I want to live, not just be alive

http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/

Bali vol5

Rubriigid: Maailma avastamas — 15. juuli 2013 @ 12:21

Järgmiseks suuremaks eesmärgiks oli vulkaani vallutamine. Balil on mitu vulkaani ja meie sihtmärgiks oli Mt.Batur, mis on 1717 m kõrge  ja on aktiivne vulkaan, viimane purse oli aastal 2000, aga see oli vaid väike purse. Aga 1969 aasta suure purske tagajärgi saab seal küll näha. Mäe jalamil laius musta värvi kivistunud laava teekond.

Kavas oli minna vulkaani otsa päikesetõusu vaatama, nii et meie teekond hotellist algas juba väga varakult. Kell 4 hommikul viivad giidid inimesi ülesse, seega pidime me hotellist startima juba kell 2 öösel. Autojuht ütles, et sinna on 2 tunni tee, kuna ta ise aga 45 min hiljaks jäi, siis tuli meil see teekond tunduvalt lühema ajaga läbida. Ma ei oskagi seda surmasõitu korralikult sõnadesse panna, aga ütleme nii, et olemist ei teinud kindlamaks ei autojuhi vabandus, et jäi hiljaks, kuna sai vaid pool tundi magada, ega ka asjaolu, et minu istmel puudus turvavöö. Auto lendas tohutu kiirusega nendel kitsastel ja käänulistel tänavatel, kus teeäärtes…ja ka tee peal, tsillis tohutul hulgal hukuvaid koeri. Autojuht julges nii hullult kihutada, kuna öösel liiklus praktiliselt puudub. Kuid minu meelest on seda hullem nendes pimedates kurvides, kuna kui peaks mingi auto vastu tulema, siis ju ka too kihutab keset teed eeldades, et kedagi teist ei sõida. Isegi  Mikko ja Margus näisid päris krampis oma toolides olevat ja tuli kommentaare, et see sõit on nagu real life colin mcrae. Ja ilmselt tuleb veel tänada asjaolu, et oli niivõrd pime ja mägedes sõites me ei näinudki kuivõrd mäeserva ääres see tee on, kus ta jõhkra hooga järskudesse kurvidesse sisse sõitis ja kus vahepela ka autod vastu tulid. Sest päras ka valges tagasi sõites vaatasime, et sellise tee peale lihtsalt ei mahu kaks autot kõrvuti ära, nii et ei kujuta ette kuidas nad neid möödasõite teevad. Igatahes meie plaanist selle sõidu ajal veel silm looja lasta, et ronimiseks paremini valmis olla, küll midagi välja ei tulnud.  Juba vulkaani juurde jõudmine oli meie jaoks parajalt adrenaliinirohke elamus.

Vulkaanijalamil olevasse giidide staapi jõudes saime korraliku üllatuse, et kui külm seal on. Muidugi on loogiline, et mägedes on külmem, kuid sellist talvist külma me küll ei oodanud. Päris rumalad suvitajad nägime seal välja oma lühikeste pükste, maikade ja plätudega. Plätudega olin küll ainult mina, ma lihtsalt ei võtnudki Balile tosse ega muid kinniseid jalanõusid kaasa, ei arvanud, et neid vaja võiks minna. Muidugi ma teadsin, et mul ei saa nende plätudega seal mäe peal just kõige mugavam olema, kuid kuna see  vulkaani otsas päikesetõusu vaatamise pakett oli igas turismibrožüüris, siis ma eeldasin, et küllap see üks turistilik koht ole, kus on turistide tarbeks ehitatud mingi väheke mugavam tee, mis sinna otsa viib.  Igatahes, kõik teised seal, kaasa arvatud giidid, olid jopede, pikkade pükste, saabaste ja paljud isegi mütside ja sallidega. Mulle heideti peadvangutav pilk ja teatati, et nende jalanõudega ma küll tervena sealt tagasi ei tule. Muidugi oli neil lahendus olemas ja sain 100 000 ruupia eest neilt tosse laenata. See tegi nüüd küll pisut pahaseks, sest tegu oli ilmselgelt ülemõistuse suure hinnaga, mida nad said mult küsida teades, et mul lihtsalt ei jää midagi muud üle. Samuti taheti meile laenata ka 50 000 eest tuulejopesid. (Et siis 100 000 on 8 €) Me juba maksime 30 € selle vulkaani külastuse eest, nii et selliste asjade laenutus oleks nüüd küll pidanud hinna sees olema. See on ju loogiline, et tavaline inimene, kes Balile reisile tuleb ei võta talvejopet ega saapaid kaasa. Või siis oleks see pidanud olema turismi brožüürideski märgitud ning ka oma autojuhi peale olime veidi pahased, et ta meid ette ei hoiatanud. Tema ju oli meil justkui ka reisikorraldaja eest, sest tema pakkus meile igasuguseid kohti välja kuhu minna  ja ta on sinna ju ka varem nii palju inimesi viinud, selline asi oleks ju loogiline ette hoiatada. Niisiis alustasimegi oma retke pisut mustas meeleolus.

Mäkke ronides sai aga naha korralikult higiseks. Selle mäe juures polnud absoluutselt mitte midagi tehtud, et turistidel sinna kergem ronida oleks. Samuti ei olnud meid mitte mingit turvavarustust. 1700 meetrit hoogsa tempoga mäkke ronimist…..peab ütlema, et ma ei kujuta ette kuidas vähem sportlikumad inimesed sellega hakkama üldse saaksid. Seal turismibrožüüris peaks kohe kindlasti kirjas olema, et seda teekonda üldse ette võtta, peab inimesel olema väga hea füüsiline vorm. Me olime kõik ikka väga väga läbi….ja meie Mikkoga oleme ju viimased pool aastat regulaariselt jõusaalis treenimas ennast käinud ja ikka oli väga raske. Juhtus ka seda, et astusid lahtise kivi peale ja südamest käis mini-atakk läbi, et kas nüüd kukungi alla. Õnneks jõudsime siiski kõik õnnelikult üles ja saime sinna ehitatud haledas puuhurtsikus pingil jalgu puhata. Aga oi kui külm seal oli, ikka väga väga külm, eriti hull oli see läbilõikav tuul. Niisiis olimegi peamiselt hoopis külma tuule eest varjus ja ümbruse nautimise jätsime selleks ajaks kui päike juba väljas on. Päikesetõus ei olnud ka päris nii ilus kui ma lootsin, sest pilved ja mägi varjasid seda. Natuke punast kuma ikka nägi ja ikka oli ilus seal, aga läbilõikav külm tegi selle kõige nautimise päris raskeks. Seega ei jäänudki me peale päikese ära tõusmist sinna enam kauaks imetlema, vaid käisime korra veel täiesti kraatri ääre peal ja alustasimegi peagi oma tagasiteed. Kraatri ääres oli see hea, et sai ennast sealt tuleva kuuma auruga soojendada :D

Kui lõpuks alla jõudsime ja eemalt veel seda mäge imetlesime, kui jälle pisut soem olla oli ,mõtlesime, et tegimegi ära! Päris äge ikka :) See kogemus ja kõik oligi väga lahe, ja seal üleval oli ilus vaade ja see ekstreemne ronimine ja kõik. Lihtsalt kuna selle eest sai päris suur raha makstud, siis jäi selline tunne sisse, nagu oleksime lollitada saanud ja tühja õhu eest maksnud. Polnud ju selle sisse arvestatud ei varustust, ega hommikusööki (oli lubatud, aga saime vaid näruse saiaviilu ja ühe keedumuna pihku), samuti ei andnud ka giidi olemasolu teekonnale midagi juurde, sest vaid vaevu paar lauset rääkisime temaga. Oleks vaid keegi meile selle teeotsa seal jalamil kätte näidanud, siis oleksime me sama hästi ka omalkäel ilma giidita seda looduseime vaatama minna.

Aga lõpetan siiski positiivse hüüdega, et tegelikult oli asi ikkagi lahe ! :)

Kommentaarid puuduvad »

Pole veel kommentaare.

Selle postituse kommentaaride RSS-voog. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Rea- ja lõiguvahetused on automaatsed, e-postiaadresse ei näidata, HTML on lubatud: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>