I want to live, not just be alive

http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/

28. märts

Rubriigid: Maailma avastamas — 28. märts 2013 @ 02:51

Nonii, tähtis Mr. Green on kohal. Kogu muu karnevali kõrvalt oli juba ainuüksi ta nimega parajalt segapudru. Nimelt mulle teatati, et ta nimi on Owen Green ja kõik kutsusid teda Mr. Owen´iks. Ma siis seletasin, et nii ei ole sobiv, et kuna ta perekonnanimi on Green, siis tuleb teda ikka Mr. Green´iks kutsuda. Kõigile siis korralik ajupesu ja ümberõpetamine tehtud, ning ta hotelli saabus, siis Nastja vaatas ta passist, et ta nimi on hoopis Owen Glyn ja siis käis tema omakorda terve hotelli läbi ja teatas kõgile, et teda tuleb hoopis Mr. Glyn´iks kutsuda.  Mu meelest on see pisut naljakas briti nime kohta ja nüüd kus ta juba kolm päeva siin olnud on, otsustasin täna hommikul kui ta hommikusöögile tuli, ikkagi lõpuks talt ta nime häälduse kohta üle küsida, et kas hääldan seda nii nagu peab. Ja ta teatas mulle, et tegelikult on Glyn siiski ta eesnimi ja korrektne oleks Mr. Owen öelda.  See oli küll korralik pauk, me oleme siin tükk aega kõiki ümber õpetanud, et ei tohi öelda Mr Owen ja nüüd tuli välja, et tegelikult oli neil kõigil algusest peale õigus. Päris piinlik lugu.

Aga muidu siis veel tema siinoleku kohta veidike. Esiteks siis nüüd oleme me Mikkoga mõlemad niivõrd olulised, et kogu tema siinoleku aja jooksul ( 2 nädalat) ei saa me ühtegi vaba päeva. See on päris nõme.

Hiinlased pingutavad tähtsate külaliste saabudes päris korralikult üle, eks ma olen siin sellest juba kirjutanud ka. Niisiis nüüd kus mina pean tema eest hoolt kandma, siis kõik õpetavad mind igalt poolt (eelkõige manager Tracy), et nüüd mine ukse peale ja oota nii kaua kui ta tuleb, nüüd käi tal buffee lauas kandikuga järgi, et ta oma asjad kõik sinna peale saaks panna ja kui ta lauas juba on, siis kogu aja seisa ta laua lähedal, et koguaeg olemas oleksid kui midagi vaja on jne. Selgus aga, et Mr Owenile käib selline käitumine vägagi närvidele. Ta sai isegi pisut pahaseks, et miks temale sellist võltsi tähelepanu esitatakse, et tavalised kliendid on need, kelle eest tuleb kõigepealt hoolitseda ja kõik hotelliga seotud inimesed on alles teisejärgulised. Ta tahab näha, milline siin päriselt teenindus on, mitte see talle tehtud näitemäng. Mina saan sellest muidugi suurepäraselt aru, aga päris raske on seal sellise kahe tule vahel olla, kus hiinlaste arust tuleb ikkagi kõik tähelepanu talle pühendada.  Lisaks siis peale lõunasööki kutsus Mr. Owen mind lauda istuma, sest tal oli päris palju tähelepanekuid  teeninduse ja restorani korralduse kohta ja kuna minuga ta saab inglise keeles rääkida ja Tracyt polnud kohal, siis olingi mina see, kes selle tule vastu pidi võtma. Kuigi miski ei käinud seal otseselt minu kohta vaid üldiselt restorani teeninduse, siis tundsin ikkagi mina ennast vastutavana ja päris ebameeldiva tunde jättis see kõik.

Kuigi üldiselt mulle siiski  meeldib see, et ma praegu olulisem olen ja päev läbi on midagi asjalikku teha. Peale nende konkreetsete söögikordade, mis ta alati meil söömas käib, on mul veel lisa ülesandeid tekkinud.  Näiteks

eile lõpetasin ka ühe päris pika materjali inglise keelde tõlkimise, sellega tegelesin oma 4 päeva tööjuures kui muud teha polnud. Lisaks siis leidis Owen, et meie muusika list on liiga üksluine.  Niisiis koostan ma nüüd meile uued erinevad playlistid, hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Ja nüüd viimasel ajal olen ma ka iga päev vähemalt paar tunnikest meie restorani alluvusse kuuluvas Star Loung´is silma peal hoidnud. Seal käib väga vähe rahvast,  ja tegelikult mulle meeldib seal, sest olen seal täiesti üksi ja saan näitekshiina keele sõnu õppida vms. Aga kui siis keegi tuleb, siis on see mulle paras väljakutse, aga superhea tunne on, kui ma ei peagi kedagi alt korruselt endale appi kutsuma vaid saan nendega ise kõik jutud räägitud ja joogid serveeritud. Ja lisaks muidugi käib ikka värin läbi kui telefon heliseb, sest kui seal üksi olen, siis olen ma ju sunnitud ka telefonile vastama ja telefonitsi on veel raske hiina keelest aru saada, aga siiani olen ikka kuidagi hakkama saanud.

Aga mõni siin hindab mu hiina keelt küll kõvasti üle. Üks teine supervisor Chen Fei, kes mulle üldse ei meeldi, ta räägib minuga alati kiires hiina keeles ja eeldab, et ma saan kõigest aru. Täna viskas ta mulle 8lk materjali hommikusöögi buffee teeninduse kohta ja ütles, et teeksin kahe tunni pärast selle põhjal teenindajatele treeningu. Selle peale jäi mul küll karp lahti, et okei, jah seal oli ka inglise keelne variant olemas, et ma sain aru jutust, aga teenindajad ju inglise keelt ei mõista. Ja lihtsalt niimoodi hoo pealt otse ilma ettevalmistuseta sellest neile hiina keelne kokkuvõte teha näis paraja pähklina. Kui ma selle läbi sirvitud sain, siis küll mõtlesingi, et tegelikult polegi nii hull, et teen ära küll, aga siis Chen Fei otsustas ikkagi ise selle teha, nii et sellest ma lõpuks ikkagi pääsesin.

Aga veel olen ma muidugi koguaeg ka tõlk Mikko ja kokkade vahel. Varem kui ta buffeed tegi, siis ta toimetas vaikselt omaette ja oli vähem teiste kokkadega suhtlemist. Aga nüüd kus ta on vastutav Mr. Oweni menüü eest, siis oli vaja rohkem teistega rääkida ja ta pidi neid toite esmalt demonstreerima ja selgitama, et mida tellida tuleb jne.

Lisaks nüüd aprilli alguses tulevad veel ühed tähtsad inimesed, või tegelikult ega nad ise nii tähtsad polegi, vaid nende tulek on meile tähtis, kuna nad on sellest nn tärni komisjonist. Tegelikult me polegi veel 5 tärni hotell, see teine Hengda hotell, mis Chengdu´s on, sellel on paberid käes, aga meie oma oli alles taotlemisel ja nüüd siis tulevad kontrollid meile hotelli ja nende külastusest sõltub kas saame 5 tärni või mitte. Ilmselgelt on kõik siin selle pärast paanikas ja nüüd eile õhtul teatati Mikkole, et nende tulekuks tuleb nüüd tal ka 4 käiguline õhtusöögi menüü välja mõelda ja tema teeb neile süüa. Päris suur vastutus. Aga muidugi saab ta suurepäraselt hakkama, selles ma ei kahtle. Ainuke asi küll, et hiinlaste maitsemeel on meie omast väga erinev…aga see siiski ju lääne restoran, nii et mida autentsem lääne toit, seda parem. Oma asi kui seda hinnata ei oska.

Ja täna õhtul peale tööd tegin siin esimest korda toidu koju tellimiskõne. Me saime ühe burksi koha numbri, kust saab koju tellida ja täna lõpuks proovisime järgi. Oli ikka üksjagu tegemist neile selgitamisega, et mida me ikkagi täpselt tahame. Suuremast osast tellimusest saadi vist aru ja lõpuks ütlesin lihtsalt, et jah jah, tuleb siis mis tuleb. Aadressi selgeks tegemine polnud ka väga lihtne, aga lõpuks nad kohale jõudsid ja saime oma kraami kätte. Aga Hiina jääb ikkagi Hiinaks. Ei saa meist vist püsikliente, sest kõik asjad olid nii väljakannatamatult vürtsikad. Mina sõin tortillat, ja seal nähtavaid pipraid ei olnud sees, mida ära vahelt välja oleks saanud noppida, aga kogu see kana mis seal sees oli oli üleni nii megasuper vürtsikas, et päris suuri raskusi oli ära söömisega. Ja Mikko burksi ja kanatiibadega oli ka sama lugu.

 

Meie must luik.

Kommentaarid puuduvad »

Pole veel kommentaare.

Selle postituse kommentaaride RSS-voog. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Rea- ja lõiguvahetused on automaatsed, e-postiaadresse ei näidata, HTML on lubatud: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>