I want to live, not just be alive

http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/

11. oktoober

Rubriigid: Maailma avastamas — 12. okt 2013 @ 04:02

Shuangfuga hüvasti jätmine käis väga lihtsalt. Restorani manager Tracy ütles, et teevad viimasel õhtul mulle nö ärasaatmise peo, et läheme teenindajatega kõik koos restorani kulul välja shuangfusse sööma. Tracy ema jäi aga haigeks, nii et ta ise sõitis üldse ära. “Peo” läbiviimine delegeeriti supervisor Andyle. Kui ma viimase päeva päeva ajal ühe tüdrukuga rääkisin, siis ta ütles, et Andy helistab mulle, et koht ja aeg öelda. Aga ei helistanud mulle keegi :D  Ma ei tea, kas siis üldse ei mindudki välja, või lihtsalt mulle ei helistatud :D Kuigi tegelikult oli mul isegi hea meel, et nii läks. Sai  veel rahulikult viimaseid asju pakkida….ega ma olekski läinud sinna vaid sellest kohustusest, et kui minu jaoks tehakse, siis tuleb ikka minna. Aga läks hoopis nii. Naljakad inimesed ikka, ise ju pakkusid välja selle.

Viimasel hommikul jätsime veel Nastjaga hüvasti, kes aitas meil töötajate bussi kaardi läbi lüüa , sest enda omad olime juba ära andnud. Bussijuht oli pisut tohman. Küsisime, et tahame oma kohvreid alla panna, aga kuna alt oli lukus ja ta ei viitsinud välja ronida, siis käskis meil kohvrid salongi võtta. Kohvird nii suured, et millimeetri pealt mahtusid hädavaevu vahekäiku. Ja inimesi tuli nii palju peale, et lõpuks mõtlesime, et ei mahugi oma kohvritega sinna ära enam. Oli siis vaja asjad nii ebamugavaks ajada. Palju lihtsam oleks need alla, selle jaoks mõeldud kohta ju panna.

Linna jõudnud tahtsime minna veel ka panka raha vahetama. Olime ju saanud nüüd suure summa sularaha ja pangas saab normaalse kursiga ja ilma teenustasuta ära vahetada. Läksime küll linnas asuvasse suurde kontorisse, kuid võta näpust, ei ole neil eurosid, mitte sentigi. Kuna ma lugesin netist, et Tenerifel on mitmed pangaautomaadid, mis aksepteerivad ka seda hiina pangakaarti ( ja selle pealt saab ka ilma lisatasuta raha välja võtta), siis otsustasime, et paneme lihtsalt raha hiina pangaarvele.

Õnneks on Chongqingis väga mugav metroo ühendus lennujaamaga. Shuangfust sõitsime bussiga Chongqingi ja seal samas bussipeatuse kõrval oli metroo peatus ja ühe ümberistumisega saimegi sõita otse lennujaama sisse.  Kuna Hiinas ei tea kunagi, mis viltu võib minna ( näiteks üleeile kui lõpuks ikkagi linna Mikkoga silmaarsti juurde läksime, siis läksime 7.30 bussi peale…aga erinevate jamade tõttu jõudsime linna alles 10.30 ( tegelt peaks buss sõitma 50 min). Nii  et nüüd seekord siis varusime ikka väga korraliku aja tagavara. Milletõttu saime seejärel korralikult lennujaamas oodata.

Omajagu aega võttis ka kohvritega möllamine. Igas kohvris oli pisut ülekilosid. Hiinas ei mängi see küll suurt rolli, aga kuna hiljem tulevad ka Euroopa sisesed lennud, kus teatavasti nii Air Baltic kui Ryanair ajavad päris piinliku täpsusega neid numbreid taga, siis tuli kõik ilusti normi saada. Kõige suuremaks peavaluks oli meie kõige väiksem kohver, mille tahtsime kangesti käsipagasisse ära mahutada. Kahed mõõdud olid normis, kuid kohver oli liiga paks. Paks mitte seetõttu, et liiga palju asju sees oleks, vaid kõige pealmine sahtel tegi selle liiga suureks. Niisiis andsime endast parima, et see kahte õlakoti rihma kasutades kinni tõmmata. Kergelt kahtlane näeb välja see meie kohvrike, kuid lõpuks suutsime mõõtude sisse ära suruda. Loodame, et ei teki sellega probleeme.

Kogu selle kohvriega möllamise juures oli meil kena kari hiinlastest publikut. Nemad ei saanud kuidagi aru, et mida me teeme. Ma arvan, et neil polnud tegelt õrna aimugi, mis metallkast see seal oli, kuhu me oma kohvrit suruda püüdsime. Ma võin ilma liialdamata öelda, et poolel meie lennul olnud inimeste käsipagas ei oleks mitte mingil juhul sinna kasti mahtunud. Need olid ilmselgelt liiga suured….mõni lausa pea meie suure kohvri mõõtudes. Aga siin ei näi see kedagi huvitavat. Samuti kui Ryanairil ja Air Balticul on väga karm reegel, et ühe inimese  käsipagas peab olema kõik ühe koti sees, ei mingeid lisa läpakakotte, fotokaamerakotte või lennujaamapoest ostetud suveniirikotte, siis hiinas on paljudel ikka väga mitu väikest kotti, mõni tuleb 5 kilekotti käes, nagu oleks poest tulnud. Ja kui siis esimesed inimesed lapivad kõik oma kümme kotti üles pagasiriiulile, siis need, kes hiljem tulevad ei saagi enda istme kohale riiulile oma kotte panna, vaid peavad mööda lennukit otsima minema, et kuhu veel midagi mahuks. Või siis lihtsalt pressitakse oma kott niimoodi teise inimese koti otsa, et lömastatkse see korralikult ära. Näiteks eelmise lennuga hävisid niimoodi Mikko päikeseprillid, mis ohutuse mõttes sai käsipagasisse pandud, mitte suurde kohvrisse, et ikka midagi nendega ei juhtuks.

Lennukisse astudes tundsime kohe, et seal on meeletult palav. Valjuhääldist käisid teated, et konditsioneer ei tööta hetkel, aga lennuk õhku tõuseb, siis hakkab tööle. Ootasime, mis me ootasime seda õhku tõusmist, aga ikka oli lennuk paigal. Iga minutiga aina palavam ja paksult rahvast täis lennukis polnud enam õhkugi  mida hingata. Rahvas muutus rahutuks, et mitte öelda paanilisteks närvitsejateks. Kõik seisid püsti ja aina kisasid. Stjuuardessid jagasid vett, aga infot kahjuks mitte. No lasku siis inimesed maha tagasi kuniks lennuk parandatud saab. Higi voolas ja pea juba valutas hapnikupuudusest, Mikkol hakkas juba väga paha. Üks vanainimene ka just talutati stjuuardessi juurde, et näed, inimesel on juba väga halb olla, et viin ta välja, et ta õhku hingata saaks. Ei, minge kohale tagasi, kõigil on halb olla, aga varsti saab korda. Ma juba mõtlesin ka, et pean ka minema ja ütlema, et me lähem välja lennukist, sest Mikkol oli juba väga raske hingata. Kulunud oli juba 1,5h kuumas õhuta lennukis istumist kui lõpuks teatati, et nüüd tuleb lennukist maha ikkagi minna. Kui kõik olid oma pagasid kokku korjanud ja seisid rivis, et lennukist välja pääseda, siis teatati, et ei , tegelt minge oma kohtadele tagasi, nüüd sai asi korda.

Jah, õnneks saigi, konditsioneer hakkas tööle ja peagi tõusis ka lennuk õhku. Hiinlasi ja nende ehitus/parandus kvaliteeti arvestades oli pisut küll hirmus selle sama lennukiga edasi lennata, aga mis sa teed. Ja õnneks jõudsime kenasti kohale.

Kahetunnine lennureis ja saime ennast sisse seada Pekingi lennujaamas. Kuigi meil oli ostetud lend Moskvasse, siiski tuli meil ka pagas Pekingis ära võtta ja seal polnud transferi ala, vaid pidime istuma väljuvate lendude ala check in´i ees. 16h järgmise lennuni.

 

1 kommentaar »

  1. kaisa:

    Tere tulemast Euroopasse!

Selle postituse kommentaaride RSS-voog. TrackBack URI

Lisa kommentaar

Rea- ja lõiguvahetused on automaatsed, e-postiaadresse ei näidata, HTML on lubatud: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>