I want to live, not just be alive

Elu veereb praegu tasapisi. Talvine trall on möödas ja näib, et ees ootab suvine kliendipõud. Ja kui isegi talvel,mis näib siin hooaeg olevat, oli minul tööd vähevõitu, siis ma ei kujuta ette mis veel suvel saab. Teisest küljest ei peagi ju koguaeg rabelema ja võiks seda siin nautida kui väikest puhkuse moodi asja.

Hiinlased on täiesti uskumatud asjade ära panijad. Üleeile õhtul käis Mikko hotelli riidepesus meie riietel järgi ja jättis riidekoti garderoobi kapi otsa. Kui ta siis kaks tundi hiljem järgi läks, ei olnudki seda enam seal. Korraks ei saa ka asju kuskile jätta, kohe on läinud. Ja mitte varastatud, vaid lihtsalt kellegi poolt kuskile ära pandud. Õnneks kui eile selle kohta küsima läksin, siis õnnestus see tagasi saada.

Mikko rääkis, et tal on köögis ka koguaeg nii, et tema valmis pandud asjad kaovad kuhugi ära. Näiteks võttab sügavkülmast eelneval õhtul liha sulama ja kui siis järgmisel päeval seda kasutatada tahab, siis ei ole seda enam kuskil. Keegi on selle kas ise ära kasutanud, või siis sügavkülma tagasi pannud.

Või siis kui ta liha ahju küpsema paneb, siis vahel juhtub, et kui seda kontrollima läheb, siis on tema asjad välja võetud ja keegi oma asjad sisse pannud, või siis lihtsalt ahju välja lülitanud.

Mul on spordikeskuses ka nii, et enne trenni alustamist keeran sauna sooja, et trennist tulles oleks kuum saun ootamas…peale basseini on see eriti mõnus. Ja peaaegu, et eranditult on alati nii, et keegi on selle vahepeal välja keeranud ja ukse lahti teinud, nii et saunas on külm. Päris tigedaks ajab.

Aga tuju teeb jälle paremaks see, et kevad on käes ja välja läheb ilusaks. Siin on ühed hästi lahdad puud, millele tulid suured suured õied, aga lehti ei ole. Ja neid  puid on nii valgete, roosade kui lillade õitega.

Mari-Liis, kas sa hiilgad jälle oma teadmistega ja avaldad mulle selle puu nime?