I want to live, not just be alive

Hei hei, pole nüüd ammu endast märku andnud, aga seda sellisel lihtsal põhjusel, et ma pole lihtsalt arvuti taga praktiliselt üldse aega veetnud ning ka korteris ei ole meil veel internetti sees.

Aga kuhu ma siin eelmine kord jäingi….olime Moskva lennujaamas.  Moskvasse jõudnud oli meil esimene mure kohe kohvrite pärast, sest Pekingi lennujaamas oli meile üks pisike lisaprobleem tekitatud. Praegune lend oli meil Peking-Moskva ja sealt edasi läks ühendatud lend Moskva – Riia – Barcelona. Kuna me olime Moskvas vaid ümberistumiseks, ilma viisadeta, siis ei saanud nad meie pagasit Pekingis Moskvasse saata vaid pidid sihtpunktiks panema järgmise riigi, milleks oli Riia. Me küll ütlesime, et meie lend läheb edasi Barcelonasse, et nad paneks lõppsihtpunktiks hoopis selle, kuid kuna tal polnud mingit Barcelona koodi, siis ütles, et peab panema ikka Riia. Ega muidu sellest midagi halba ju polekski, kuid Riias oli meil ümberistumiseks vaid 30 min. Lisaks veel see, et me peaks siis kohvritega seal uuesti check-in´i tegema, kuid check-in suletakse 40 min enne lennu väljumist, nii et meil poleks see kuidagi võimalik. Pekingi check-in´is aga kinnitati, et pole probleem, et kui me tahame, siis saame ka Moskvas oma kohvrid kätte ja seal teha check-in Barcelonasse. Kuna Moskva leujaamas oli meil 18h aega, siis lootsime, et saame seal asjad korda aetud.

Moskva  lennujaama jõudes selgus, et selline asi pole aga sugugi võimalik. Meie kohvrid saadetakse Riiasse ja alles seal saame need kätte. No tore! Otsisime, et kas kuskil on Air Balticu infolauda, mida ei olnud muidugi. Air Baltic oli siis meie järgmise lennu firma. Õnneks leidsime, et ühes väravas hakkas peagi Air Balticu lennule peale minek ja saime seal siis enne ilusti nende töötajatega rääkida. Õnneks olid nad väga abivalmid ja peale mõningaajalist arutlemist ja paari telefonikõnet öeldi meile, et nad muudavad siin samas lenujaamas meie kohvrite kleepsud ära ja need saadetakse Riia asemel otse Barcelonasse. Jeee, probleem lahendatud. Jälle kergem hingata Meil polnud isegi mingit õiget reisiärevust jõudnud tulla, sest koguaeg oli sees mingi muu ärevus igasuguste probleemide pärast.

Nüüd, kus ümber jälle kõik valged inimesed, hakkas vaikselt kohale jõudma, et me pole enam Hiinas vaid lähemegi tõesti ära.  Seda ilmestasid muidugi ka hinnad lennujaamas. See eurole tagasi minek tekitab kindlasti veel mõnda aega pisut segadust. Aga eks see arusaadav ju ka, kui Pekingi lennujaama joogiautomaadis sai  coca cola osta 2 yuani eest ja Moskva lennujaamas sama asja 2€ eest, siis näib ju et hinnad on üpriski samad. Kuid euro ja yuani vahe on tegelikult ju 8 kordne.

Moskva lennujaamas on kenasti arvestatud inimestega, kel seal ööbida vaja. Kes on rikkamad, saavad võtta kapsel-hotelli, kes aga ei taha lisa raha kulutada, nagu meie, siis oli seal maas vaippõrand. Kui enamus põrandat on muidugi plaaditud, siis väljuvate lendude ootealadel on peale toolide veel ka lihtsalt tühi vaippõranda osa, et soovijad saaksid lihtsalt põrandale pikali visata ja magada. Seda võimalust kasutasime meiegi ja tõesti palju mugavam kui toolil tukkuda. Muidugi meil oli ka eeliseks see, aasta aega kogemust kõval pinnal magamisega, sest meie hiina voodi madratsi pehmus oli täiesti võrreldav selle põrandaga.  Peaalust pehmendas meiega ustavalt kaasa reisiv lambake Yangrou, kelle enne hiina sõitmist Andilt sain

Järgmisel päeval kui ilusti lennukisse end sisse seatud saime ja Mikko jõudis kommenteerida, et näe kohe näha, et oleme rohkem tsiviliseeritud paigas, lennuk hakkas täpselt õigeaegselt liikuma, jäi lennuk seisma ja teatas, et lend viibib 20 min. Teel oli ummik. Enne meid ootas veel mitu lennukit järjekorras, et õhku tõusta…ja järjekorra all ma mõtlengi reaalset järjekorda, kena rivi lennukeid üksteise järel sabas seismas.  Õnneks muidugi ühendatud lennu tõttu ei pidanud me vähemalt selle pärast muretsema, et järgmiseks lennust maha jääme. Kui mei oli 30 min ümber istumiseks ja lend 20 min hiljaks jääb, siis oleks muidu paanika lahti küll. Kuigi muidugi ega me polekski ise endale nii väikese vahega lende valinud.

Riia pinnal viibisimegi me vaid loetud minutid, sest ümberistumine käis väga kiiresti. Meil olid vastas inimesed, kes käskisid kõik Barcelona lennule ümberistujad järjekorras ette lasta ja võimalikult kiiresti toimetati meid järgmise lennuki juurde. Ja juba jälle olimegi õhus.

Barcelona lennujaam oli üllatavalt suur….ilmselt kõige suurem kus käinud oleme. Ja terminali vahetus ka kõige keerulisem, sest tuli bussiga teise terminali sõita. Aga ega tegelikult seal midagi keerulist muidugi ei olnud. Õnneks oli meil just piisavalt aega, et seal ringi uudistada ja õige koht üles leida ja söömas jõudsime ka kenasti käia.  Ja oi kui palju inimesi Tenerifele minna soovis. Lennuk polnud just kõige suuremate hulgast, aga rahvast oli vääga palju. Me ei hakanud järjekorda varakult trügima, vaid ootasime rahulikult teiste trügimise ära ja läksime viimaste seas. Mis ilmselgelt maksis meile ka kätte, sest istekohad näisid kõik hõivatud olevat. Kuna Ryanairil on online check-in´i süsteem, siis on ka istekohad määramata ja igaüks istub sinna kus tahab. Muidugi võib maksta check-in´i tehes ka 10€ et endale kindel istekoht kinni panna. Meie seda muidugi ei teinud ja seega ei õnnestunud enam ka kahte kõrvuti istekohta saada. Sellest veel hullem oli see, et ka pagasi riiulid olid kõik täis. Kuna Ryanairil on võimalik tasuta kaasa võtta vaid käsipagas, siis kõigil olid käsipagasid maksimum mõõtudega ja seega ka riiulid pungil. Paljud pidid kohvri enda ette võtma, ja nii minagi…mis ei teinud reisi sugugi mugavamaks. Minu käsipagasi kohver oli täpselt piiri peal oma mõõtudega, tõmbasime veel nööridega kinni ka, et paksus ei ületaks mõõte, nii et meie kohver nägi päris naljakas välja. Kuid kuna Ryanair kontrollib väga piinliku täpsusega neid kohvri mõõte, siis oli parem karta kui kahetseda. Päris paljude kohvrid kästi esmalt mõõdukasti panna, ja mõni pidi ka maha jääma.

4,5h lendu ja jõudsimegi kauaoodatud Tenerifele. Me maandusime öösel 12 ajal. Olime eelnevalt uurinud, et igal täistunnil läheb lennujaamast buss Playa de las Americasse ,mis on siis piirkond, kus meie hotell oli. Niisiis, teades et meil on palju aega, võtsime asja rahulikult, korjasime oma kompsud kokku ja vaikselt suundusime õue bussipeatust otsima, kuigi veel oli pool tundi aega. Ja üllatusega nägime enda bussi numbrit, ja veel suurema üllatusena nägime, et see buss hakkas just sõitma. Õnneks liikus ta meie suunas ja peale pisukest meeleheitlikult kätega vehkimist jäigi ta ilusti meie juures seisma ja saimegi bussi peale. Küll oli hea tunne.

Bussijuht küll inglise keelt ei rääkinud aga hotelli nimest sai aru ja andiski meile märku kui oli aeg bussi pealt maha ronida. Seisime oma suurte kohvritega kohas kust ei osanud esialgu küll arvata, et hotell väga lähedal olla võiks. Peale mõningat ekslemist jõudsime siiski mõistlikumasse paika ja leidsime ka hotelli ülesse. Tegelikult ei olegi hotell just kõige õigem sõna selle kohta. Võibolla apartment hotell. Sest tegu oli suure kompleksiga, mis koosnes nagu paljudest korteritest. Osa kortereid on seal välja ostetud, nii et seal elavad püsivalt inimesed, aga osa üüritakse hotelli moodi ööde kaupa välja. Kompleks oli väga ilus, palju taimesid, palme, bassein jne.  Tuba oli nagu pisike stuudiokorter kööginurgaga. Aga see maja oli mu meelest väljast küll palju kenam, seest oli meie tuba päris vana. Aga siiski korralik. Ja rõduga, kust nägi ka ookeani ära. Küll oli mõnus üle nii pika aja pehmesse voodisse magama heita