I want to live, not just be alive

No nii, kirjutan pisut jälle pikemalt nüüd meie elukese kohta siin.

Käime nüüd mõlemad tööl  ja õnneks saime endal ka ühe ja sama päeva vabaks. Siin on kombeks kuus päeva nädalas töötada, nii et kui see üks vaba päev ka erinevatel päevadel oleks, siis oleks ikka päris jama. Üldse ei näeks üksteist. Nii me siis üritame alati oma vabast päevast viimast võtta ja tõelise puhkuse kombel  oma palmisaart avastada ja elust rõõmu tunda.  Siiani on see kenasti välja tulnud J

Viimasel ajal kül pole mitte iga päev kaunis ja päikseline. Aeg-ajalt on pilves ja tuuline ning on ka sajuseid päevi ette tulnud. Ja sadu tähendab siin ikka reeglina korralikku päev läbi kestvat padukat. Kogu vihmavesi  voolab selle mäejalamil oleva linnakese tänavaid mööda alla, kandes kaasa ka muda ja kive. Ühel vihmasel päeval pandi lausa kaubanduskeskus kus töötan poole päeva pealt vihma pärast täiesti kinni. Kuigi ei saa öelda, et see vihm nüüd midagi nii tohutult hullu oleks. Lihtsalt inimesed pole siin sellega harjunud ning näib, et ka maju ehitades pole vihmaga väga arvestatud. Ühel päeval hakkas vesi lausa rõdult meile korterisse pressima, kuna lihtsalt nii palju oli sadanud, mitu cm ikka rõdu veega kaetud.  Lisaks veel on katuselt vihmavee äravoolu süvend /auk just nii ehitatud, et see vesi voolab meie rõdule. Mikko siis  avastas, et meie rõdu vihmavee äravoolu auk on umbes, aga selle puhastamiseks pidi ta rõdu ukse lahti tegema, mis tähendas seda, et kogu sinna kogunenud vihmavesi voolas korterisse.  Korteri põrand sai korraliku pesu, nagu ka kõik maas olnud asjad, nagu näiteks akulaadijad jms.  Aga selleks hetkeks kui mina koju jõudsin oli ta juba kogu tohuvapohu likvideerinud, nii et mina sellest väga osa ei saanud.

Tööjuures oli mul ka üks veidike märkimisväärsem sündmus. Nimelt siis toimus Marc Caini brändi suur moeshow, kus siis olid igasugused tähtsad inimesed kohal, muu hulgas ka Marc Caini suured bossid saksamaalt. Meie ülesandeks oli seal modellide riietamine. Alguses aeti küll hirm nahka kui öeldi, et 20 min show jooksul käib 80 riiete komplekti lavalt läbi ja iga modelli riietamiseks ( üks kostüüm seljast ära ja siis teine selga) on 30 sekundit aega.  Aga tegelikult ei olnudki midagi hullu. Üldiselt oli igal inimesel üks modell, kellel oli 4-5 erinevat kostüümi. Kuna meid oli vähe, siis mõni inimene pidi endale kaks modelli võtma ja neil oli küll vist päris kiire. Minul aga oli üks modell ja sai täiesti kenasti ja ilusti hakkama. Ühed kingad olid küll, mille pandlaid oli võimatu avada-kinnitada ja ühed saapad, mis lihtsalt ei tahtnud kuidagi jalga minna, mõnel asjal rohkem aksessuaare ja nööpe-lukke, aga üldiselt oli igati okei  ja kõik sujus hästi. Minu kõrval olnud neiu küll oleks äärepealt korraliku apsaka teinud pannes modellile mustade tanksaabaste asemel heledad kontsakingad( mis tegelikult käisid modelli järgmise kostüümi juurde), kuid õnneks ta avastas kiirelt oma vea ja püüdis modelli enne lavale minekut kinni ja jõudsid jalanõud ära vahetada.  Poodium kus modellid kõndisid oli väga uhke, basseini peale oli ehitatud klaasist catwalk ja värvilised brožektorid andsid asjale lisavõlu. Väga peen. Moeshow toimus õues ja pidu läks edasi hiljem nii väli terrassil kui ka sees.  Ka meie saime kõik afterpartyle jääda. Pidu ise oli tore ja uhke, kuid minu jaoks lõppes nukralt.  Kuna ma tulin otse töölt, siis oli mul vahetusriietuste jaoks suur kott kaasas ja polnud mõlenud sellele, et peo jaoks ka väike käekott võtta. Niisiis olin ilma käekotita ja käisin lihtsalt telefon näpus ringi. Kui ma töökaaslastega väliterrassil istusin ja juttu rääkisin, siis panin telefoni laua peale.  Tulid kaks teist töökaaslast ja kutsusid, et me teeks koos Marc Caini logodega seina taustal pilti. Kuna see sein oli paari sammu kaugusel ja arvasin et olen paari minutiga tagasi, siis jätsin mõtlematult oma telefoni laua peale teiste tüdrukute juurde (töökaaslaste).  Me ei teinud aga pilti selle seal samas kõrval oleva seina taustal vaid nad tahtsid teisel pool terrasi asuva seina taustal teha kuna seal oli rohkem valgust. Muidugimõista ei piisa ühest klõpsust ja see fotosessioon kujunes pikemaks kui kaks minutit ja kui ma siis tagasi lauda telefoni järgi läksin, siis istus lauas juba järgmine seltskond ( Marc Caini saksamaa bossid) ja minu telefoni ei olnud kusagil. Küsisin neilt, küsisin töökaaslastelt, kes mu telefoniga lauda jäid, küsisin teenindajatelt küsisin  receptionist aga ei midagi. Kahtlustan, et see pidi olema see teenindaja, kes laua ära koristas enne kui uued inimesed istusid.  Aga enam pole midagi teha, süüdistada saan vaid iseennast.

Kahju on telefonist. See oli mul hiinast ostetud väga ilus ja hea telefon. Jah oli küll hiina toode kui võin julgelt öelda, et kõige ilusama välimuse ja sisuga telefon, mida näinud olen.  Kahju on ka mudiugi kõikiest fotodest mis sinna sisse jäid. Tegime siin alati just minu telefoniga pilti kuna sellel oli väga hea 8 mpix kaamera.  Kui esimesel õhtul oli lihtsalt oma ilusast telefonist kahju, siis teisel päeval hakkas mulle koitma  mida tänapäeval tähendab telefoni kaotamine. Nutitelefoni puhul pole tegu enam lihtsalt telefoniga, vaid tohutu hulga isikliku informatsiooniga. Interneti browser logib mind automaatselt kõikidele mu kontodele sisse ja mäletab paroole. Halva inimese käes võib see palju kurja teha. Muidugi vahetasin ma siis kähku kõik oma paroolid ära igal pool ja näib, et pole keegi ühtegi mu kontot puutunud. Tänapäeval saab ju näitaks facebooki konto altki igasugu  asja teha ja igale poole mujale sisse logida.

No loodame parimat, siiani tundub, et keegi inimene on lihtsalt õnnelikult omale uue uhke telefoni saanud.

Aa… ja käisin ju politseis ka. Mõtlesin küll, et vaevalt et nad mingit telefoni otsima hakkavad, aga ehk ikka IMEI numbri järgi saab miskit tehtud või ehk äkki tõesti keegi leidis ja viis sinna. Peab ju kõik võiamlused ikka ära proovima, mis endale teha annab. Aga ei, siin ei saa ikka tõesti mitte mingit asjaajamist aetud. Läksin politseisse, kus töötajad inglise keelt eriti ei räägi. Olin endale ära tõlkinud hispaania keeles lause et mul telefon varastati ära ja alla oli kirjutatud mu telefoni  IMEI number. Neil oli sellest täiesti suva. Näitasid ainult seinal olevat telefoni numbrit, et kui soovid avaldust esitatada, siis helista sellel telefoni numbril.

Siin näivad kõik asjad telefoni teel käivat. Näiteks ka interneti jamadega on alati nii, et kui läheme kontorisse kohale, et asju selgeks rääkida, siis alati antakse mingi telefoni number, et helistage sinna. Isegi neti lepingut polnud võimalik seal samas kontoris lõpetada, kus selle sõlmisime, vaid selleks tuli mingil telefoni numbril helistada. Ja need telefoni numbrid reeglina ka ingilise keelt väga ei räägi. Nii et mitte midagi korda aetud ei saa.

No nii, kirjutan pisut jälle pikemalt nüüd meie elukese kohta siin.

Käime nüüd mõlemad tööl  ja õnneks saime endal ka ühe ja sama päeva vabaks. Siin on kombeks kuus päeva nädalas töötada, nii et kui see üks vaba päev ka erinevatel päevadel oleks, siis oleks ikka päris jama. Üldse ei näeks üksteist. Nii me siis üritame alati oma vabast päevast viimast võtta ja tõelise puhkuse kombel  oma palmisaart avastada ja elust rõõmu tunda.  Siiani on see kenasti välja tulnud J

Viimasel ajal kül pole mitte iga päev kaunis ja päikseline. Aeg-ajalt on pilves ja tuuline ning on ka sajuseid päevi ette tulnud. Ja sadu tähendab siin ikka reeglina korralikku päev läbi kestvat padukat. Kogu vihmavesi  voolab selle mäejalamil oleva linnakese tänavaid mööda alla, kandes kaasa ka muda ja kive. Ühel vihmasel päeval pandi lausa kaubanduskeskus kus töötan poole päeva pealt vihma pärast täiesti kinni. Kuigi ei saa öelda, et see vihm nüüd midagi nii tohutult hullu oleks. Lihtsalt inimesed pole siin sellega harjunud ning näib, et ka maju ehitades pole vihmaga väga arvestatud. Ühel päeval hakkas vesi lausa rõdult meile korterisse pressima, kuna lihtsalt nii palju oli sadanud, mitu cm ikka rõdu veega kaetud.  Lisaks veel on katuselt vihmavee äravoolu süvend /auk just nii ehitatud, et see vesi voolab meie rõdule. Mikko siis  avastas, et meie rõdu vihmavee äravoolu auk on umbes, aga selle puhastamiseks pidi ta rõdu ukse lahti tegema, mis tähendas seda, et kogu sinna kogunenud vihmavesi voolas korterisse.  Korteri põrand sai korraliku pesu, nagu ka kõik maas olnud asjad, nagu näiteks akulaadijad jms.  Aga selleks hetkeks kui mina koju jõudsin oli ta juba kogu tohuvapohu likvideerinud, nii et mina sellest väga osa ei saanud.

Tööjuures oli mul ka üks veidike märkimisväärsem sündmus. Nimelt siis toimus Marc Caini brändi suur moeshow, kus siis olid igasugused tähtsad inimesed kohal, muu hulgas ka Marc Caini suured bossid saksamaalt. Meie ülesandeks oli seal modellide riietamine. Alguses aeti küll hirm nahka kui öeldi, et 20 min show jooksul käib 80 riiete komplekti lavalt läbi ja iga modelli riietamiseks ( üks kostüüm seljast ära ja siis teine selga) on 30 sekundit aega.  Aga tegelikult ei olnudki midagi hullu. Üldiselt oli igal inimesel üks modell, kellel oli 4-5 erinevat kostüümi. Kuna meid oli vähe, siis mõni inimene pidi endale kaks modelli võtma ja neil oli küll vist päris kiire. Minul aga oli üks modell ja sai täiesti kenasti ja ilusti hakkama. Ühed kingad olid küll, mille pandlaid oli võimatu avada-kinnitada ja ühed saapad, mis lihtsalt ei tahtnud kuidagi jalga minna, mõnel asjal rohkem aksessuaare ja nööpe-lukke, aga üldiselt oli igati okei  ja kõik sujus hästi. Minu kõrval olnud neiu küll oleks äärepealt korraliku apsaka teinud pannes modellile mustade tanksaabaste asemel heledad kontsakingad( mis tegelikult käisid modelli järgmise kostüümi juurde), kuid õnneks ta avastas kiirelt oma vea ja püüdis modelli enne lavale minekut kinni ja jõudsid jalanõud ära vahetada.  Poodium kus modellid kõndisid oli väga uhke, basseini peale oli ehitatud klaasist catwalk ja värvilised brožektorid andsid asjale lisavõlu. Väga peen. Moeshow toimus õues ja pidu läks edasi hiljem nii väli terrassil kui ka sees.  Ka meie saime kõik afterpartyle jääda. Pidu ise oli tore ja uhke, kuid minu jaoks lõppes nukralt.  Kuna ma tulin otse töölt, siis oli mul vahetusriietuste jaoks suur kott kaasas ja polnud mõlenud sellele, et peo jaoks ka väike käekott võtta. Niisiis olin ilma käekotita ja käisin lihtsalt telefon näpus ringi. Kui ma töökaaslastega väliterrassil istusin ja juttu rääkisin, siis panin telefoni laua peale.  Tulid kaks teist töökaaslast ja kutsusid, et me teeks koos Marc Caini logodega seina taustal pilti. Kuna see sein oli paari sammu kaugusel ja arvasin et olen paari minutiga tagasi, siis jätsin mõtlematult oma telefoni laua peale teiste tüdrukute juurde (töökaaslaste).  Me ei teinud aga pilti selle seal samas kõrval oleva seina taustal vaid nad tahtsid teisel pool terrasi asuva seina taustal teha kuna seal oli rohkem valgust. Muidugimõista ei piisa ühest klõpsust ja see fotosessioon kujunes pikemaks kui kaks minutit ja kui ma siis tagasi lauda telefoni järgi läksin, siis istus lauas juba järgmine seltskond ( Marc Caini saksamaa bossid) ja minu telefoni ei olnud kusagil. Küsisin neilt, küsisin töökaaslastelt, kes mu telefoniga lauda jäid, küsisin teenindajatelt küsisin  receptionist aga ei midagi. Kahtlustan, et see pidi olema see teenindaja, kes laua ära koristas enne kui uued inimesed istusid.  Aga enam pole midagi teha, süüdistada saan vaid iseennast.

Kahju on telefonist. See oli mul hiinast ostetud väga ilus ja hea telefon. Jah oli küll hiina toode kui võin julgelt öelda, et kõige ilusama välimuse ja sisuga telefon, mida näinud olen.  Kahju on ka mudiugi kõikiest fotodest mis sinna sisse jäid. Tegime siin alati just minu telefoniga pilti kuna sellel oli väga hea 8 mpix kaamera.  Kui esimesel õhtul oli lihtsalt oma ilusast telefonist kahju, siis teisel päeval hakkas mulle koitma  mida tänapäeval tähendab telefoni kaotamine. Nutitelefoni puhul pole tegu enam lihtsalt telefoniga, vaid tohutu hulga isikliku informatsiooniga. Interneti browser logib mind automaatselt kõikidele mu kontodele sisse ja mäletab paroole. Halva inimese käes võib see palju kurja teha. Muidugi vahetasin ma siis kähku kõik oma paroolid ära igal pool ja näib, et pole keegi ühtegi mu kontot puutunud. Tänapäeval saab ju näitaks facebooki konto altki igasugu  asja teha ja igale poole mujale sisse logida.

No loodame parimat, siiani tundub, et keegi inimene on lihtsalt õnnelikult omale uue uhke telefoni saanud.

Aa… ja käisin ju politseis ka. Mõtlesin küll, et vaevalt et nad mingit telefoni otsima hakkavad, aga ehk ikka IMEI numbri järgi saab miskit tehtud või ehk äkki tõesti keegi leidis ja viis sinna. Peab ju kõik võiamlused ikka ära proovima, mis endale teha annab. Aga ei, siin ei saa ikka tõesti mitte mingit asjaajamist aetud. Läksin politseisse, kus töötajad inglise keelt eriti ei räägi. Olin endale ära tõlkinud hispaania keeles lause et mul telefon varastati ära ja alla oli kirjutatud mu telefoni  IMEI number. Neil oli sellest täiesti suva. Näitasid ainult seinal olevat telefoni numbrit, et kui soovid avaldust esitatada, siis helista sellel telefoni numbril.

Siin näivad kõik asjad telefoni teel käivat. Näiteks ka interneti jamadega on alati nii, et kui läheme kontorisse kohale, et asju selgeks rääkida, siis alati antakse mingi telefoni number, et helistage sinna. Isegi neti lepingut polnud võimalik seal samas kontoris lõpetada, kus selle sõlmisime, vaid selleks tuli mingil telefoni numbril helistada. Ja need telefoni numbrid reeglina ka ingilise keelt väga ei räägi. Nii et mitte midagi korda aetud ei saa. Manjana, manjana!

Pühapäeval oli meil siis jälle vaba päev ja tahtsime midagi toredat ka jälle ette võtta. Eelneval õhtul peale tööd käisime ka väljas vaatamas kuidas siin maal siis ka ööelu on. Kuskile kaugele minema ei hakanud, aga kogemata leidsime ühe päris laheda ööklubi, mis oli täielikult kohalike klubi, kus ei näiud ühtki turisti. Ja miks ma sellest kirjutan on see, et peokultuur on ikka päris erinev meil eestiga. Tantsuplatsil ei ole mõtetut tammumist ega ka naistekarja, kes omavahel ringis tantsivad. Mängis hispaania muusika ja tantsupõrandal olid vaid paarid kes kõik tantsisid väga-mega hästi.  Esialgu me Mikkoga lihtsalt istusime seal maha ja vaatasime ja vaatasime ja vaatasime….nii huvitav oli. Nagu oleks mingi salsa tantsuvõistlus käimas. Esialgu tundus nagu kõigil oleksid mingid kindald tantsukavad selgeks õpitud, aga tegelikult see nii muidugi ei olnud.

Vabal päeval muidugi ei suutnud jälle nii vara ärgata kui tahaks. On dilemma, et vabal päeval tahaks kaua magada, aga samas tahaks vara ärgata, et võimalikult palju oma vaba päeva ära kasutada.  Kuigi me seekord üleliia vara ülesse ei saanud, sai siiski sellest üks väga tore päev. Laenutasime rolleri, et ka pisut kaugemat ümbrust siin uudistada. Ja ümbrus on tohutult äge. Kihutasime oma rolleriga mägede vahel, peal ja sees. Muidugi ikka autoteed mööda, aga see lookles mägede vahel, ajuti olid ka väikesed tunnelid läbi mägede ja sai ikka ka päris kõrgel ära käidud. Üks väga ilus linn jäi teepeale, Los Gigantes, mis on siis tuntud kuna asub mägede vahel ja seal on lahedad järsud kaljud otse ookeanist. Sõime oma lõunasööki ilusas pisikeses restoranis, mis asus kõige parema vaatega kohas nendele kaljudele.

Teiseks kauniks sihtpunktiks oli koht nimega Masca. See on üks kõige ilusamaid paiku siin saarel. Suured turismibussid viivad sadade kaupa inimesi seda kohta vaatama. Aga omal käel on ikka mõnusam minna. Tegu siis väga ilusa mägise loodusega. Juba sinna mägedesse sõit oli omaette elamus, sest tegu oli väga kurvilise , kitsa ja järsu teega, mis mööda mägesid üles lookles. Pilte me kahjuks seal teha ei saanud, sest kohale jõudes oli juba päris hämar ja kiiresti läks täitsa kottpimedaks. Jah, see rännak tuleb ette võtta ikka kohe hommikul, mitte pealelõunal nagu meie seda tegime. Aga ilus ja tore oli meil sellegi poolest  :)