kus käinud oleme. Ja terminali vahetus ka kõige keerulisem, sest tuli bussiga teise terminali sõita. Aga ega tegelikult seal midagi keerulist muidugi ei olnud. Õnneks oli meil just piisavalt aega, et seal ringi uudistada ja õige koht üles leida ja söömas jõudsime ka kenasti käia.  Ja oi kui palju inimesi Tenerifele minna soovis. Lennuk polnud just kõige suuremate hulgast, aga rahvast oli vääga palju. Me ei hakanud järjekorda varakult trügima, vaid ootasime rahulikult teiste trügimise ära ja läksime viimaste seas. Mis ilmselgelt maksis meile ka kätte, sest istekohad näisid kõik hõivatud olevat. Kuna Ryanairil on online check-in´i süsteem, siis on ka istekohad määramata ja igaüks istub sinna kus tahab. Muidugi võib maksta check-in´i tehes ka 10€ et endale kindel istekoht kinni panna. Meie seda muidugi ei teinud ja seega ei õnnestunud enam ka kahte kõrvuti istekohta saada. Sellest veel hullem oli see, et ka pagasi riiulid olid kõik täis. Kuna Ryanairil on võimalik tasuta kaasa võtta vaid käsipagas, siis kõigil olid käsipagasid maksimum mõõtudega ja seega ka riiulid pungil. Paljud pidid kohvri enda ette võtma, ja nii minagi…mis ei teinud reisi sugugi mugavamaks. Minu käsipagasi kohver oli täpselt piiri peal oma mõõtudega, tõmbasime veel nööridega kinni ka, et paksus ei ületaks mõõte, nii et meie kohver nägi päris naljakas välja. Kuid kuna Ryanair kontrollib väga piinliku täpsusega neid kohvri mõõte, siis oli parem karta kui kahetseda. Päris paljude kohvrid kästi esmalt mõõdukasti panna, ja mõni pidi ka maha jääma.

4,5h lendu ja jõudsimegi kauaoodatud Tenerifele. Me maandusime öösel 12 ajal. Olime eelnevalt uurinud, et igal täistunnil läheb lennujaamast buss Playa de las Americasse ,mis on siis piirkond, kus meie hotell oli. Niisiis, teades et meil on palju aega, võtsime asja rahulikult, korjasime oma kompsud kokku ja vaikselt suundusime õue bussipeatust otsima, kuigi veel oli pool tundi aega. Ja üllatusega nägime enda bussi numbrit, ja veel suurema üllatusena nägime, et see buss hakkas just sõitma. Õnneks liikus ta meie suunas ja peale pisukest meeleheitlikult kätega vehkimist jäigi ta ilusti meie juures seisma ja saimegi bussi peale. Küll oli hea tunne.

Bussijuht küll inglise keelt ei rääkinud aga hotelli nimest sai aru ja andiski meile märku kui oli aeg bussi pealt maha ronida. Seisime oma suurte kohvritega kohas kust ei osanud esialgu küll arvata, et hotell väga lähedal olla võiks. Peale mõningat ekslemist jõudsime siiski mõistlikumasse paika ja leidsime ka hotelli ülesse. Tegelikult ei olegi hotell just kõige õigem sõna selle kohta. Võibolla apartment hotell. Sest tegu oli suure kompleksiga, mis koosnes nagu paljudest korteritest. Osa kortereid on seal välja ostetud, nii et seal elavad püsivalt inimesed, aga osa üüritakse hotelli moodi ööde kaupa välja. Kompleks oli väga ilus, palju taimesid, palme, bassein jne.  Tuba oli nagu pisike stuudiokorter kööginurgaga. Aga see maja oli mu meelest väljast küll palju kenam, seest oli meie tuba päris vana. Aga siiski korralik. Ja rõduga, kust nägi ka ookeani ära. Küll oli mõnus üle nii pika aja pehmesse voodisse magama heita

Shuangfuga hüvasti jätmine käis väga lihtsalt. Restorani manager Tracy ütles, et teevad viimasel õhtul mulle nö ärasaatmise peo, et läheme teenindajatega kõik koos restorani kulul välja shuangfusse sööma. Tracy ema jäi aga haigeks, nii et ta ise sõitis üldse ära. “Peo” läbiviimine delegeeriti supervisor Andyle. Kui ma viimase päeva päeva ajal ühe tüdrukuga rääkisin, siis ta ütles, et Andy helistab mulle, et koht ja aeg öelda. Aga ei helistanud mulle keegi  Ma ei tea, kas siis üldse ei mindudki välja, või lihtsalt mulle ei helistatud Kuigi tegelikult oli mul isegi hea meel, et nii läks. Sai  veel rahulikult viimaseid asju pakkida….ega ma olekski läinud sinna vaid sellest kohustusest, et kui minu jaoks tehakse, siis tuleb ikka minna. Aga läks hoopis nii. Naljakad inimesed ikka, ise ju pakkusid välja selle.

Viimasel hommikul jätsime veel Nastjaga hüvasti, kes aitas meil töötajate bussi kaardi läbi lüüa , sest enda omad olime juba ära andnud. Bussijuht oli pisut tohman. Küsisime, et tahame oma kohvreid alla panna, aga kuna alt oli lukus ja ta ei viitsinud välja ronida, siis käskis meil kohvrid salongi võtta. Kohvird nii suured, et millimeetri pealt mahtusid hädavaevu vahekäiku. Ja inimesi tuli nii palju peale, et lõpuks mõtlesime, et ei mahugi oma kohvritega sinna ära enam. Oli siis vaja asjad nii ebamugavaks ajada. Palju lihtsam oleks need alla, selle jaoks mõeldud kohta ju panna.

Linna jõudnud tahtsime minna veel ka panka raha vahetama. Olime ju saanud nüüd suure summa sularaha ja pangas saab normaalse kursiga ja ilma teenustasuta ära vahetada. Läksime küll linnas asuvasse suurde kontorisse, kuid võta näpust, ei ole neil eurosid, mitte sentigi. Kuna ma lugesin netist, et Tenerifel on mitmed pangaautomaadid, mis aksepteerivad ka seda hiina pangakaarti ( ja selle pealt saab ka ilma lisatasuta raha välja võtta), siis otsustasime, et paneme lihtsalt raha hiina pangaarvele.

Õnneks on Chongqingis väga mugav metroo ühendus lennujaamaga. Shuangfust sõitsime bussiga Chongqingi ja seal samas bussipeatuse kõrval oli metroo peatus ja ühe ümberistumisega saimegi sõita otse lennujaama sisse.  Kuna Hiinas ei tea kunagi, mis viltu võib minna ( näiteks üleeile kui lõpuks ikkagi linna Mikkoga silmaarsti juurde läksime, siis läksime 7.30 bussi peale…aga erinevate jamade tõttu jõudsime linna alles 10.30 ( tegelt peaks buss sõitma 50 min). Nii  et nüüd seekord siis varusime ikka väga korraliku aja tagavara. Milletõttu saime seejärel korralikult lennujaamas oodata.

Omajagu aega võttis ka kohvritega möllamine. Igas kohvris oli pisut ülekilosid. Hiinas ei mängi see küll suurt rolli, aga kuna hiljem tulevad ka Euroopa sisesed lennud, kus teatavasti nii Air Baltic kui Ryanair ajavad päris piinliku täpsusega neid numbreid taga, siis tuli kõik ilusti normi saada. Kõige suuremaks peavaluks oli meie kõige väiksem kohver, mille tahtsime kangesti käsipagasisse ära mahutada. Kahed mõõdud olid normis, kuid kohver oli liiga paks. Paks mitte seetõttu, et liiga palju asju sees oleks, vaid kõige pealmine sahtel tegi selle liiga suureks. Niisiis andsime endast parima, et see kahte õlakoti rihma kasutades kinni tõmmata. Kergelt kahtlane näeb välja see meie kohvrike, kuid lõpuks suutsime mõõtude sisse ära suruda. Loodame, et ei teki sellega probleeme.

Kogu selle kohvriega möllamise juures oli meil kena kari hiinlastest publikut. Nemad ei saanud kuidagi aru, et mida me teeme. Ma arvan, et neil polnud tegelt õrna aimugi, mis metallkast see seal oli, kuhu me oma kohvrit suruda püüdsime. Ma võin ilma liialdamata öelda, et poolel meie lennul olnud inimeste käsipagas ei oleks mitte mingil juhul sinna kasti mahtunud. Need olid ilmselgelt liiga suured….mõni lausa pea meie suure kohvri mõõtudes. Aga siin ei näi see kedagi huvitavat. Samuti kui Ryanairil ja Air Balticul on väga karm reegel, et ühe inimese  käsipagas peab olema kõik ühe koti sees, ei mingeid lisa läpakakotte, fotokaamerakotte või lennujaamapoest ostetud suveniirikotte, siis hiinas on paljudel ikka väga mitu väikest kotti, mõni tuleb 5 kilekotti käes, nagu oleks poest tulnud. Ja kui siis esimesed inimesed lapivad kõik oma kümme kotti üles pagasiriiulile, siis need, kes hiljem tulevad ei saagi enda istme kohale riiulile oma kotte panna, vaid peavad mööda lennukit otsima minema, et kuhu veel midagi mahuks. Või siis lihtsalt pressitakse oma kott niimoodi teise inimese koti otsa, et lömastatkse see korralikult ära. Näiteks eelmise lennuga hävisid niimoodi Mikko päikeseprillid, mis ohutuse mõttes sai käsipagasisse pandud, mitte suurde kohvrisse, et ikka midagi nendega ei juhtuks.

Lennukisse astudes tundsime kohe, et seal on meeletult palav. Valjuhääldist käisid teated, et konditsioneer ei tööta hetkel, aga lennuk õhku tõuseb, siis hakkab tööle. Ootasime, mis me ootasime seda õhku tõusmist, aga ikka oli lennuk paigal. Iga minutiga aina palavam ja paksult rahvast täis lennukis polnud enam õhkugi  mida hingata. Rahvas muutus rahutuks, et mitte öelda paanilisteks närvitsejateks. Kõik seisid püsti ja aina kisasid. Stjuuardessid jagasid vett, aga infot kahjuks mitte. No lasku siis inimesed maha tagasi kuniks lennuk parandatud saab. Higi voolas ja pea juba valutas hapnikupuudusest, Mikkol hakkas juba väga paha. Üks vanainimene ka just talutati stjuuardessi juurde, et näed, inimesel on juba väga halb olla, et viin ta välja, et ta õhku hingata saaks. Ei, minge kohale tagasi, kõigil on halb olla, aga varsti saab korda. Ma juba mõtlesin ka, et pean ka minema ja ütlema, et me lähem välja lennukist, sest Mikkol oli juba väga raske hingata. Kulunud oli juba 1,5h kuumas õhuta lennukis istumist kui lõpuks teatati, et nüüd tuleb lennukist maha ikkagi minna. Kui kõik olid oma pagasid kokku korjanud ja seisid rivis, et lennukist välja pääseda, siis teatati, et ei , tegelt minge oma kohtadele tagasi, nüüd sai asi korda.

Jah, õnneks saigi, konditsioneer hakkas tööle ja peagi tõusis ka lennuk õhku. Hiinlasi ja nende ehitus/parandus kvaliteeti arvestades oli pisut küll hirmus selle sama lennukiga edasi lennata, aga mis sa teed. Ja õnneks jõudsime kenasti kohale.

Kahetunnine lennureis ja saime ennast sisse seada Pekingi lennujaamas. Kuigi meil oli ostetud lend Moskvasse, siiski tuli meil ka pagas Pekingis ära võtta ja seal polnud transferi ala, vaid pidime istuma väljuvate lendude ala check in´i ees. 16h järgmise lennuni.

Ja lõpuks said ka minu viimased tööpäevad käidud. Tegelikult oli ametlikult viimakseks päevaks 10. oktoober, kuid kuna 1-3 okt on neil vabariigi aastapäeva puhul maksustatud vabad päevad, aga mina pidin neil päevil tööl olema, siis saingi selle asemel viimased kolm päeva 8-10 okt vabaks. Mulle sobis see muidugi väga hästi, sest siis oligi aega kohvreid pakkida, korterit koristada ja teha veel muud tarvilikku  enne ära minekut.

Viimane töönädal, minu jaoks siis reaalselt terve nädal 7 päeva tööd, olid päris asjalikud isegi. Nende selle püha tõttu oli hotell rahvast täis ja seega ka restorani eksis rohkem inimesi kui tavaliselt. Ja hommikusöögid muidugi, mis on kõigile külalistele ju toaga koos tasuta, olid väga kiired. Oleks terve aasta läbi nii palju rahvast ja samapalju tööd, siis poleks ma üldse niiväga selle töö üle vingunud. Sai ennast asjalikult tunda, et teed ka midagi, mitte lihtsalt ei seisa tühja.

Ega see töölt ära minek pole midagi nii lihtne protsess. Lahkumisavaldus ja sellele mitme erineva inimese allkirja kogumine ei olnudki veel kõik. Viimasel tööpäeval sai veel ühe paberi, millega tuli siis jällegi igasugu erinevad osakonnad läbi käia, et allkirjadega kinnitust saada, et kõik on korras. Pidi käima enda osakonna nii manageri kui direktori juures, et saada kinnitust, et ma ühtegi töövahendit enda kätte jätnud ei ole, siis tuli minna finants osakonda, et saada kinnitust, et mu raha asjadega on kõik okei ja ma pole hotellilt laenu võtnud või midagi sellist, siis riidepessu, et olen kõik oma tööriided tagasi andnud, siis ühikasse, et mul pole seal ühikatuba, ega muud sellega seotud asja enda käes ja siis lõpuks jälle personali osakonda, et lõplik kinnitus saada.  Võtab terve päeva ära see asjaajamine. Lisaks muidugi segas mind ka asjaolu, et see nende püha, mis neil 1. oktoobril on ja anna ametlikult 3 vaba päeva, annab tegelikult kontori inimestele 7 vaba päeva, ehk siis üksi kontor ei töötanud kuni 8. oktoobrini. Aga õnneks oli mul piisavalt aega ja sai kõik asjad korda aetud.

Hotell lubas, et teeb meie palga ülekande 10.oktoobril ära, et me selle enne ära minekut ikka kätte saaksime (muidu on palgapäev 15. oktoober).  Kui 10. pealelõunaks polnud palk veel saabunud ja helistasin, et asja uurida, siis selgus, et muidugi polnud nad seda veel teinud. Polnud isegi mitte ühtegi liigutust selle suunas teinud. Kuna lubadus oli aga meile antud, siis õnneks peeti sellest siiski kinni. Me pidime kontorisse kohale minema ja saime palga hoopis sularahas. See oli austalt öeldes meeldivalt üllatav, et nad selle niimoodi korraldatud said, sest tavaliselt oli hiinlased niivõrd kinni oma memodes, et kui midagi sellest krvale kaldub (ka juhul kui see on nende enda süül), siis ei oska nad enam midagi peale hakata ja olukorda pole kuidagi võimalik normaalselt lahendada.

Viimase nädala jooksul käis mul ka endal kõva äri, et kõik oma asjad, mida kaasa võtta ei saa, saaks kellegile maha müüa või ära anda. Spordikeskusest jäi väljaostetud kordasid üle, bussikaardi peal oli veel raha, ja lisaks muidugi need korterisse ostetud asjad nagu tekk, padjad, radiaator, toidunõud jne. Mõne asja andsime sümboolse summa eest ära, mõned täitsa tasuta ja mõni asi jäi ka korterisse omanike rõõmuks.

Korteri koristamine oli aga täitsa omaette ettevõtmine, sest tuli hoolikas olla, et midagi ära ei lõhu. Tahad seina pesta, natuke nühid ja kohe kukub värv ja krohv maha. Kus sa siis niimoodi koristada saad.

10. oktoobri õhtu oli ka selles suhtes tähtis õhtu, et toimus ka korteri omanikega kokkusaamine, et nad vaatavad korteri üle ja maksavad deposiidi tagasi. Ja teades hiinlaste  jonnakust ja vaidlushimulisust kartsin ma väga, et nad üritavad mingeid vigu leida, et deposiiti tagasi mitte maksta (deposiit oli 3 kuu üür, nii et päris kena summa siin).  Mõnekoha peal nad juba üritasid pisut vastu puksida, kuid õnneks oli mul sama jonnakalt vaidlushimuline hiinlane kõrval, kes neile vastu vaidles ja lõpuks läks kõik kenasti.

Nüüd on kõik asjad korda aetud ja vaid viimane öö siin korteris veeta.