I want to live, not just be alive

http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/

30. september

Rubriigid: Maailma avastamas — oktoober 12, 2013 @ 1:15 e.l.

Ei olnud need viimased päevad tööl Mikkole sugugi lihtsad. Näis nagu hiinlased annaksid endast parima, et võimalikult palju veel segadust tekitada ja teda närvi ajada.  Ega nad muidugi meelega midagi halba ei teinud, aga peamiselt on asi nende oskamatuses infot jagada. Nad on niigi selles nii kehvad ja kuna Mikkole ei oska nad asju keele tõttu seletada, siis näib nagu nad lihtsalt lööks käega pidades paremaks üldse mitte midagi öelda, justkui Mikko peaks ise kuskilt mujalt selle teada saama, mõtteid lugema näiteks.  Ütleks siis mullegi, et ma talle tõlkida saaksin, aga mind ju saadetakse koguaeg Star Lounge, nii et ma pole kunagi seal restoranis kohal, et Mikkole midagi tõlkida saaksin.

Näiteks ühel viimastest õhtutest  öeldi talle, et 2 inimest tulevad sööma. Ok, tulevad siis tulevad, eks siis teeb mida tellitakse. Pole nagu midagi keerulist. Siis aga kui need 2 inimest tulid, sain aru, et tegu pole a la carte tellimusega, vaid neil on kindel set menüü, mis neile mõeldud on. Küsisin, siis vanemteenindaja käest, et mis toidud need on, tema ainult käigu pealt teatas mulle, et Mikko teab. Küsisin siis Mikkolt, et teab ta tõesti või. Muidugi ei teadnud tema midagi, talle öeldi lihtsalt, et 2 inimest tulevad, toitudest polnud mingit juttu. Läksime siis teise koka käest uurima, kes ütles, et kala tuleb teha.  Okei, kala, mis kala, mis kujul jne? Lihtsalt, kala. Leiti siis lõpuks õige kala ülesse ja Mikko tegi 2 praadi valmis. Siis tuli jälle too teine kokk kahe tühja supitaldrikuga ja andis Mikkole. Mikko küsis, et miks need, et kas supp on ka. “Jah”, sai ta vastuseks. Mikko küsis, et kas hiina supp, või tema peab tegema. “Jah, sina pead tegema, tomatisupp”. No anna abi! Kas ei või siis õiges järjekorras asju öelda, et kõigepealt 2 tomatisuppi ja siis kalapraed. Ei , kõigepealt ei öelda midagi toitude kohta, siis teatakse , et kala, ja kui see valmis, siis et enne seda tuli veel supid ka teha! Üldse ei imesta, et Mikkol närvid läbi juba on.

Järgmisel päeval jälle kena segadus. Ta tuli tööle ja talle öeldi, et 100 inimest tuleb täna. Mikko veel küsis teise koka käest igaksjuhuks üle, et kas tõesti 100 inimest on täna õhtu buffees. “Jaa, 100 inimest, õhtu buffees”. Mikko siis hakkas oma ettevalmistusi tegema  õhtuks. 100 le toitu teha võtab ikka korralikult aega. Kui ma siis ülevalt Star Loungeist alla restorani lõunale tulin ja Mikko küsis, et kas tean, et täna õhtul 100 inimest on ja ma siis kohe selle kohta teenindajalt järgi küsisin, siis selgus, et ei ole mingit 100 inimest täna, aiult 4 inimest on reserveeritud õhtu buffeeks! No tore! Tegelikult on homme lõunal 80 inimest, ja ilmselt siis mõeldi, et ta homseks ettevalmistusi teeks. Aga ta ju küsis veel mitu korda üle, et kas täna buffeesse. Kui ta poleks mind päeval näinud, siis ta olekski õhtu buffeesse 100 inimese jagu toitu välja pannud, kui tegelikult tuleb ainult 4 inimest.

Eelmise buffee ajal oli ka jälle jama. Varem pidi Mikko igaks õhtubuffeks tegema 3 toitu, siis mingi hetk tehti toiduvalik väiksemaks ja öeldi, et nüüdsest alates peab ta ainult 2 toitu tegema. Oligi siis paar nädala nii, kuni siis eelmise buffee ajal kui buffee kohe algamas oli ja toite välja pandi, küsiti temalt, et kus ta kolmas toit on. Mikko oli muidugi ainult 2 toitu teinud, kuna juba mitu nädalt ju nii olnud. Nüüd siis järsku täiesti lampi tulevad, et miks sa kolme toitu ei täinud, täna pidid 3 tegema. Lihtsalt niisama oleks ise pidanud teadma või?  Lisaks ka nendest kahest toidust, mis ta tegi, võeti üks ära ja öeldi, et seda ei saa kasutada, siin pole mereande. Mikko jällegi täiesti üllatunud, et mis mereande? Aasta läbi on ta koguaeg teinud buffeesse mida ise tahab, keegi pole midagi ette kirjutanud, öeldi, et sina teed, ise tead mida teed. Nüüd siis järsku kui toidud välja on pandud juba kõik, siis tulevad, et ei , meil on mereanni teemaline buffee, nii et kõik toidud mida sa teed peavad olema mereandidega.  No anna abi! Ütleks siis selliseid asju varem, mitte siis kui buffee pihta hakkab ja toidud juba kõik väljas. Tõesti, kust ta peaks neid asju teadma, kui mitte keegi ei ütle talle.

Nii et lõpuks kui spetmber lõpule jõudis oli Mikkol väga hea meel, et sinna tööle rohkem enam tagasi minema ei pea. Aga isegi tema kõige viimasel päeval ei saanud kõik ladusalt minna. Nimelt lõi tal jälle kõrge palavik üles tööjuures. Juba eelmisel õhtul tundus justkui oleks pisut külmetunud ja kui päeval ennast tööjuures kraadis, siis oli 38.6. Nii et viimane tööpäev jäi poolikuks ja otse koju voodisse.

Tegelikult oli järgmiseks päevaks kokkulepitud, et üks tüdruk juhatab meid kuidas linna silmaarsti juurde minna, kuna Mikkol on juba pikemat aega silmad punased ja valusad olnud. Kuid nüüd palavikuga jäi sinna minemata.  Üks jama ajab teist taga.  Selline tunne , et kas saab siit Hiinast enne ära, võib jõuab vahepeal veel midagi halvasti minna. ( eelkõige siis Mikko tervisega).

27. september

Rubriigid: Maailma avastamas — september 27, 2013 @ 9:03 e.l.

Ja ongi septembri lõpp peaaegu käes. Need temperatuurid kõiguvad siin ikka tohutult. Oli kõrvetav kuumus, mis järsult kukkus, siis sama järsult jälle kõrgustesse tõusis ja nüüd on jälle madal periood. Kui üleeile oli 32 kraadi, siis täna kõigest 20. Mõtlete küll, et mis see 20 kraadi nüüd siis halb ilm on, aga siin tunnetab neid kraade vägagi teistmoodi ja siin on 20 kraadi palju külmem kui eesti 20 kraadi. Kui läksin tööle nii nagu alati, et triiksärk ja pintsak-kostüüm, siis nii oli väljas juba tõesti külm olla ja pean vist ikkagi siin ka juba kevad-sügis mantli välja otsima.  Eestis 20 kraadiga seda ilmselt vaja veel ei oleks.

Eelmisel nädalal ostsime endale hiina populaarsest internetipoest Taobaost omajagu asju. Ikka muidugi ainult vajalikke asju, oleks tahtnud kuhjade kaupa sealt endale riideid kokku osta, kuid tuleb ju arvestada siiski kohvrite suurusega ja mitte üle pingutada. Sealt on võimalik osta nii kalleid kui odavaid asju, ning kuna nende kvaliteet on nii kui nii kaheldava tasemega, siis tundus mõistlik pigem osta odavat jama kui kallist jama :D Nastja on sealt juba väga palju asju ostnud ja oma saagiga vägagi rahul. Meil aga on sattunud paras pettumuste rida.  Kõik asjad pole veel kohale jõudnud, iga päev nüüd vaikselt jälle tuleb midagi. Üks asi oli saadetud vale suurus, teine asi oli õmblusest katki, kolmas asi oli küll numbri järgi õige suurus, kuid seljas liiga suur jne. Eks tuleb vist ikka nõustuda faktiga, et saad ikkagi täpselt seda mille eest maksad.

Hotellis toimub praegu korralik rahvaste liikumine. Meie pole sugugi ainsad, kes praegu varsti ära lähevad. Meil on restoranis hotelli erinevate osakondade direktorite nimekri, kes meil tasuta söömas võivad käia. Eile lugesin huvipärast üle, et kui mitu direktorit seal nimekirjas on siin töötanud sellest ajast alates kui mina alustaisin. Ja usu või mitte, aga nendest 17 nimest, on ainult 2 inimest siin üle aasta aja töötanud!  Ja ka nendest kahest on üks praeguseks hotelli siseselt osakonda vahetanud. Seda on ikka päris palju! Selle ühe aasta jooksul on ka restoranis juba 2 korda peakokk vahetunud. Eile just oli praegusel peakokal viimane päev ja tänasest on juba uus. Restoraniga ei saa ikka tõesti kõik korras olla, kui ühe aasta jooksul juba kolmas peakokk siin koha sisse võttis.  Olen kuulnud, et nüüd kavatsevad väga paljud kokad ära minna. Nii meie restoranist, kui ka Dining Centreist. Nii et päris õigel hetkel läheme minema.

Kui mingile tähtsale kohale jälle uus inimene tuleb, siis on tal muidugi vaja hakata kohe ümberkorraldusi tegema, et näidata, et tema seal olemisega muutuvad asjad paremaks. Meie uus Food & Beverage osakonnd direktor on ehe näide sellest, kuidas muuta hästi palju asju, ilma et sellest mingiti kasu oleks. Näiteks buffee toitute asetuse korraldas ümber niimoodi, mis teeb asjad eelnevast ebamugavamaks. Kõik magustoidud , mida on päris palju buffees, kuhjas ühele väiksele alale, kus pole ruumi isegi tõsteriistade jaoks. Jäätise kapi kõrval on laua sisse ehitatud jäätisekulbi nõu, kuhu jookseb koguaeg vett peale, nii et see vesi on seal nõus koguaeg puhas. Tema aga nüüd keelas selle kasutamise ära ja pani otse jäätisekapi ette lihtsalt ühe klaaskausi jäätisekulbi jaoks, mistõttu see vesi on seal peale igat jäätisevõtmist sogane ja seda tuleb iga natukese aja tagant vahetada. Miks teha asju lihtsalt kui saab ka raskemini! See on vaid üks pisike näide sellest kuidas lihtsalt tühja koha pealt muudetakse asjad halvemaks,lihtsalt selleks, et midagi muuta. Näiteks on meil saalis suur kontsertklaver, mis lihtsalt seisab kaunistusena. Sellel klaveril on ka isemängiv mehhanism küljes ja uus direktor käsib, et bufee ajal peab see klaver töötama. Klaver on meil aga katki, seal sees on ainult 1 lugu, miskipärast ei ole võimalik ( või ei osata) sinna lugusid juurde panna  ja isegi see 1 lugu ei korda ennast ise, vaid iga 3 min tagant peab seda jälle sisselülitama. Minu meelest on täiesti absurd, et seda klaverit peab töös hoidma, kui seal ainult 1 lugu on, igale kliendile, kes on seal rohkem kui 10 min istunud hakkab see ju pinda käima. Mis mõte siis sellel on.  Aga tema käsib, siis peab nii olema.  Selleks , et restoranil hakkaks paremini minema on vaja rohkem kliente, hoopis sellele tuleks oma energia suunata, mitte pisiasjadele nagu klaver või jäätisekulp, see ei too ühtegi klienti juurde ja ka olemasolevate jaoks kuidagi olukorda paremkas ei muuda.

Ka köögist on omajagu absurdseid näiteid tuua. Näiteks Mikko räägib, et sealne asjade kiletamine on täiesti ebanormaalsel tasemel. Muidugi on hea, et nad kiletavad ja sildistavad asju, aga tihti on see lihtsalt naeruväärne. Nimelt peavad nad kõik asjad nende originaalpakendist kööginõudsesse ümbervalama ja ära kiletama. Tihti aga on originaalpakend ju disainitud nii, et selles püsib konkreetne toode kõige paremini värske. See neid ei huvita, neil on ju reegel, et tuleb nii teha, ega siis keegi enam midagi mõtlema ei hakka. Näiteks köögikoor on ise korrektses pakendis, mis hoiab seda värsena, nemad aga peavad selle plekist marmiitnõusse ümber kallama ja kile peale panema. Plekknõus läheb see koor palju kiiremini pahaks, kui originaalpakis. Üks parimaid näiteid loogilise mõtlemise puudumisest on friikartulite ümber pakendamine. need võetakse jällegi korralikust õhukindlast pakendist välja, kallatakse suurde plastikkorvi (mis on AUKUDEGA külgedelt) ja siis tõmmatakse sinna kile peale. nagu halloo, mis kasu on kilest, kui korvi küljed on aukudega!  Mikko võttis sügavkülmast vaakumpakendis suitsukana ja pani külmkappi sulama. Kohe tuldi kurjalt sinna kallale, et nii ei tohi panna, ta peab selle vaakumpakendist välja võtma, panema kaussi ja kilega üle tõmbama. Kujutan ette, et see ajab närvi küll, kui ise tead, et nii vaakumpakendis säilivad ta omadused kõige paremini ja nüüd tullakse sind õpetama, nagu sina oleksid mingi lollike ja kästakse midagi sellist teha, mida ise tead, et on halvem variant. Samuti kiletatakse ka munasid, juustupakke ( mis on ise juba kile sees) ja igasugu muid selliseid asju, mille kiletamise peale ise ei tuleks.

Aga ärge ometi nüüd valesti arvake, et meil seetõttu köögis piinlikult puhas kõik on , oh ei. Mikkole jooksis täna köögis näiteks rott jala peale :D

Oh, neid pisiasju siin on nii palju nii palju. Üksikult võibolla tunduvad tühised asjad, aga uskuge mind, kui igapäev siin selliste pisikeste totrustega kokku puutuda, siis peavad ikka raudsed närvid olema.

Mul tuli meelde veel üks nali hiinlaste geograafia teadmiste kohta.  See, et keegi Eestist midagi ei tea pole muidugi midagi üllatavat,  aga see kui nende jaoks eksisteeribki peale Hiina veel vaid Jaapan, Venemaa ja Ameerika on juba pisut imelik küll. See ungari poiss kes siin vahepeal oli rääkis kuidas tema koguaeg pidi kõigile seletame, et kus kohas see ungari ikkagi asub.  Ega seegi iseeneest imelik pole, aga hiinlaste geograafia teadmiste juures on väga rakse lihtsalt sellist asja seletada. Ta ütles, et nende kahekõned möödusid üldiselt sedasi: ” Where are you from?” “Hungary”. ” oo, okay”. ” Do you know this country?” ” Yes, it is in America?” . ” No, it is in Europe.” ” Ooo, Okay”. “Do you know where is Europe?” ” Yes, in America!”. Ja kui tal lõpuks siis villant sai ja teatas, et ” Actually, America is in Hungary.” Siis lõpuks kostus heakskiitev mõmin, nüüd oli asi neile selge. :D

21. september

Rubriigid: Maailma avastamas — september 21, 2013 @ 6:44 e.l.

Head kesk-sügis püha kõigile!  (Seda küll pisukese hilinemisega.)

19. septembril tähistati siin väga olulist kesksügis püha,  Hiina keeles zhongqiujie , 中秋节. Peab mainima, et hiinas on täitsa omajagu pühasid, mis ka töölt vaba päeva kingivad, kõneall olev püha siis sealjuures. Kuna see langes see aasta neljapäevale, siis enamik kontori inimesi tegid endale ka reede vabaks, et siis neli vaba päeva järjest saada. Restoranis muidugi sellist asja ei ole, nagu igal pool muljalgi, nii on ka siin restoranis just pühade ajal kõige kiirem ja vabasid päevi ei saa keegi.

Kõige tähtsam asi, mis seda püha iseloomustab on kuukookide söömine. Neid hakati poodides juba umbes kuu aega tagasi müüma, ilmselt midagi sama traditsioonilist kui meil jõulude ajal piparkoogid. Kuukoogid võivad olla igasuguste erinevate maitsetega. Alustades väga rõvedatest lihamaitselistest kookidest, kuni siis pisut maitsvamate mangokookideni. Ma olen proovinud vist umbes 5 sorti ja mina nende vaimustust ei jaga. Tõsi, mitte kõik neist ei ole vastikud, vaid on ka täitsa söödavaid, kuid nii head, et ise neid osta tahaks need küll ei ole. Samas näiteks Nastja ütles, et osad meeldivad talle väga, nii et maitse asi.

Hotell on oma töötajate meelespidamisega üpriski helde ja ka nüüd selle püha puhul said KÕIK hotelli töötajaid endale kingiks karbi kuukooke. Ühe karbi hind, millega neid hotellis müüme on üle 20€  ja osad üle 30€ (omahind küll kindlasti palju odavam). Karbid on kõik väga uhked, nii nagu siin kombeks o asju pakendada ja väljast ilusaks teha.  Ja muidugi on koogike oma 4 kordse pakendi sees :D

Mida sellel pühal tehakse? Tullakse perega kokku, süüakse koos õhtusöök, mille juurde peavad kindlasti kuuluma ka kuukoogid ja peale õhtusööki minnakse kõik koos välja jalutama ja  täiskuud vaatama. Hotelli konverentsikeskuses oli selle puhul ka mingi suur kahepäevane üritus. Ja lasti palju ilutulestikku. Aga seda tehakse siis üldse päris tihti.

Ja juba pisut enam kui nädala pärast on jälle uus püha tulemas, nimelt 1. oktoober on Hiina rahvuspüha (national day), mis kingib kõigile 3 vaba päeva ja kontoritöötajad tavaliselt sätivad terve nädala vabaks. Varem oligi ametlikult terve nädal vaba, nimetades seda “kuldseks nädalaks”, aga mingi aeg kärbiti erinevate pühade aegasid ja nii ka sellel.

17. september

Rubriigid: Maailma avastamas — september 17, 2013 @ 6:01 e.l.

Nii järsult nagu meie külmad ilmad tulid, on need nüüd jäljetult kadunud ja ilmateates ilutseb jälle 33 kraadi.

Üleeile tutvusime uute eesti telesaadetega. Tuli selline tuju, et nüüd tahaks mõnda eesti saadet vaadata ja valikust jäi silma reisisaade “Reisile meiega”  , sest üllatus oli suur kui tutvustus saime lugeda, et tegevus toimub täitsa siin samas Chongqingis. Nii, et kui tahate ka näha videopilti sellest linnast, millest siin nii palju kirjutanud olen ja näha, mida ma mõtlen räpakate tänavate ja tänavasöögikohtade all, siis siit saate väikse tutvustuse.Kuigi sellest ma veel aru ei saanud, et kas vaid see üks saade oli siin, või on mingi pikem projekt.  Ei saa küll öelda, et see saade iseenesest midagi väga head oleks, saatejuht on päris tuim ja mitte just väga huvitav, aga vähemalt saate mingi pildi :)   http://kanal2.ee/vaatasaateid/Reisile-meiega-1

Eile oli tööl üle pika aja mõistlik päev, kus sai normaalselt tööd teha ja asjalik olla. Võibolla võib öelda, et isegi kõige asjalikum päev üleüldse selle aasta jooksul, mis ma siin olnud olen. Ja isegi see ei olnud midagi erilist, ega kiiret, vaid lihtsalt üks selline päev, kus 8.00-17.00 oli tõesti midagigi teha ja ei pidanud kordagi lihtsalt passima ja aega suruks lööma. Seda siis seetõttu, et peale hotelli klientide hommikusööki oli täna ka lõuna reserveeritud. Restorani tagaossa sai ehitatud jälle suur VIP laud 20le. Ma õppisin kuidas uut moodi salvrätikut voltida ja seekord päris ägedat moodi. Näitaks teilegi, aga siia ei saa ju enam pilti panna :(

Aga eilsed kliendid tekitasid hiinlastes tohutult elevust, kuna teiste hulgas  oli 15 aafriklast. Nii mõnigi teeindajates polnud elus varem mustanahalist  inimest näinud.

Päris tore oli vahelduseks välismaalasi jälle näha ja nendega suhelda. Hiinastume siin muidu ära veel niimoodi. Mõned päevad tagasi kui meie kõrval oleva kortermaja esimese korruse toidupoes käisime, siis otsisin poe ees kiiresti telefoni välja, et pilti teha. Nimelt oli siis uue kõrge 33 korruselise kortermaja ees murul kanad. Kuna tegu on uue ja rikkama rajooniga, mitte shuangfu külatänavaga, siis tahtsin seda jäädvustada. Küll aga ajas mind naerma Mikko kommentaar: “mida sa siin pildistad, pole ju midagi erilist!”. Jah, tõesti, oleme siin Hiinas juba nii mõnegi asjaga ära  harjunud.

 

10.september

Rubriigid: Maailma avastamas — september 10, 2013 @ 7:15 e.l.

Head õpetajatepäeva!

Jah, Hiinas on täna, 10.septembril, õpetajatepäev. Kuigi järgmisel aastal võibolla juba enam ei ole. Kuna 10.septembril ei ole ajaloos mingit erilist tähendust, siis võeti tänavu arutlusele õpetajatepäeva ümbertõstmine 28.septembriks, mis on ajaloos kirjas kui nende iidse tähtsa õpetaja, Konfutsiuse, sünnipäev.

Kultuuriline õppetund antud, võib jälle vinguma hakata :D

Ei, ega ma siin tegelikult palju ei vingu, mõtlen, et võibolla peaks blogi jälle ümber kolima varsti, sest mulle meeldib postituste juurde palju pilte panna, aga kui siin nüüd see keerulisemaks tehtud on ja peab pilte väikesesks hakkama tegema, siis võibolla peaks valima mõne pildisõbralikuma keskkonna. Kui praegu mõnda fotot näha tahate, siis http://public.fotki.com/kairikipper/elu-hiinas/  Kuigi ka see pole just kõige ilusam piltide esitlemise leht, ja uued pildid ilmuvad sinna kõige klõppu jne. Varsti muudan midagi selle asja suhtes. Kui keegi teab soovitada mingit  head saiti, kus saaks kirjutada ja ka fotosid mugavalt  ja ilusalt juurde lisada, siis andke teada :)

Aga pisut siis uudiseid ka. Nüüd oleme siis otsuse teinud. Hiinast sõidame ära 11. oktoobril, mil on ka täpselt aasta täis siin hotellis töötamist ja samuti lõpeb ka korteri üürileping just täpselt 11. okt.

Veidi küll on veel paberiajamist sellega, hotelliga on küll kõik selgeks räägitud, kuid kuna ka Aiesec on seal vahel, siis ei ole see lepingu lõpetamine nii lihtne. Kuna Mikko oli siin niisama ise tulnud, siis temal piisas vaid lahkumisavaldusest  ja kõik oli korras. Ja kui Nastja enda aiesecile kirjutas,et varem lepingu lõpetab, siis oli ka kõik lihtne ja keegi ei tekitanud talle mingeid probleeme ja tal juba ammu piletid ostetud ja lendab umbes samal ajal kui meiegi. Niisiis ostsin ka mina piletid  ära(pidin seda kiiresti tegema, kuna leidsime ühe väga soodsa pakkumise) ja eeldasin, et saan asja sama lihtsalt ja kiiresti korda, nagu temagi, kuna olukord ju sama ja ka aiesec on sama. Mõtlesin, et nädalaga peaks aieseciga asjad korda saama ja siis veel kuu aega töölepingu lõpetamiseks, peaks piisav olema ja võin piletid julgelt ära osta. Kui mina aga hiina aiesecile kirjutasin, siis esialgu ei saanud üldse kuidagi kontaktigi nendega ja nüüd venitavad sellega juba üle nädala ja ei taha mu lepingu lõpetamise kinnitust nii lihtsalt anda. Asi siis selles, et nad peavad kellegi mu asemele leidma, aga ma usun, et väga raske on leida kedagi, kes siia tulla tahaks, ja kui nad ei leia kedagi asemele, siis peavad maksma hotellile, aga kui seal ei ole nii hea, et kõik kes sinna lähevad tahavad lepingu varem lõpetada, siis kas üldse on mõtet kedagi sinna asemele saata jne. Kuigi ma ei saa aru, et miks nad mind siin nii kaua kinni peavad hoidma, kui hotelliga neid asju arutavad, see on pigem ju nendevaheline tuleviku koostöö küsimus. Küllap siis on mingi paberimajanduse asi. Kuna mul põhjuseid on aga piisavalt, miks ma siin jätkata ei soovi ja töö ei vasta sellel, mis lubati, siis kinni nad mind siin hoida ka ei saa. Üleüldse olen mina olnud siin hotellis kõige pikemalt aieseci kaudu siin tööl käinud välismaalastest. Enne meid pidasid varasemad aieseci kaudu tulnud neiud siin vaid 1-3 kuud vastu. Igatahes,  loodan, et lähipäevil saab sellega siiski korda.

Ja siis juba Tenerifele :)

 

 

 

 

 

4. september

Rubriigid: Maailma avastamas — september 4, 2013 @ 3:17 p.l.

Palju õnne mulle!

Täna tahaks küll kodus olla ja pere ja sõpradega aega veeta. Kui muul ajal töörütmis võib vahel ununeda see fakt, et siin niimoodi pool-erakuna elame, siis sünnipäeval tahaks küll rahvast ümber või vähemalt kuhugi kenasse kohta välja söömagi minna.

Päris tähelepanuta see päev siiski ei jäänud. Näiteks lauldi mulle tööl sünnipäevalaulu ja hotelli poolt saab iga sünnipäevalaps meilt restoranist tordi. Tegu on küll sellise tordiga, mida on targem lihtsalt eemalt vaadata, sest tegu oli põhimõtteliselt suure vahukoorehunnikuga, mis oli muidugi ilusasti puuviljadega kaunistatud. Nagu kõik muudki hiina asjad, mis väljast jätavad hea mulje, aga sisu ei kõlba kuhugi. Aga see fakt iseenesest, et sünnipäevatorte nii jagatakse on muidugi tore :)

 

 

 

 

31.august

Rubriigid: Maailma avastamas — august 31, 2013 @ 1:39 p.l.

Ja ongi juba august läbi. Kui alles paar päeva tagasi tundus, et meieni ei jõua sügis veel niipea, siis täna peab aga tõdema, et täitsa ehtne Eesti sügise ilm on õues. Alles üleeile oli väljas 35 kraadi ja lugesin, et tänavu olla viimase 50 aasta kõige kuumem august, kus temperatuur oli püsivalt 40 kraadi ringis ning meedias levisid pildid tänava asfaldil muna praadimisest. Nüüd aga eile öösel oli hirmus äikese torm ja usu või mitte, aga ühe ööga langes temperatuur 10 kraadi võrra ja järgmise päevaga veel 5 võrra. Nii et kui üleeile sai 35 kraadise lämbe kuumuse käes higistada, siis tänase 20 kraadi, vihma ja tuulega tuli tõdeda, et aeg on jope välja otsida. Loodan küll, et läheb veel uuesti soojaks tagasi, aga eks näib.

Pole ammu siia kirjutanud jälle, aga selleks on põhjust ka. Kui Mikko ootamatult haigestus, siis sai haiglas olemiseks kõik oma vabad päevad juba kuu keskel ära kasutatud ja kui ma siis 16.augustil tagasi tööle läksin oligi ülejäänud kuu peale mul vaid 1 vaba päev järgi jäänud. Seega olen koguaeg ainult tööl, ja kuna mul on terve kuu ka äärmiselt tobedad kahe osalised vahetused olnud, siis polegi mitte millegi endale meelepärase jaoks aega jätkunud.

Hotellis on ka väga paanikaline periood olnud, sest järjekordselt oli meie hotelliketi suur boss Mr. Peng hotelli tulemas. Seda paanikat ja stressamist, mis restoranis valitses on raske kirjeldada. Igat asja küüriti päevas mitu korda, koguaeg ainult käidi näpuga igal pool järge ajamas. Puhtus on muidugi äärmiselt oluline, kuid 5 tärni hotellilt võiks ju eeldada, et see on elementaarne ja koguaeg on kõik väga puhas, aga viidi läbi hiigel kevadpuhastus. Kõige tühisemad asjad tekitasid tohutult palju poleemikat, samas kui palju olulisemad asjad jäeti tähelepanuta. Näiteks siis oleme me, välismaalased, päris palju nalja saanud sellega, kuidas meie restorani sissekäigu ees olev suvine kompositsioon restorani managemendile nii võrd suureks tüliallikaks oli. Restorani sissekäigu ees on alati mingi teemakohane kompositsioon. Suveks (loe: mr. Pengi saabumiseks) tehti sinna uus suvine ranna kujutis palmide liiva ja paadiga. Mu meelest meie restorani teemasse just väga ei sobinud, aga muidu kena. Siis peakokk ja manager iga päev aina käisid seda uurimas ja puurimas ja pidasid mureliku näoga nõu ja tulemuseks siis võeti sealt paat ära ja pandi hoopis koledamad rannatoolid päikesevarjuga, mis olid liiga väikesed palmide kõrval olles täitsa vale proportsiooniga. Siis käidi ikka seal ümber ja veel paari päeva pärast lasti uued ja suuremad rannatoolid päikesevarjuga teha. Muidugi ei oldud ikkagi rahul ja kulus veel paar päeva, kui sinna juurde ka mere tükike pandi. Siis ei oldud ikkagi rahul ja pandi sinna lauale veel tühjad õllepudelid, mis küll sealt sama kiiresti ka jälle ära kadusid. Ja samal ajal kui nemad seal aina seisavad ja mureliku näoga seda kompositsiooni arutavad, justkui see oleks kõige tähtsam asi üldse, nagu see mr. Peng tuleks just nimelt nende kompositsiooni hindama,  tuli restorani sisse jalutanud Nastja suus kerge kiljatus ja tormas ehmunud näoga kompositsiooni juures pead murdva restorani manageri juurde ja teatas et piki buffee letti jooksis just üks hiir. Manager vaatas teda oma tuima pilguga, tegi endale omapärase “aaa” koos peanoogutusega ja jätkas peakokaga palju tähtsama probleemi üle arutlemist, et kuidas oleks võimalik seda kompositsiooni veel paremaks muuta. No tule taevas appi!

Täpselt samamoodi on ka köögis, et kõige tähtsam asi on see, et kokad kannaksid suu ees maske, justkui oleksid mingid pidalitõbised, aga see, et need hiired ja prussakad seal köögis ringi jooksevad, see pole üldse ebahügieeniline. Peaasi, et maskid ees on, see lahendab kõik probleemid.

Samuti sai hulgaliselt näha ka kilplasetööd. See on lausa uskumatu kui palju üleliigseid liigutusi nad teevad. Väga tähtis on näidata, et sa teed koguaeg tööd, aga see, et tegemist on tühja tööga, mis kuhugi edasi ei vii, ei huvita kedagi. Näiteks tuli siis üks supervisor baari teatades, et nüüd tuleb kõik kapis leiduvad klaasid ära poleerida. See, et need juba enne kappi panekud korra ära poleeritud on, ei olnud antud juhul sugugi oluline. Need lihtsalt tuli üle poleerida, kuna need tuli üle poleerida. Aga tegelikult tahtsin rääkida sellest, KUIDAS kuidas see neiu neid poleeris, sest see pani jälle sõnatult pead vangutama. Ei, ta tegi seda väga hoolega ja hästi, kulutades iga klaasi peale ligi 10 min, klaasi aina valguse poole sirutades ja puhtust kontrollides, nii et tulemus oli kindlasti väga hea. Aga siis kui kõik poleeritud sai ja ta neid kappi tagasi pani, siis haaras kõigist klasidest, pokaalidest läraki peoga ümbert kinni, nätserdades neid oma käte vahel, nullides kogu oma töö ja vaeva, jättes kappi sõrmejälgi täis klaasid.

Mr. Pengi jaoks koostati ka eraldi menüü, mis välja prinditi, kaunite kaante vahele pandi, ja mille Mikko eelnevalt kõik ette valmistama pidi. Jah, Mikkole pandi kogu vastutus lääne toitude eest hoolitseda ja juba nädal aega varem pidid tal kõik asjad valmis tehtud olema, sest me ei teadnud millal ta täpselt tuleb. Ja kui midagi pahaks läheb, siis tuleb lihtsalt uus teha, peaasi, et koguaeg kõik asjad valmis on. Siis jälle vahepeal kukuti paanitsema ja näiteks teatati talle, et nüüd hästi kiiresti tuleb tal kõik asjad valmis teha ja serveerida, et nad näeksid, et kuidas need välja näevad ja maitsevad. Ja siis kui mr. Peng lõpuks tuli, siis ta sõi meie restoranis vaid hommiku buffed ja ühe korra tuli lõunat sööma, kus talle isegi mitte ei pakutud seda menüüd vaid ta sõi koos teiste direktoriega oma maja direktorite jaoks valmistaud toitu. Et siis kõik need toidud, mille pärast neil nii palju paanikat oli ja mida Mikko ette valmistama pidi, olid kõik ilma asjata tehtud.

Ma ei teagi kumb hullem oli, kas see paari nädala jagu paanikat mis mr. Pengi tulekule eelnes, või see paar päeva mis ta reaalselt siin oli. Sest näis nagu me oleksime seal mingit kuningat võõrustanud. Ja nagu terve maja oleks mingeid spioone täis, sest koguaeg käis pidev telefonidega helistamine. Näiteks manager sai kõne, et nüüd ta lahkus konverentsi keskusest ja suundub hotelli poole. Okei, niii, kähku kähku kõik ukse peale rivvi!!! Mis sest, et polnud selline aegki, et ta sööma võiks tulla, ei , lihtsalt selle pärast, et kui ta koridoris restoranist mööda jalutab, et siis ta näeks, et me oleme seal kõik rivis. Samuti käis helistamine, et millal ta oma toast väljus, millal ta baaris lauast püsti tõusis, kas ta tuleb trepist või liftiga jne.  Absoluutselt iga liigutus oli teada. Nastja rääkides selgus jällegi juba varem arutluses olnud tõsiasi, et näib justkui me töötaks täiesti erinevates hotellides. Meie restoran keerab lihtsalt kõik üle võlli, aga neil front office´is võetakse kõike palju vabamalt. Näiteks nende direktor oli tema ja mõned teisedki töötajad hoopis kontorisse ära saatnud, et muidu on fuajees liiga palju töötajad seismas, sest kliente ei olnud.

Aga ei, restoranis meil küll nii ei olnud. Asi läks juba üle mõistuse jaburaks siis, kui eile õhtul mr. Peng koos teiste direktoritega meil seal teed jõi ja juttu rääkis. Restoranis valitses pühalik vaikus, mitte ühtegi teist klienti ei olnud, töötajaid oli ligi 10 tükki saalis, kes kõik valveseisakus  tühjas saalis seisid. Ainsate klientidena oli oodata meie pikaajaliselt hotellis elavaid prantslasi, kes iga õhtu kolmekesi meil söömas käivad. Kui see aeg kätte jõudma hakkas, millal nad tavaliselt tulevad, siis teatati mulle, et ma ei tohi neil lubada nende tavapärasesse lauda istuda, vaid pean käskima restorani esimeses osa istuda. Meie restoran jaguneb kaheks osaks, kus on sein vahel, nii et teisele poole ei näe. Esimene pool on väiksem ja teine suurem. Meie direktorid istusid teise poole keskosas ja prantslased istuvad alati teise poole taga otsas. Restoran on 140 kohaline, nii et piisavalt suur, et nad üksteist ei segaks. Nüüd aga kästi mul prantslased esimesse ossa istuma panna, kus direktorid neid ei näeks, justkui nad tuleks salaja sööma. Hull patt, restorani tulevad kliendid, me peame neid peitma! Ma siis üritasin managerile selgeks teha kui totter see on, tegu on ju restoraniga, meie eesmärk ongi kliente teenindada. See kui restoranis pole mitte ühtegi klienti ei jäta ju direktoritele head muljet restoranist, vaid kui me tahame edukad näida, siis pigem peaksime me just oma väheseidki kliente pigem eksponeerima kui peitma. Ja kliendid on ju need kes raha sisse teevad, aga nende hea teenindamise asemel tehakse oma enda hotelli liikmetele mingit näitemängu.

Neid nii rohkem kui vähem totramaid olukordi oli seal vee hulga, kuid tänaseks ehk aitab kirumisest.

Mikko tegi üleüleeile endale sünnipäevakingi ja andis lahkumisavalduse. Ta töötab veel kuu aega siin ja siis jääb koduseks. Varsti plaanime ka üldse siit ära minekut, aga kindlat aega veel öelda ei oska. Tõenäoliselt novembri alguses.

Jah, Mikkol oli sünnipäev. Natuke oli kahju, et see niivõrd töömeeleolus ja suurema tähistamiseta möödus. Siin pole läheduses ju isegi ühtegi restorani kuhu sööma kõlbaks minna, baaridest, klubidest rääkimata. Sellistel tähtpäevadel tunneb ilmselt kõige rohkem perest ja sõpradest puudust.

Kahjuks on blogi.ee otsustanud vägagi ebameeldiva uuenduse teha ja seega pole mul enam võimalik teiega pilte jagada. Vähemalt mitte enne kui olen endale mingi programmi tõmmanud ja soovitud pildid ühekaupa väiksemaks teinud, ei tea kas ja millal selle jaoks aega ja viitsimist leian. Nimelt siis nüüd lubab see portaal siin alla laadida maksimaalselt 300kb pilte, minu telefon teeb aga ligi 3000kb. Miks teha uuendus, mis teeb asja kehvemaks mitte paremaks. Nõme.

 

21. august

Rubriigid: Maailma avastamas — august 21, 2013 @ 10:13 e.l.

Elu siin igavaks ei lähe.

Mul on  vaba päev ja toimetasin vaikselt üksi kodus. Järsku tundsin suitsu haisu ja läksin rõdule vaatama, et kas väljas põletatakse jälle midagi. Rõdul polnud midagi näha, ega ka suitsu tunda. Elutuppa tagasi tulles oli jälle selge põlemise hais. Poetasin korteri ust, et koridori piiluda ja sealt see tuligi. Selge suitsu ja vingu hais, justkui keegi oleks oma korteris ahjule tuld tehes siibri kinni unustanud vms. See aga see kindlasti olla ei saanud, sest siin ei ole korterites ahjusid ega üldse mitte mingisugust kütet.  Virutasin korteri ukse kinni ja mõtlesin oma peas, et kas tõesti on see võimalik, et tegu ongi päriselt tulekahjuga ja maja põleb. Kerge paanika tuli peale, sest ühtegi muud loogilist põhjust sellele suitsule ma leida ei suutnud. Ilmselgelt ei olnud mõistlik enda korterisse ootama jääda, et asjast selgust saada. Esimese asjana haarasin meie passid kaenlase ja tormasin uksest välja. Lifte teatavasti tulekahju korral mõistlik kasutada pole ja nii ma siis tõmbasin treppide juurde viiva ukse lahti ja sellega oli mulle selge, et tegu on kindlasti lahtise tulega, mis jääb minust alla poole. Veidi vale tundus suitsu allika suunas joosta, kuid muud moodi ju majast välja ei saa. 13. korruselt välja hüppama just ei hakka. Silmad juba kipitasid suitsust ja surusin oma pluusi suu ja nina vastu, et vingu nii palju sisse ei hingaks. Oi kuidas ma kartsin…suits läks aina tugevamaks…..mis siis kui tuli on selles trepikojas ja on liiga suur, et sealt läbi pääseda. Järgmise trepi käänaku taha joostes jäin järsult seisma ja jõllitasin tule kollet ja selle kõrval seisvat meest. Üks mees tegi trepikojas LÕKET, lihtsalt põletas seal enda asju!! Ilmselt kui ta aru oli saanud kui palju suitsu see tekitab, siis oli ta seda hoolega kustutama hakanud ja hüüdist mulle, et pole midagi, kõik on korras. See oligi juba peaaegu kustunud, kuid suitsu oli metsikult. Kus inimeste ajud on!! Muidugi oli mul hea meel ja kergendustunne, et päriselt ei olnudki tulekahju ja et mingit ohtu ei ole, aga korralikult hirmutas ikka ära küll. Aga sellise asja peale ju ei tule, et inimesi täis 33 korrulise maja kuskil 10. korrusel hakkab keegi lihtsalt lõket tegema, et oma asju põletada. Hiinlased!!! :@

21. august

Rubriigid: Maailma avastamas — august 21, 2013 @ 7:45 e.l.

13. augustil, ehk siis hiina kuukalendri järgi seitsmenda kuu seitsmendal päeval, oli hiina valentinipäev. Tähistatakse üpris samamoodi nagu meilgi sõbrapäeva. Ka restoranis oli meil selle puhul eriline valentinipäeva õhtusöök kavas. Juba selle eelõhtul käis tihe sagimine ja valmistuti täismajaks. Muide, õppisin selgeks kuidas paberist luike voltida :)

Algselt pidi Mikkol valentinipäeval vaba päev olema, kuid kuna oodati kiiret õhtut, siis päev enne teatati, et ta peab ikkagi ka tööle appi tulema. Eelneval õhtul aga kui Mikko kella 8 ajal tööd lõpetamas oli, siis ta tuli ja ütles mulle, et tal hakkas järsku hästi paha. Umbes poole tunni pärast saingi temalt kodust kõne, et ma ütleks peakokale, et tal on palavik ja ta ei tule järgmisel päeval tööle. Ja oh neid nägusid kui ma seda ütlesin, mul oli väga imelik seal olla, sest ümberolevatest kokkadest, kes seal tol hetkel olid, näis, et mitte keegi ei uskunud, et ta päriselt haigeks jäi, vaid tahab lihtsalt viilida ja mitte sellel kiirel päeval tööle tulla. Mult küsiti, et kus tal siis nüüd järsku nii paha hakkas, et  just mõnda aega tagasi oli ju kõik jumala okei, tegid seal koos nalja jne.  Ega ma ei osanud ka miskit sellele vasata. Aga Mikko niisama lolli ei mängi, kui on paha, siis on ikkagi paha.

Kui ma ise lõpuks veidi enne kümmet koju jõudsin, siis nägin, et tal tõesti oli väga väga halb.  Ta rääkis, et kõik oli jumala okei ja siis pool tundi enne töö lõpetamist lihtsalt järsku hakkas hästi paha ja tuli hull nõrkus peale ja ei jaksanud ennast õieti liigutadagi. Kui ta töölt koju jalutas, siis oli poolel teel lihtsalt jõud niimoodi otsa lõppenud, et ta mõtles, et ta ei jõuagi koju vaid vajub sinna samasse teeäärde kuskile. Kui ta koju jõudes ennast kraadis, siis oli 37.7 palavik ja selleks hetkeks kui mina jõudsin oli juba 38.5 ja iga hetkega aina tõusis. Meil ei olnud kodus ka mingeid palaviku alandajaid. Kuna see nii järsku hakkas ja nii kiiresti tõusis, siis oli hirmutav pisut ja otsustasin, et lähen vaatan kas Shuangfu haigla juures olev apteek on öö läbi lahti või mitte. Õnneks oli. Mikko kartis üksi koju jääda, kuna ei ole ju võimeline hiina keeles endale ise kiirabi tellima ja nemad ju inglise keelt ei räägi. Nii ta juba helistaski mulle jälle kodust, et kas juba jõuan tagasi, et tal juba 38.7. Arst oli mulle juba ravimit välja kirjutamas ( seal haiglas on nii, et kõigepealt tuleb arsti vastuvõtul käia ja ta kirjutab mis ravimit vaja on, niisama ilma retseptita osta ei saa). Aga siis ta ütles, et ehk on ikka mõistlikum Mikko sinna tuua ja üle vaadata.  Muide siin oli üks pisut koomiline olukord ka, et kui ma arstile (hiina keeles) olin ära seletanud, et mis Mikkol viga on ja ta retsepti jaoks Mikko nime küsis ja ma ütlesin, et tegu on välismaa nimega , et kirjutan ise neile, siis arsti assistent tegi suured silmad ja hüüatas imestunult, et mis? välismaalased?? sa oled välismaalane??? Hehe, kompliment mu hiina keele pihta, aga endiselt imestan kuidas mu välimus niivõrd petlik neile on.

Kui Mikko haiglasse jõudis, siis pandi ta peale läbivaatust kohe tilgutite alla ja anti palaviku alandajat. Öeldi, et peame paariks tunniks sinna jääma, kuni ravimid antud ja siis saame koju. Nende jutust tundus, et on lihtne külmetus, mina olin aga ikka mures, sest Mikkol polnud  ei köha, nohu, ega muid külmetuse tunnuseid, ja paha hakkas ka liiga järsult ja hoopis teistmoodi. Kui ta korraks voodist püsti tõusis, et vetsu minna, siis tagasi tulles kukkus ta koridoris lihtsalt kokku ja pilt kadus ära. Seda oli nii hirmus vaadata. Ta viidi aga voodisse tagasi, tuli jälle teadvusele ja kui rohi antud sai, teatati, et võime koju minna. Mina aga kartsin temaga noomoodi koju minna, ta võib ju seal sama hästi uuesti kokku kukkuda ja nad said ju palaviku tänu ravimitele alla, pole tegelikult ju selge, mis täpselt selle põhjustas. Ainult tavalised külmetusrohud näpus ei tahtnud ma sealt koju minna. Kuna kell oli ka öösel 4, siis ma küsisin, et kas võime hommikuni haiglasse jääda, mida meile ka lubati.

Ega ma just otseselt õnnelik ei olnud, et seal haiglas ööbida saan, kogu see ootamine oli seal juba päris hull, ma ei julgenud jalgu mahagi panna, magamisest rääkimata, sest põrandal jalutasid ringi nii sipelgad, rohutirtsud kui ka prussakad! Ja mitte sugugi väiksed!! Selle haigla närust ja mannetut väljanägemist polnud  ka koristamisega üritatud leevendada. Ämblikuvõrgud laes ja sama palati kahel teisel voodil olid eelmistest patsientidest jäänud mustad voodiriided, millest ühel ilutsesid vereplekid. Kaunis! Kui Mikko peale kokku kukkumist tagasi voodis oli, siis õde ütles mulle, et ta rohkem vetsu ei läheks, kuna majas pole praegu peale tema kedagi, kes aitaks Mikko tuppa tagasi toimetada kui ta jälle kokku peaks kukkuma, niisiis osutas ta voodi kõrval oleva prügikasti peale ja ütles, et kui peaks vaja olema uuesti vetsu minna, siis kasutaks hoopis seda —- tegu oli prügiKORVIGA, mis on auklike seintega, ega hoia seega vedelikku! Geeniused.  Õnneks seda varianti polnud siiski vaja kasutada.

Kui hommikul teda uuesti kraadima tuldi, siis oli sama 38.7 palavik tagasi. Ta saadeti vereanalüüsile ja need tulemused arsti ei rõõmustanud. Ta osutas seal mingitele numbritele ja seletas midagi, millest ma mitte midagi aru ei saanud….meditsiiniline sõnavara  on mul küll täielik null. Aga sellest sain ma aru, et meid saadeti nüüd  lähimasse linna Jiangjin´i  haiglasse. Või noh, teda saadeti, aga muidugi mõista läksin ma kaasa. Ma rääkisin hotelliga ja meiega saadeti kaasa ka Vicky personali osakonnast, et ta aitaks meil seal asju ajada ja tõlkida.

Mikko vaadati üle nakkushaiguste osakonnas ja peale mitmeid küsimusi tervise kohta, sai otsustavaks vastus eelmise päeva toitumise kohta, kus tema päeva menüü sisse kuulus ka kanaliha. Näis, et arst kahtlustas peamiselt linnugrippi. Kui aasta alguses tuli teateid linnugripi levikust, siis muidugi mõista jätsime me kana enda toidulaualt välja, kuid kuna juba pool aastat pole ühtegi uudist selle kohta enam olnud ja meie provintsi see üldse ei jõudnudki, siis oleme vaikselt jälle hakanud seda sööma. Ja ka seda meie sööme enda hotelli restoranis, nemad on ka hakanud jälle linuliha  kasutama.  Aga nüüd oli muidugi hirm suur. Ajalehe artiklitest oli meeles, et enamik linnugrippi nakatunuid ka sureb sellesse.

Mikko sai üksikpalati, kuhu saime ka lisavoodi minu jaoks. Seekord oli tegu uue ja suure haiglaga, ja kena korraliku palatiga. Ei anna võrreldagi tolle väikse näruse Shuangfu küla haiglaga. Ta pandi tilgutite alla ja käidi erinevaid proove võtmas. Ma kartsin niiväga nagu pole elusees veel kartnud. Palavikku ei õnnestunud neil ka terve päeva jooksul kuidagi enam alla saada.

Järgmisel päeval oli õnneks juba pisut parem. Käidi ja kraaditi teda iga paari tunni tagant, tehti mingeid analüüse aga midagi tema seisukorra kohta ei öelnud meile keegi. Nii ma siis muretsesin seal teadmatuses. Kolmandal päeval oli tal aga juba palju parem ja kui hotellist inimesed teda vaatama tulid ja palusin ühel minna arsti käest uurima, et mis siis ikkagi täpselt viga on ja kauaks haiglasse jääma peab, siis saime nüüd lõpuks ka vastused ja kergemini hingata, et tegu pidi olema mingi tõsise nakkusliku kõhuhaigusega hoopis. Mis on küll pisut imelik, sest kõhuga tal enne probleeme polnud vaid algas alles haiglas olles teisel päeval, ja kas see tõesti põhjustab nii järsku palavikku ja kokkukukkumist,aga mida meie ka teame, peamine, et linnugripp ikkagi ei olnud.

Järgmisel päeval küsisin arstil, et ehk on meil võimalik juba kodusel ravile pääseda, milleks me saimegi loa. Hea oli jälle kodus olla ja kõige parem on näha, et Mikko on terveks saanud :) Ta jäi paariks päevaks veel koju puhkama, aga nüüd eilsest hakkas jälle ka tööl käima.

Me saame siin Hiinas ikka tõesti kõik asjad läbi proovida.

8.august

Rubriigid: Maailma avastamas — august 8, 2013 @ 5:23 e.l.

Pole tükk aega jälle kirjutanud, aga eks teil kõigil on kindlasti ka oma suve nautimisega nii palju tegemist, et kes ikka arvuti taga väga istuda ja seda lugeda jõuab :)

Juuli kuu möödus  üpris kiiresti ja töiselt. Mitte töiselt selles suhtes, et palju tööd oleks olnud, vaid selles mõttes, et kuna kuu alguses sai puhkuse tarbeks vabu päevi võetud, siis terve ülejäänud kuu oli iga nädal meil vaid üks vaba päev. Ja kuna üldiselt ka see üks vaba päev ei langenud meil Mikkoga  ühele päevale, siis ei olegi me kuskil käinud või midagi huvitavat teinud.

Töö on endiselt igav, enamasti olen lihtsalt üksi Star Loungeis, kus ei ole mitte ühtegi klienti. Ja nii need päevad venivadki. Kusjuures ei ole seal leti taga tooli, kus istuda, ega ole luba ka enda läpakat, või midagi muud ( raamatut vms) sinna võtta, et seda aega vähegi kuidagi asjalikult kulutada saaks. Õnneks on küll telefonid tänapäeval niivõrd kõikvõimsad, et saan sellegi vahendusel pisut midagi lugeda või hiina keelt õppida, et vähegi päeval ka midagi asjalikku teha.

Enne Bali reisi, juuni keskpaiku, käisin ma personali osakonnas uurimas, et kas mul oleks võimalik hotellis osakonda vahetada. Ka selles töökirjelduses, millega hotell ennast aiesecis reklaamis, oli kirjas, et töö on vaheldumisi, nii Food& Beverage, Font Office kui ka Sales& Marketingi osakonnas. Niisiis võtsingi ennast kokku ja ütlesin, et sooviksin hea meelega kasutada võimalust ja teistes osakondades kogemusi saada.  Ehk oleks vähegi asjalikum töö, või vähemalt endale pisutki vaheldust.  Asi võeti arutusse, kuid sinna see jäigi. Ma olen ise korduvalt sinna tagasi helistanud, et aru pärida, ja näib et asi liigubki ainult nendel hetkedel, kui ise tagant sundida. Viimati kui ma helistasin, siis võeti ühendust Front Officeiga ja ma sain aru, et need olid küll valmis mind enda osakonda võtma, kuid alles siis kui Nastja ära läheb. Lubati ka Sales&Marketingi osakonnaga rääkida, kuid kuna ma nüüd pole ise rohkem uuesti persoali osakonda helistanud, siis ma ei teagi, kas nad on nendega rääkinud või mitte. Mulle üldse ei meeldi see, et ma koguaeg helistama ja tagant sundima pean, nõme on.  Sellega on nüüd läinud juba  pea kaks kuud, ilma et asi kuskile väga arenenud oleks ja ega ma väga ei viitsi siin enam ise ka neile pinda käia. Kuna Front Office võtaks mind nii kui nii alles siis kui Nastja ära läheb, ehk siis oktoobri keskel, siis on juba nii hilja, et pole enam väga mõtet.  Me pole ise veel lõplikult otsustanud, et millal ise siit ära läheme, kõige varem oktoobri alguses, aga võibolla venitame veel paar kuud ära ja oleme novembri lõpuni siin.

Venitamise mõte on siis peamiselt raha kogumises. Loodetavasti tõuseb mul nüüd palk, nii et  tahaks seda hüve vähe nautida ka , mitte kohe ära minn. Hotelli direktor ütles mulle juba ammu, et tahab mu palka tõsta, kuid ei tulnud seda lisa ühti. Nüüd juuli viimasel nädalal tuli jälle mu juurde ja ütles, et nüüd järgmise palgaga tuleb küll lisa. Oli juba ammu tahtnud seda teha, aga selgus probleem minu tööstaatusega, ehk siis kuna ma olen aieseci kaudu tulnud, siis olen siin praktikandina tööl ja neil ei ole võimalik praktikandi palka suuremaks tõsta kui mul juba on. Mingid nende järjekordsed memod. Küll aga mõtles ta välja sellise variandi, et kuna Mikko on siin tavalise töölisena, siis kannavad selle lisa hoopis tema arvele. Meil ju vahet pole.  Tore, et ta selle peale tuli, mitte seda asja lihtsalt sinna paika ei jätnud. Lisaks oli veel tore see, et ta tegi seda veel viimase asjana veel direktor olles. Nimelt lahkub ta hotellist ja nüüd ongi hotellis juba uus direktor. Kahju :(   Aga ma loodan, et nad nüüd tema ära mineku tõttu seda minu palga tõusu asja kõrvale ei visata. Eks nädala pärast saab teada, kas tuleb suurem palk või mitte.

Mikko käis eile granaatõunasid korjamas :)

Aga need on sees hoopis valged, mitte punased.