I want to live, not just be alive

Üle pika aja annan endast jälle märku.  Kõik on ilus ja kena ja tore

Põhjuseid, miks enam kirjutanud pole, on kaks. Esiteks kui ikka nädalas vaid üks vaba päev on, ilmselgelt on selle veetmiseks paremaid viise kui arvuti taga istumine. Nii palju kui vähegi võimalik on üritame ikka iga vaba hetke õues veeta.

Teiseks oluliseks põhjuseks on see, et endiselt ei ole meil korteris netti. Kui lõpuks sai teise telefonifirma alla üleminek edukalt sooritatud ja tehnik tuli internetti meile korterisse panema, siis selgus, et tegelikult nad ikka ei pane internetti. Ehk siis, et kui korteris on juba varem nett olemas olnud, ainult sellisel juhul saab neilt netti, tehnik tulebki põhimõtteliselt ruuteri power nuppu vajutama. Et see on meie oma asi kuidas me neti kaabli sinna saame. No tore!  Nüüdseks oleme nendega lepingu katkestanud ja uues kohas lepingu teinud, kus uurisime üle, et nad ikka tulevad ja panevad kõik vajaliku korterisse, et me interneti endale saaksime. Nii et nüüd siis ootame järgmist tehnikut. Loodame, et seekord läheb edukamalt.

Eluke läheb meil muidu kenasti, endiselt õnnelikud, endiselt rahul. Endiselt tahaks ainult, et vaba aega oleks rohkem, et jõuaks rohkem siin seda paradiisi nautida. Praegu veel oleme vajaliku asjaajamise kõrvalt vabadel päevadel  peamiselt lihtsalt rannas mõnulenud ja lähiümbrust uudistanud.

Nüüd eile laiendasime natuke haaret ja rentisime rollud, et ka pisut kaugemat lähiümbrust uudistada. Tegelikult alguses plaanisime auto rentida päevaks, kuid selgus, et  päris nii lihtsalt see asi ei käi, et lähed ja rendid, ikkagi tuleb ette broneerida, vähemalt, et mõistliku hinnaga saada. Kodu lähedal sattus teele üks elektri rollude rendi koht ja mõtlesime, et mis ikka, et võtame need hoopis. elektri omad on küll vähe nõrgemad kui tavalised, aga kuna me tahtsime lihtsalt siin ümbruses ringi kruiisida, siis polegi ju võimast pilli vaja. Hiinas olid pea kõigil elektrilised rollerid ja näisid töötavat sama hästi kui tavalisedki. Kui me aga oma rahad ära maksnud olime ja oli aeg ratta selga istuda selgus üks üllatav faktor….sellel rattal olid ka vändad. Ilmselt liigitub see elektrilise jalgratta alla, kuid näeb välja nagu roller….väntadega roller. Kui alguses arvasime, et väntasid on vaja masina käima saamiseks, siis eksisime väga. Terve sõidu aja tuli koguaeg vändata, et ratas liiguks. Tõsi, elektri mehhanism tegi küll selle lihtsaks…kuid ainult sirge maa peal. Nii kui väike ülesmägi oli ( mida on siin väga palju), pidime lootma vaid Mikko kondimootori peale. Ja peab ütlema, et saime suurel hulgal tähelepanu möödujatelt, seda ei näe ju igapäev, et inimene istub rolleril ja väntab elu eest. Kujutan ette et parajalt koomiline vaatepilt. Nalja oli meil igatahes küllaga. Tuli ka seda ette, et mäest üles pidime kõndima ja ratast kõrval lükkama.

Mikko oli netist lugenud, et meil siin lähedal peaks mingi eriti ilus rand olema kus juures on ka rahvuspark. Sinna me siis suundusimegi. Ja koht oli tõesti ilus. Ronisime päris kõrgele, kus kaljud kohtusid ookeniga. Päris lahe oli seal järsakult alla vahutavaid laineid vaadata. Ja kui üle mäe olime roninud, siis jõudsime sellisesse kohta, mida on raske kirjeldada. Oli justkui lahesopp, mis mõlemalt poolt kaljudega ümbritsetud ja seal igal pool kaldal väikestes onnides, kui ka kaljukoobastes elasid inimesed. Päriselt oligi nii, et kuskil kalju sees oli väike koobas, kus olid kellegi tekid-padjad, seal ees laud ja grill jms. Palju oli ka palmilehtedest onnikesi. Selline tunne nagu oleks sattunud Robinson Crusoe filmi võtteplatsile, ainult et ühe ühe üksiku onnikese asemel oli neid seal päris mitu. Raske uskuda, et inimesed sea nii elavadki. Näiteks ühe kaljukoopa ees oli siis idülliline perekond, kus naine punus seal midagi ja mees mängis väikese lapsega. Ja täiesti korralikud inimesed tundusid, sellised, kellel võib seal koopas vabalt ka läpakas ja muu selline kraam olla. Ei tea.

Vaba päeva puhul läksime ka välja sööma. Mõtlesime, et proovime lõpuks siis ära ka hispaania kuulsa paella. Me oleme juba ammu mõlenud, et peaks selle ikka ära proovima, ainult et igal pool restoranides on see siin ajuvabalt kallis, tegu ikkagi ju riisiga, mitte mingi peene steigiga. Meile sattus teele restoran, kus oli reklaamtahvlil suur kiri, et paella kahele inimesele plus jook on 15€. Riisi eest on see endiselt küll kallis hind, kuid kuna koos jookidega, siis tundus õhtusöögiks mõistlik, eriti kuna igal pool mujal see poole kallim.  Restoran oli väga ilus, istusime terrassil ookeni kaldal, palmid kõrval õõtsumas….täitsa mõnus. Teenindus oli ka hea, see paella suurel pannil toodi meile laua juurde, kust siis kelner seda meile serveeris. Ega toit ise midagi erilist ei olnud, riis köögiviljade ja lihaga, nagu oodata oligi. Kodus saan parematki. Ja siis läksid silmad ikka päris suureks, kui arve tuli 30€. Tegelt igal pool restoranides ongi kahe inimese ports seda 30€ ja sellepärast me seda varem söönud polegi ja sellepärast me siin otsustasimegi, et kui 15€ eest saab, siis ju võib. Aga see reklaam tahvel oli tüngaga. Suurelt oli küll kiri, et paella kahele pluss joogid, aga all hinna ees oli kirjas ” p.p” , mis siis tähendas “per person”.  Sedasi tõmmati meid haneks siis.

Aga midagi uut veel,  Mikko käib nüüd ka tööl. Üks päev mõtles, et oleks vist ikkagi aeg ka töökoht otsida. Kohe esimene koht, kuhu cv saatis tahtsid teda kohe tööle saada. Tegu siis inglaste restoraniga, kus omanik on ise köögis kokk ja tema naine leti taga.  Pidid tšillid inimesed olema, kes viskavad koguaeg nalja olen aru saanud, et Mikko tööpäevade sisse kuulub enamasti ka omanikuga klaasi kokkulöömine, et töö hoogsamas meeleolus läheks. Tööaeg on tal ka väga sobiv, õhtul 6st 11ni. Ja saab tööl tasuta süüa ja juua. Pole paha Alguses ta tegelt kandideeris seal üldse poolekohaga köögiabiliseks, sest ta ei tahtnud täis kohaga tööl käia, kuid kui omanik nägi kui hea kokaga tegu on, siis lasi hoopis oma eelmise koka lahti ( kes oli suur laiskvorst olnud) ja andis Mikkole ikkagi päris koka töö, et abilise jaoks on ta liiga hea.  See on küll täiskohaga, aga samas on tunde ikkagi üpris vähe, palju vähem kui minul.

Tore, et Mikko endale hea töö leidis