I want to live, not just be alive

Ja ongi juba august läbi. Kui alles paar päeva tagasi tundus, et meieni ei jõua sügis veel niipea, siis täna peab aga tõdema, et täitsa ehtne Eesti sügise ilm on õues. Alles üleeile oli väljas 35 kraadi ja lugesin, et tänavu olla viimase 50 aasta kõige kuumem august, kus temperatuur oli püsivalt 40 kraadi ringis ning meedias levisid pildid tänava asfaldil muna praadimisest. Nüüd aga eile öösel oli hirmus äikese torm ja usu või mitte, aga ühe ööga langes temperatuur 10 kraadi võrra ja järgmise päevaga veel 5 võrra. Nii et kui üleeile sai 35 kraadise lämbe kuumuse käes higistada, siis tänase 20 kraadi, vihma ja tuulega tuli tõdeda, et aeg on jope välja otsida. Loodan küll, et läheb veel uuesti soojaks tagasi, aga eks näib.

Pole ammu siia kirjutanud jälle, aga selleks on põhjust ka. Kui Mikko ootamatult haigestus, siis sai haiglas olemiseks kõik oma vabad päevad juba kuu keskel ära kasutatud ja kui ma siis 16.augustil tagasi tööle läksin oligi ülejäänud kuu peale mul vaid 1 vaba päev järgi jäänud. Seega olen koguaeg ainult tööl, ja kuna mul on terve kuu ka äärmiselt tobedad kahe osalised vahetused olnud, siis polegi mitte millegi endale meelepärase jaoks aega jätkunud.

Hotellis on ka väga paanikaline periood olnud, sest järjekordselt oli meie hotelliketi suur boss Mr. Peng hotelli tulemas. Seda paanikat ja stressamist, mis restoranis valitses on raske kirjeldada. Igat asja küüriti päevas mitu korda, koguaeg ainult käidi näpuga igal pool järge ajamas. Puhtus on muidugi äärmiselt oluline, kuid 5 tärni hotellilt võiks ju eeldada, et see on elementaarne ja koguaeg on kõik väga puhas, aga viidi läbi hiigel kevadpuhastus. Kõige tühisemad asjad tekitasid tohutult palju poleemikat, samas kui palju olulisemad asjad jäeti tähelepanuta. Näiteks siis oleme me, välismaalased, päris palju nalja saanud sellega, kuidas meie restorani sissekäigu ees olev suvine kompositsioon restorani managemendile nii võrd suureks tüliallikaks oli. Restorani sissekäigu ees on alati mingi teemakohane kompositsioon. Suveks (loe: mr. Pengi saabumiseks) tehti sinna uus suvine ranna kujutis palmide liiva ja paadiga. Mu meelest meie restorani teemasse just väga ei sobinud, aga muidu kena. Siis peakokk ja manager iga päev aina käisid seda uurimas ja puurimas ja pidasid mureliku näoga nõu ja tulemuseks siis võeti sealt paat ära ja pandi hoopis koledamad rannatoolid päikesevarjuga, mis olid liiga väikesed palmide kõrval olles täitsa vale proportsiooniga. Siis käidi ikka seal ümber ja veel paari päeva pärast lasti uued ja suuremad rannatoolid päikesevarjuga teha. Muidugi ei oldud ikkagi rahul ja kulus veel paar päeva, kui sinna juurde ka mere tükike pandi. Siis ei oldud ikkagi rahul ja pandi sinna lauale veel tühjad õllepudelid, mis küll sealt sama kiiresti ka jälle ära kadusid. Ja samal ajal kui nemad seal aina seisavad ja mureliku näoga seda kompositsiooni arutavad, justkui see oleks kõige tähtsam asi üldse, nagu see mr. Peng tuleks just nimelt nende kompositsiooni hindama,  tuli restorani sisse jalutanud Nastja suus kerge kiljatus ja tormas ehmunud näoga kompositsiooni juures pead murdva restorani manageri juurde ja teatas et piki buffee letti jooksis just üks hiir. Manager vaatas teda oma tuima pilguga, tegi endale omapärase “aaa” koos peanoogutusega ja jätkas peakokaga palju tähtsama probleemi üle arutlemist, et kuidas oleks võimalik seda kompositsiooni veel paremaks muuta. No tule taevas appi!

Täpselt samamoodi on ka köögis, et kõige tähtsam asi on see, et kokad kannaksid suu ees maske, justkui oleksid mingid pidalitõbised, aga see, et need hiired ja prussakad seal köögis ringi jooksevad, see pole üldse ebahügieeniline. Peaasi, et maskid ees on, see lahendab kõik probleemid.

Samuti sai hulgaliselt näha ka kilplasetööd. See on lausa uskumatu kui palju üleliigseid liigutusi nad teevad. Väga tähtis on näidata, et sa teed koguaeg tööd, aga see, et tegemist on tühja tööga, mis kuhugi edasi ei vii, ei huvita kedagi. Näiteks tuli siis üks supervisor baari teatades, et nüüd tuleb kõik kapis leiduvad klaasid ära poleerida. See, et need juba enne kappi panekud korra ära poleeritud on, ei olnud antud juhul sugugi oluline. Need lihtsalt tuli üle poleerida, kuna need tuli üle poleerida. Aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, KUIDAS kuidas see neiu neid poleeris, sest see pani jälle sõnatult pead vangutama. Ei, ta tegi seda väga hoolega ja hästi, kulutades iga klaasi peale ligi 10 min, klaasi aina valguse poole sirutades ja puhtust kontrollides, nii et tulemus oli kindlasti väga hea. Aga siis kui kõik poleeritud sai ja ta neid kappi tagasi pani, siis haaras kõigist klasidest, pokaalidest läraki peoga ümbert kinni, nätserdades neid oma käte vahel, nullides kogu oma töö ja vaeva, jättes kappi sõrmejälgi täis klaasid.

Mr. Pengi jaoks koostati ka eraldi menüü, mis välja prinditi, kaunite kaante vahele pandi, ja mille Mikko eelnevalt kõik ette valmistama pidi. Jah, Mikkole pandi kogu vastutus lääne toitude eest hoolitseda ja juba nädal aega varem pidid tal kõik asjad valmis tehtud olema, sest me ei teadnud millal ta täpselt tuleb. Ja kui midagi pahaks läheb, siis tuleb lihtsalt uus teha, peaasi, et koguaeg kõik asjad valmis on. Siis jälle vahepeal kukuti paanitsema ja näiteks teatati talle, et nüüd hästi kiiresti tuleb tal kõik asjad valmis teha ja serveerida, et nad näeksid, et kuidas need välja näevad ja maitsevad. Ja siis kui mr. Peng lõpuks tuli, siis ta sõi meie restoranis vaid hommiku buffed ja ühe korra tuli lõunat sööma, kus talle isegi mitte ei pakutud seda menüüd vaid ta sõi koos teiste direktoriega oma maja direktorite jaoks valmistaud toitu. Et siis kõik need toidud, mille pärast neil nii palju paanikat oli ja mida Mikko ette valmistama pidi, olid kõik ilma asjata tehtud.

Ma ei teagi kumb hullem oli, kas see paari nädala jagu paanikat mis mr. Pengi tulekule eelnes, või see paar päeva mis ta reaalselt siin oli. Sest näis nagu me oleksime seal mingit kuningat võõrustanud. Ja nagu terve maja oleks mingeid spioone täis, sest koguaeg käis pidev telefonidega helistamine. Näiteks manager sai kõne, et nüüd ta lahkus konverentsi keskusest ja suundub hotelli poole. Okei, niii, kähku kähku kõik ukse peale rivvi!!! Mis sest, et polnud selline aegki, et ta sööma võiks tulla, ei , lihtsalt selle pärast, et kui ta koridoris restoranist mööda jalutab, et siis ta näeks, et me oleme seal kõik rivis. Samuti käis helistamine, et millal ta oma toast väljus, millal ta baaris lauast püsti tõusis, kas ta tuleb trepist või liftiga jne.  Absoluutselt iga liigutus oli teada. Nastja rääkides selgus jällegi juba varem arutluses olnud tõsiasi, et näib justkui me töötaks täiesti erinevates hotellides. Meie restoran keerab lihtsalt kõik üle võlli, aga neil front office´is võetakse kõike palju vabamalt. Näiteks nende direktor oli tema ja mõned teisedki töötajad hoopis kontorisse ära saatnud, et muidu on fuajees liiga palju töötajad seismas, sest kliente ei olnud.

Aga ei, restoranis meil küll nii ei olnud. Asi läks juba üle mõistuse jaburaks siis, kui eile õhtul mr. Peng koos teiste direktoritega meil seal teed jõi ja juttu rääkis. Restoranis valitses pühalik vaikus, mitte ühtegi teist klienti ei olnud, töötajaid oli ligi 10 tükki saalis, kes kõik valveseisakus  tühjas saalis seisid. Ainsate klientidena oli oodata meie pikaajaliselt hotellis elavaid prantslasi, kes iga õhtu kolmekesi meil söömas käivad. Kui see aeg kätte jõudma hakkas, millal nad tavaliselt tulevad, siis teatati mulle, et ma ei tohi neil lubada nende tavapärasesse lauda istuda, vaid pean käskima restorani esimeses osa istuda. Meie restoran jaguneb kaheks osaks, kus on sein vahel, nii et teisele poole ei näe. Esimene pool on väiksem ja teine suurem. Meie direktorid istusid teise poole keskosas ja prantslased istuvad alati teise poole taga otsas. Restoran on 140 kohaline, nii et piisavalt suur, et nad üksteist ei segaks. Nüüd aga kästi mul prantslased esimesse ossa istuma panna, kus direktorid neid ei näeks, justkui nad tuleks salaja sööma. Hull patt, restorani tulevad kliendid, me peame neid peitma! Ma siis üritasin managerile selgeks teha kui totter see on, tegu on ju restoraniga, meie eesmärk ongi kliente teenindada. See kui restoranis pole mitte ühtegi klienti ei jäta ju direktoritele head muljet restoranist, vaid kui me tahame edukad näida, siis pigem peaksime me just oma väheseidki kliente pigem eksponeerima kui peitma. Ja kliendid on ju need kes raha sisse teevad, aga nende hea teenindamise asemel tehakse oma enda hotelli liikmetele mingit näitemängu.

Neid nii rohkem kui vähem totramaid olukordi oli seal vee hulga, kuid tänaseks ehk aitab kirumisest.

Mikko tegi üleüleeile endale sünnipäevakingi ja andis lahkumisavalduse. Ta töötab veel kuu aega siin ja siis jääb koduseks. Varsti plaanime ka üldse siit ära minekut, aga kindlat aega veel öelda ei oska. Tõenäoliselt novembri alguses.

Jah, Mikkol oli sünnipäev. Natuke oli kahju, et see niivõrd töömeeleolus ja suurema tähistamiseta möödus. Siin pole läheduses ju isegi ühtegi restorani kuhu sööma kõlbaks minna, baaridest, klubidest rääkimata. Sellistel tähtpäevadel tunneb ilmselt kõige rohkem perest ja sõpradest puudust.

Kahjuks on blogi.ee otsustanud vägagi ebameeldiva uuenduse teha ja seega pole mul enam võimalik teiega pilte jagada. Vähemalt mitte enne kui olen endale mingi programmi tõmmanud ja soovitud pildid ühekaupa väiksemaks teinud, ei tea kas ja millal selle jaoks aega ja viitsimist leian. Nimelt siis nüüd lubab see portaal siin alla laadida maksimaalselt 300kb pilte, minu telefon teeb aga ligi 3000kb. Miks teha uuendus, mis teeb asja kehvemaks mitte paremaks. Nõme.