I want to live, not just be alive

Eile kui Leo külas käis, siis rääkisime muuhulgas lemmikloomadest. Ta rääkis, et tal on kodus papagoi ja et ta vanaemal on maal kanad  ja kuked. Ma küsisin kas talle meeldivad kuked…ta vastas, ” Yes, I like them. They are sooooo delicious!

Aga täna oligi juba viimane päev temaga. Natuke on mul hea meel selle üle, aga natuke on kahju ka. See oli küll igapäevane lisakohustus, aga samas oli ju tore Tänutäheks sain neil täna jälle kingitusi. Hiigelsuure küpsisepaki, suure paki trühvli komme ja paki hiina rohelist teed. 

Järgmine teema. Hiinlaste taktitundetus on kohati väga naljakas. See on justkui  naljakalt süütu ausus. Näiteks kui täna üks teenindaja proovis ühte Mikko tehtud toitu, mis talle ei maitsenud, siis nii ta kohe otse ütleski. Ja seda sugugi mitte halvustavalt, ta oli väga sõbralik. Aga samas ilma igasuguse ilustamise või ebamugavus tundeta, ütles et see on halb. Või siis eelnevalt kui Mikko süüa tegi, siis kaks teenindajat lihtsalt seisid täpselt ta kõrval ja vaatasid uudishimulikult pealt iga ta liigutust. Kui ma küsisin naljatades, et noh, kas õpivad ka süüa tegema, siis üks vastas, et ei , lihtsalt vaatame, Mikko on nii kena. Seda on nad mulle varem ka korduvalt öelnud. Nad on naljakad, nagu väikesed lapsed.

Kui eelmine kord kirjutasin, kuidas hiinlased tavatsevad pidžaamadega tänaval käia, siis täna sain veel jälle pead vangutada,. Naine kõndis tänaval roosa fliis-pidžaamaga ja kandis sealjuures musti kõrge kontsaga saapaid. Vot see on juba veel täiest uus tase.