I want to live, not just be alive

Pange ennast valmis, nüüd tuleb üks vingumist täis postitus.

Eks me oleme siin juba omajagu olnud, vahepeal tundub, et aeg lendab tohutu kiirusega, siis jälle seisab paigal .  Hetkel aeg seisab ja aina vastumeelsem on iga päev see tööle minek, kohe üldse ei taha enam. Tööpäevad on igavad, kulgevad aega surnuks lüües, aga samal ajal tuleb teha nägu nagu teeks tööd. Mina ei ole selles osav, ma teeksin hea meelega päriselt tööd, sellist, mis endale huvitav oleks, aga siin ongi nii, et mida kõrgemal kohal olla, seda rohkem tuleb osata teha asjalikku nägu sealjuures mitte midagi tehes. Ja see kõik tundub  nii totter. Kõik teavad, et mitte midagi teha pole, aga ikkagi käiakse mingid paberid käes ringi, räägitakse telefonidega asjaliku näoga või kellel selleks luba on, istuvad kontoris arvuti taga netis surfates. Mitmel korral olen ka peale sattunud kuidas Manager magab oma laua taga paberitel lösutades. Aga kontorist väljas pool olijatele jääb mulje, justkui seal sees tehtaks tööd ja ollakse asjalikud. Vahepeal siis käiakse väljas ja kästakse teenindajatel midagi koristada, poleerida ja nühkida. Kuna mul pole pmst mitte ühtegi kohustust, siis ilmselgelt panen ka mina koguaeg tühja ja ühele supervisorile, Angelile ei meeldi see üldse ja käsib ka mul teenindajatega koos toole laudu ja põrandaid nühkida. Minu meelest on äärmiselt nõme ja ebamugav niimoodi ülikonnas ja kontsadega mööda põrandaid roomata  ja selline asi ei peaks kohe kindlasti minu töö olema. Samas on aga ka nõme öelda, et ei ma ei tee seda, ja siis seal samas kõrval  lihtsalt seista ja mitte midagi teha ja pealt vaadata kuidas teised nühivad. Mul ei ole ju mitte midagi muud ka teha ja nii ma siis nühingi seal teistega koos. Sellel hotellil ei ole tegelikkuses mind vaja sinna tööle.

Mina olen kannatlikum ja leplikum, Mikkole aga on siin tööl olek veel raskem. Alustades muidugi keele barjäärist, aga ka kogu see räpasus ja lohakus köögis ja see kuidas nad isegi ise üksteisest aru ei saa, igaüks ütleb talle eri asja ja lõpuks oleks nagu tema süüdi kui miskit puudu on vms, ajab teda ikka väga närvi. Kõige hullem on aga mustus, kõik jäetakse lohakile,nii liha kui köögivilja lõikamiseks  kasutatakse vabalt sama nuga ja lõikelauda neid vahepeal pesemata, köögis on prussakad ja Mikko on isegi rotti näinud….ja siis kästakse buffee ajal maskid ette panna justkui see lahendaks kõik probleemid. Ei ole lihtne seal köögis olla, kui oled ise mõtlev ja oma arvamusega inimene….ja seda arvamust nendega isegi jagada ei suuda. Mikko ütleb, et tal nii tihti selline tahtmine nendega seal möliseda ja öelda kuidas mingeid asju teha tuleks ja et inimesed enda järgi koristaksid…kuigi noh, ega ilmselt poleks sellest suurt kasu ka keeleoskuse puhul ning see ei muudaks midagi.

Ka Star Lounge baari tagune on prussakatest tulvil.  Iga kord seal tööl olles tapan ma vähemalt 20-30 putukat. Kord kui  ühte teenindajale näitasin, siis ta vaid pühkis selle laualt maha ja ütles, et ära karda neid, nad ei tee sulle midagi. Nunnu. Ise on 5 tärni hotell.