I want to live, not just be alive

Jee jee jeee, olemegi lõpuks Tenerifel! Siin on nii ilus!! Tõesti! Raske uskuda, et me jäämegi siia, mitte ei ole vaid nädalasel reisil. Ega see vist veel niipea kohale ei jõua.

Ma olin oma tööandjale meili teel teada andnud oma saabumise aja ja uurisin, et kus, mis , millal  nendega kokku saada, kuid veel eelmise õhtu seisuga ei olnud endiselt oma meilile vastust saanud. Meie hotellitoas aga internetti ei olnud, nii et hommikul vara polnud mul võimalik seda välja ka uurida. Niisiis läksime hommikul linna hommikusöögi kohta otsima ja ühtlasi ka wifit külastama, et teada mis edasi saama hakkab.  Samuti püüdisme leida ka kohta kus kohalikku telefonikaarti teha saaks, sest kui mulle eilse õhtu seisuga vastatud polnud, võibolla siis pole ikka veel, nii et mul oleks tarvis helistada. Me isegi ei näinud ühtegi sellist maja, kus võiks olla võimalik telefoni kaarti teha. Kõik olid ainult restoranid ja suveniiripoekesed.

Niisiis ei jäänudki muud üle, kui esmalt restorani hommikusöögile suunduda Söögikohas oli olemas ka wifi, nii et Mikko läks teenindajalt parooli küsima. Teenindajaks oli üks tore hispaania vanamees, kes ainult hurjutas Mikkot, et mis ta siin tormab ringi, istugu maha, nautigu hommikusööki ja puhaku – oled ju puhkusel! Jah, siin käivad asjad teises rütmis Aga parooli saime ja pääsesime netti. Selgus , et eile hilisõhtul oli tööandja mulle siiski meili vastu kirjutanud, et ma täna varahommikul läheksin politseijaoskonda omale NIE numbrit tegema, mis on midagi ID koodi moodi asi, selle järgi maksan siin ka makse ja üldse üks kõik mida siin teha tahad, selleks on seda numbrit vaja. Ilma selleta ei saa teha töölepingut, korteri üürilepingut, pangakaarti, interneti lepingut, ega üldse mitte mingit muud lepingut.  Kuna kell oli 10, siis arvasin, et küllap jõuan selle siiski täna tehtud. Läksin hotelli, et oma pass ja selle koopia võtta ja suundusin politseijaoskonna poole.

Aga oi kui valesti ma arvasin, kui mõtlesin, et kl 10 saab veel mingeid asju ajada. Ei, see on siin liiga hilja. Kui politsei jaoskonda jõudsin ja oma soovi teatasin, öeldi mulle vaid “mañana”. Ja nii õppisin ma ära ühe kõige olulisema sõna hispaania keeles – “homme”. Ja seda sõna hakkasin ma siin veel korduvalt kuulma.

Politsei jaoskond tehakse lahti hommikul 8.30. Ma plaanisin järgmisel päeval täpselt avamiseks tulla, et siis kindel, et saab ilusasti varakult kohe kiiresti korda asja. Aga jällegi arvasin ma nii valesti. Ma veel ise vaatasin, et jõuan liiga vara kohale, et koht pole veel lahtigi, et 10 min enne avamist jõudsin juba kohale……….aga oi kui pikk järjekord juba ukse ees ootas. No umbes 40 inimest oli kindlasti. Ja selle 10 min jooksul, mis avamiseni veel jäänud oli, kogunes minu taha veel pea samapalju inimesi. Okei, tuli siis kannatlikult järjekorras seista. Kui jõudsin oma järjekorraga lõpuks töötajani, siis andis too mulle mingid hispaania keelsed ankeedid ja ütles, et täida ära ja siis tule tagasi.  Nii ma siis seisin seal nõutult. Mulle töökohast öeldi, et läheksin lihtsalt oma passi ja selle koopiaga politseijaoskonda, aga seda küll ei öeldud, et ma siin hispaania keelseid pabereid ise täitma hakkama pean, nad ju teadsin, et ma ei räägi hispaania keelt. Aga mis siis ikka. Mul õnnestus leida üks abivalmis politseinik, kes rääkis pisut inglise keelt ja tema abiga sain ka oma paberi täidetud. Ja lisaks ütles ta mulle, et selle teise paberiga pean ma minema hoopis veel panka NIE numbri eest maksma. Ta juhatas mulle suuna kätte kust lähima pangakontori leida võin. Päris naljakas süsteem, et seal kohapeal maksta ei saa. Ja see pank ei olnud üleliia lähedal. Aga inimesed on siin väga abivalmid. Kõigepealt astusin ühte teisse panka sisse, mis arvasin õige koht olevat. Seal aidati mul see panga paber ära täita, ja kui see tehtud, alles siis öeldi, et seal tegelikult maksta seda ei saa  ja juhatati õige koht kätte, kus maksta saan.

Kui umbes 10.30 ajal politseisse tagasi jõudsin ja järjekorraga uuesti sama töötaja juurde jõudsin ja oma paberid talle andsin, siis ta vait heitis neile pilgu, ulatas tagasi ja ütles “mañana”. Ma ei suutnud seda töörütmi uskuda. See koht oli olnud avatud vadi 2 tundi, ja juba ei võetud uusi inimesi vastu. Juba öeldi “mañana”. Jah, näib, et sellega tuleb siin harjuda.

Järgmisel hommikul läksin juba tund aega enne avamist ukse taha, et kindlasti esimene olla. Aga olin, olin esimene. Polnud ma midagi, ikka oli 20 inimest enne mind järjekorras juba. Ühed tüdrukud oli tulnud lausa koos tekiga ja magasid seal.  Ootamine oli pikk, aga kui järjekord liikuma hakkas, siis sai õnneks üpris kiiresti  ja seekord sain ka enda NIE numbri kätte.

Aa… ja seda ma ei rääkinudki, et siin tekkis veel selline tobe seaduste vastuolu, et selleks, et NIE numbrit teha on tarvis juba kohalikku elukohta. Aga elukohta pole võimalik üürida, kui pole olemas NIE numbrit. Ma panin NIE numbrit tehes oma elukohaks hotelli aadressi, kus ööbisime ja lootsin, et midagi selle kohta küsima ei hakata või üürilepingut ei nõuta või muud sellist. Aga õnneks ei tekkinud probleemi.

Nüüd kus see NIE paber oli käes, tuli mul minna töökohta, et sealt eelleping võtta ja minna sotsiaalkindlustus numbrit tegema. Kui tööjuurde jõudsin, siis öeldi mulle juba tuttav “mañana”. Et mu eelleping olevat veel juristi käes koostamisel ja saan selle võibolla õhtul kätte. Nii et sotsiaalkindlustus büroosse minek jääb järgmisele päevale. Ning kuna siin ei olnud võimalik järgmiseks päevaks sinna aega saada, siis kästi mul pealinna Santa Cruzi sõita selleks. Seal pidavat ilma järjekordateta asi olema ja saan kindlasti kiiresti tehtud.

Kuigi peab tunnistama, et ega ma just väga häiritud ei olnud nendest viivitustest, sest see andis mulle rohkem aega puhata ja Tenerifet nautida enne tööle asumist Samuti käisime me hoolega ringi ja otsisime korterit. Siin on väga palju kinnisvara büroosid iga nurga peal, kuid pea igast kohast saime vastuseks, et neil pole mitte ühtegi 1-2 toalist korterit järgi. Ja eelnevalt oli meil ka neti kuulutustest terve pikk nimekiri välja kirjutatud, kus aga kas lihtsalt ei võetud telefoni vastu või oli korter juba välja üüritud. Tekkis vaikselt juba pisut lootusetu tunne. Mõni korter jäi siiski valikusse, kuid need asusid mäe otsas. Siin on nimelt nii, et kohe juba  rannast hakkab maa vaikselt ülesmäge tõusma ja linn läheb ikka päris kõrgele mäkke välja, kuhu ei sõida ükski ühistransport, nii et sealt on päris tüütu liigelda. Lõpuks aga õnnestus meil siiski sattuda ühe hea asukohaga korteri peale. Selles kompleksis olime ennegi ühte korterit netis näinud kuid too omanik ei võtnud telefoni vastu. Nüüd aga käisime ühes kontoris kus öeldi, et üks stuudio on, mis järgmisel päeval vabaneb, nii et me ütlesime kohe, et võtame selle ära.

Eks ta pisike on, aga esialgu käib küll. Põhiline on see, et asukoht on hea. Mul on tööjuurde 20 min jalutada, ainus selle piirkonna suur kaubanduskeskus suure toidupoega asub meist 5 min kaugusel ja randa on ka umbes 5 min jalutamist Rõdult paistab ookeani ribagi Lisaks on ka meie elamukompleksis basseinid olemas ja väli baar/restoran. Oleme rahul Kes külla tahab tulla, olete oodatud Kuid muidugi peate arvestama sellega, et me oleme stuudiokorteris, nii et ei saa eraldi külalistetuba pakkuda, vaid peab leppima lahtikäiva diivaniga. Aga muidu – teretulemast!

Ja linnas ringi jalutades saime juba esimesel päeval korraliku kultuurišoki. Me olime vaevalt tee äärde ülekäigurajani jõudnud, kui juba jäi auto seisma,e t üle lasta! Peale Hiinat on see midagi uskumatut ja erakordset!