I want to live, not just be alive

Ja lõpuks said ka minu viimased tööpäevad käidud. Tegelikult oli ametlikult viimakseks päevaks 10. oktoober, kuid kuna 1-3 okt on neil vabariigi aastapäeva puhul maksustatud vabad päevad, aga mina pidin neil päevil tööl olema, siis saingi selle asemel viimased kolm päeva 8-10 okt vabaks. Mulle sobis see muidugi väga hästi, sest siis oligi aega kohvreid pakkida, korterit koristada ja teha veel muud tarvilikku  enne ära minekut.

Viimane töönädal, minu jaoks siis reaalselt terve nädal 7 päeva tööd, olid päris asjalikud isegi. Nende selle püha tõttu oli hotell rahvast täis ja seega ka restorani eksis rohkem inimesi kui tavaliselt. Ja hommikusöögid muidugi, mis on kõigile külalistele ju toaga koos tasuta, olid väga kiired. Oleks terve aasta läbi nii palju rahvast ja samapalju tööd, siis poleks ma üldse niiväga selle töö üle vingunud. Sai ennast asjalikult tunda, et teed ka midagi, mitte lihtsalt ei seisa tühja.

Ega see töölt ära minek pole midagi nii lihtne protsess. Lahkumisavaldus ja sellele mitme erineva inimese allkirja kogumine ei olnudki veel kõik. Viimasel tööpäeval sai veel ühe paberi, millega tuli siis jällegi igasugu erinevad osakonnad läbi käia, et allkirjadega kinnitust saada, et kõik on korras. Pidi käima enda osakonna nii manageri kui direktori juures, et saada kinnitust, et ma ühtegi töövahendit enda kätte jätnud ei ole, siis tuli minna finants osakonda, et saada kinnitust, et mu raha asjadega on kõik okei ja ma pole hotellilt laenu võtnud või midagi sellist, siis riidepessu, et olen kõik oma tööriided tagasi andnud, siis ühikasse, et mul pole seal ühikatuba, ega muud sellega seotud asja enda käes ja siis lõpuks jälle personali osakonda, et lõplik kinnitus saada.  Võtab terve päeva ära see asjaajamine. Lisaks muidugi segas mind ka asjaolu, et see nende püha, mis neil 1. oktoobril on ja anna ametlikult 3 vaba päeva, annab tegelikult kontori inimestele 7 vaba päeva, ehk siis üksi kontor ei töötanud kuni 8. oktoobrini. Aga õnneks oli mul piisavalt aega ja sai kõik asjad korda aetud.

Hotell lubas, et teeb meie palga ülekande 10.oktoobril ära, et me selle enne ära minekut ikka kätte saaksime (muidu on palgapäev 15. oktoober).  Kui 10. pealelõunaks polnud palk veel saabunud ja helistasin, et asja uurida, siis selgus, et muidugi polnud nad seda veel teinud. Polnud isegi mitte ühtegi liigutust selle suunas teinud. Kuna lubadus oli aga meile antud, siis õnneks peeti sellest siiski kinni. Me pidime kontorisse kohale minema ja saime palga hoopis sularahas. See oli austalt öeldes meeldivalt üllatav, et nad selle niimoodi korraldatud said, sest tavaliselt oli hiinlased niivõrd kinni oma memodes, et kui midagi sellest krvale kaldub (ka juhul kui see on nende enda süül), siis ei oska nad enam midagi peale hakata ja olukorda pole kuidagi võimalik normaalselt lahendada.

Viimase nädala jooksul käis mul ka endal kõva äri, et kõik oma asjad, mida kaasa võtta ei saa, saaks kellegile maha müüa või ära anda. Spordikeskusest jäi väljaostetud kordasid üle, bussikaardi peal oli veel raha, ja lisaks muidugi need korterisse ostetud asjad nagu tekk, padjad, radiaator, toidunõud jne. Mõne asja andsime sümboolse summa eest ära, mõned täitsa tasuta ja mõni asi jäi ka korterisse omanike rõõmuks.

Korteri koristamine oli aga täitsa omaette ettevõtmine, sest tuli hoolikas olla, et midagi ära ei lõhu. Tahad seina pesta, natuke nühid ja kohe kukub värv ja krohv maha. Kus sa siis niimoodi koristada saad.

10. oktoobri õhtu oli ka selles suhtes tähtis õhtu, et toimus ka korteri omanikega kokkusaamine, et nad vaatavad korteri üle ja maksavad deposiidi tagasi. Ja teades hiinlaste  jonnakust ja vaidlushimulisust kartsin ma väga, et nad üritavad mingeid vigu leida, et deposiiti tagasi mitte maksta (deposiit oli 3 kuu üür, nii et päris kena summa siin).  Mõnekoha peal nad juba üritasid pisut vastu puksida, kuid õnneks oli mul sama jonnakalt vaidlushimuline hiinlane kõrval, kes neile vastu vaidles ja lõpuks läks kõik kenasti.

Nüüd on kõik asjad korda aetud ja vaid viimane öö siin korteris veeta.