I want to live, not just be alive

http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/

Bali vol2

Rubriigid: Maailma avastamas — 10. juuli 2013 @ 07:36

Nii, täiendan siis veel enda reisimuljeid siin.

Reisil ei käinud me mitte lihtsalt Mikkoga kahekesi, vaid ka Mikko sõber Margus koos oma tüdruku Kristiinaga ühinesid meiega. Nemad elasid mõnda aega Austraalias ja nii saigi nendega kokkulepitud selline tore puhkus, saades poole maa peal kokku, enne kui nad Eestisse tagasi lendavad.

Lennud klappisid meil väga hästi olles vaid paariminutilise vahega, nii et saimegi juba lennujaamas kokku. Ja üksteise ülesleidmisega ei olnud mingit probleemi, sest lennujaam oli üllataval megapisike. Vähemalt saabuvate lendude osa. See oli vana ja meenutas justkui mingit vana rongijaama kuskil maakohas. Esimene mulje oli igatahes üllatav.  Kiirviisa tegemine käis seal väga kiiresti ilma igasuguse tülinata, Mikko ütles, et Tais oli see küll palju pikem ja keerulisem protsess olnud. Aga siin oli kõik väga lihtne, turva/pagasi -kontrolli  ei häirinud isegi see, et Marguse kohver suuri nuge sisaldas (kokanoad siis).

Kuna jõudsime Balile õhtul umbes 5 ajal, siis esimene õhtu läkski lihtsalt kohaga tutvumiseks. Ekslesime hiigelsuure ringiga randa, leidsime maailma kõige parema pitsarestorani ja lõpetasime väljakul, mis näis ööelu keskmeks olevat, ning nautisime seal tänaval kõrval loungeist kostuvat, oma tulevase bali lemmikbändi, muusikat.

 

Esimese väljasõidu sihtpunktiks oli Telaga Waja jõgi, kus oli kavas raftimine.  Hommikul tuli buss meile järgi ja paaritunnise sõidu ajal saime kena ülevaate ka Bali väiksematest küladest ja maastikust. Päris kõrgele mäe otsa viidi meid, kus siis oli raftimismeeskonna pesa. Kõigepealt kostitati tee ja kohviga ning siis saimegi juba vestid selga ja kiivrid pähe, isegi aerud anti kätte. Ma arvasin esialgu, et ega me vist nendega väga midagi tegema ei pea, kuid selles ma eksisin. Tegu polnud sugugi mingi lahja turistilõksuga vaid oli ikka  korralik adrenaliinirohke elamus. Jõgi oli tõesti väga VÄGA kärestikuline ja hoog päris korralik.  Kui avanes võimalus paadil olevates turvaköitest lahti lasta, siis kühveldasime aga hoolega hoogu juurde. Päris mitmest teisest paadist saime ettegi rebitud. Tihti juhtus ka, et jäime  kividesse kinni ja siis tuli paadis hüpata, et jälle liikuma saada.  Ja ka kiivrid olid täitsa asja ette, sest tihti sai põrgatud ka vastu kalju seinasid, ühe korra oleksin ka kena mütaka vastu pead saanud, kuid taipasin siiski viimasel hetkel ennast selili visata, sest põrkasime vastu kalju seina, kuid seal oli nii, et kalju ulatus veidi vee kohale ja paat libises kalju alla, nii et pidime kõik seal pikali viskama, et ära mahtuda. Veel jäid ka paar pambus-silda teepeale, mis olid samuti nõnda madalal, et pidime end selili viskama. Veeseiklusele andis veel lisaväärtuse see, et ümber oli nii tohutult ilus. Jõgi lookles ikka läbi korraliku džungi, kõikjal rippusid liaanid vee kohal ning nägime ka paljusid koski. Mitmel korral oli nii, et väike kosk jooksis otse jõkke, nii et saime sealt endale korraliku sahmaka vett kaela. Kõige suurema kose juures, mis jäi täpselt teekonna keskele, tegime ka peatuse. Käisime seal kõik ennast kose taustal pildistamas :)  Hiljem tegime veel ühe puhkepeatuse, kus paati täis jälle pumbati. Seal nägime vahvaid kohalikke poisse vees oma puust laudadel jões liuglemas, nägid välja nagu pisikesed pärismaalased.  Muide meie teekond jõel oli 14 km ja kõrgeim kosk, mille me ise läbisime oli 4m kõrge.  Peale pikka teekonda tuli meil veel mööda treppi üles mäkke ronida, kus meid ootas ees armas džunglirestoran lõunasöögiga.

Kogust päevast jäi äärmiselt tore elamus, veel parem kui oodata oskasin :)

Päikeseloojanguaegne rand

 

Kommentaarid puuduvad »

Pole veel kommentaare.

Selle postituse kommentaaride RSS-voog. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Rea- ja lõiguvahetused on automaatsed, e-postiaadresse ei näidata, HTML on lubatud: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>